Jahinduse tulevik

[aadu kadakas]

Kirjutasin ennist vist liiga pika jutu ja vahepeal tegin pausi ka - igaljuhul kadus mu kiri. Proovin uuesti ja lühemalt. Vabandan, et vaid õhtul osalen.
Väga suure huviga lugesin postitusi ning BM-iga tundub lainepikkus sama olema. Joosep on kah mõnusalt alustanud.
Mind on paelunud asjade (sh ka jahinduse) puhul nö etaloni selgekstegemine. Justkui abstraktne mõttekäik ilma argipäevaste lisanditeta loob üldse võimaluse jõuda ideaali lähedale. Ja kui on juba selline mudel ideetasandil olemas, siis võib hakata praktikasse kah minema, kunagi. Mõelda, kui erinev on loodus Eestis Peipsist Sõrveni ning samuti on ka inimese varieeruvusega, siis lihtne see pole. Lisaks veel siis pidurduseta globaliseeruv maailm ning jahinduse tähenduse muutumine ja oleme suhteliselt keeruliste valikute ees. Üldiselt oleks minu mõte jahifilosoofia ergutamine maailma arengufilosoofia ühe osana.

[aadu kadakas]

Seega on vaja teada, kuipalju on vajalik, lubatud ja suurim võimalik loomade arvukus, et looduses oleks tasakaal, aga kõik huvigrupid maksimaalselt rahul. Siis selgitada välja, millised tegevused/tegevusetused/keelud on selle saavutamiseks vajalikud. Alles siis saab jõuda välja selleni, millised peaksid olema jahipiirkonnad ja kes seal tegutseda võivad. (Tsitaat Joosepilt)

Päris hea, konkreetne kokkuvõte. Selline idealistlik, kuid täiesti hea!

Kõike seda arvesse võttes tundub, et reformide alustamine sellest, kellele anda jahipidamisõigus ja kes kellele selle eest maksab on täielikult vale.(Tsitaat Joosepilt)

Paraku on ikka sedasi, et asju aetakse tihti valest otsast. Metsandusest ju hea näide, kus kõigepealt maade tagastamine, siis loodusväärtuste selgekstegemine ja hiljem soov uuesti kas maa tagasi osta või keelu alla panna vmt. Jahinduses on justkui hoitud vanast süsteemist kümne küünega kinni ja alles nüüd käib 90-ndate metsandusele sarnane kaootilisus või huvigruppide kallutamine, mitte tasakaalu otsimine.

[baddmann]

....
Paraku on ikka sedasi, et asju aetakse tihti valest otsast. Metsandusest ju hea näide, kus kõigepealt maade tagastamine, siis loodusväärtuste selgekstegemine ja hiljem soov uuesti kas maa tagasi osta või keelu alla panna vmt. Jahinduses on justkui hoitud vanast süsteemist kümne küünega kinni ja alles nüüd käib 90-ndate metsandusele sarnane kaootilisus või huvigruppide kallutamine, mitte tasakaalu otsimine.

Njaah, kõlab kusjuures täiesti loogilise paralleelina. Muideks, kuna praegune Jahinduse arengukava on mõeldud aastateks 2008-2013 (5 a - arengukava jaoks nomaeitea, ülilühike minu meelest), siis praegu, olles juba 2010. aastas oleks juba enamvähem normaalne aeg hakata atra seadma aastateks 2012-2022. Ning selle ajavahemikuga me jõuaksimegi ehk "metsanduse 90.-ndatest" 21. sajandisse jahinduses äkki

