Hakkaks siis sellest, et mul 8 kuune lääne siberi laika, kes siiani pole metsas veel ühtegi haugatust teinud. Ühel ilusal päikselisel päeval läksime isaga jalutama, et ehk saab ilusaid
pilttegi, kuid ka koera pärast, igatahes teerada, mida mööda me kõndisime, läks kaheks. Võtsime mõlemad erineva raja, et hiljem ühe kindla kraavi peal kokku saada. Minu tee läks väiksale heinapõllulapikesele, kust ma üle kõndisin ja uuesti metsa sisse hakkasin minema. Enne metsa umbes 30m peal jäi koer seisma, nagu linnukoer ja vaatas metsapoole, mina ei arvanud sellest õieti midagi (noor&roheline) niisama klõpsisin pilte.
Kuid kui minagi juba metsa äärde jõudsin, pistis koer nina metsa ja hakkas madin pihta – raginat ja haukumist kõikjal kuulda. Järsku jäi kõik vaikseks ja otsustasin minagi vaatama minna (kuulda oli et sead ära jooksid). Jube tihnik, lõpuks jõudsin koerani, kes metsaall niisama jälgi tuhlas. Mina olin koerast 10m kaugusel ja koera taga oli põõsas mille tagant ühtäkki tuli selline mörin mida mina poleks iial uskunud, et siga suudab teha

(siga lihtsalt passis seal vaikselt mõtlemata ärajooksule). Koer oli igatahes juba minu jalgetaga, kui ma jõudsin aru saada, mis toimub. Enesekaitseks relva mul ka ei olnud ja pidasin vajalikuks see hetk endast märku anda ja tegin nn inimese häält, siis sai siga aru et siin ei ole üksnes koer vaid ka inimene ja jooksis ära. Sea jäljed olid tõesti suured ja arvatavasi oli tegu karjajuhiga e. emisega. Koer oli lõppkokkuvõttes vägagi rõõmus kuid mina värisesin koduni.