Joosep tõi oma postituses selgelt välja ühiskondliku huvi jahinduses ehk siis ühiskonna huvi keskkonnakasutuse regulatsioonide selguse, tasakaalukuse ja üldkasulikkuse vastu. Ühiskond aga võib filosoofilises võtmes vaadatuna väljenduda läbi ... nooh, ütleme lihtsustamise huvides, et läbi kahe peamise "mängija" - üks on formaalne riik ehk valitsusaparaat ja teine on valitsusvälised seltsingud ehk riigi kodanikud. Kui praeguseid, seni jahindusüldsusele üliähmaselt kuulda antud planeeritud muutusi vaadata optimistlikumas ja positiivsemas võtmes, siis võib ju väita, et nende kavandatavate muudatuste soov ongi õhutada neidsamu valitsusväliseid seltsinguid rohkem pead tõstma ja valitsusaparaadi asemel ise vaeva nägema - koostöö ja suhtlus metsa-põllu-jahimeeste vahel jms. Ehk siis suunata piirkondlik jahindustegevuse reguleerimine rohkem kohaliku otsustamise radadele. Kuid .... paar "aga" on siin küll --- esiteks ei öelda seda praegusele auditooriumile piisavalt selgelt ("puust ja punaseks") ja piisavalt mitmetes eri kohtades piisavalt valjult välja ning teiseks peavad jahipiirkondade kasutajad millegipärast kogu jahindustegevuse suunamist ainuüksi enda pärusmaaks (90.-ndate metsandus tuleb jälle meelde, eksole) ja muudelt huvigruppidelt saaks justkui küsida ainult nende arvamust, otsustamise juurde laskmisest ei tohiks justkui juttugi olla. Eks kaasamise teemad ole Eestis üldse keerulised teemad muidugi kah.

BM

[joosep]

Seep see asi on jah. Ma ei arva ka, et praegune süsteem ideaalne on, kas just stagnaaegne, nagu uutjad tuututavad, aga ikka tükk aega põhimõtteliste muudatusteta küll. Aga toimib ja just seda toimimist ei tohikski rikkuda. Praegu käib küll nii, et nõrgestame riiklikku ulukiseiret ja jahimaakorraldust (koondamised MUKis), seejärel mõtleme uue eelnõu välja, näitame seda kaugelt jahimeestele ja küll kunagi ära kinnitada ka õnnestub. Ja mure igatsorti rahvusvaheliste konvensioonide pärast ei paista neil ka esimesel kohal olevat.

[Mart]

Kui nüüd unistama hakata, siis võks maaomanikule panna ulukitalumise kohustuse, analoogselt igasugu tehnorajatiste talumise kohustusega.

[hendrik]

Kui nüüd unistama hakata, siis võks maaomanikule panna ulukitalumise kohustuse, analoogselt igasugu tehnorajatiste talumise kohustusega.

Aga kuskil oli sellest plaanist ju täiesti juttu - taluvuspiir on 500kr/ha/a... Mis on ühe suurema kartulikasvataja arvates umbes 1 kesiku mõnusa kevadise tunnikese tuhnimine ja kõhutäis (tehtud tööd + seeme + saamatajäänud tulu+ rikutud põllukultuuri taastamine).

[kakuke]

Ja kui maaomanik huvitatud, et loomi jaguks

Kus kohast sa võtad, et maaomanik on huvitatud. Neid ulukite olemasolust huvitatud inimesi on ikka palju rohkem, kui maaomanikke.

Sama moodi võiksid jahimehed ju mingite ulukite arvukuse hetkel nulli viia, aga seda ju pole toimunud.

Ainult tänu sellele, et küttimine on reguleeritud.

Maaomanik ise ei võiks/suudaks teisiti asja korraldada?

Jah võiks küll, aga mis sa mõtled selle teisiti korraldamise all.

Jube raske on vastata tsitaatidele, mis kontekstist osaliselt välja rebitud.
Maaomanik on huvitatud ulukite olemasolust sel juhul, kui tal on käega katsutav tulu sellest. Nagu BM ütleb, see ei pea olema üldsegi rahaline väärtus.
Küttimine on reguleeritud ainult kuni mingi tasemeni. Sea ja kitse puhul on vähemalt meil ette kirjutatud min küttimislimiit ja väikeulukitest lase ka kas või jahimaa tühjaks. Sama mõtet olen kuulnud ka vaikselt põdra teemal. Kui jätame välja suurkiskjad siis see reguleerimine oligi paras naljanumber. Isegi ajakirjas on välja hõigatud, et kui kitse oleks jahimaal nende piirmäärade järgi, mis jahimaa korralduskava ette näeb, siis ei jätkuks isegi ilvesele süüa, teistest, kes oma osa võtavad asurkonnast ei maksa rääkidagi. Samas, kui vaja nii väga reguleerida, siis miks ei võiks sama moodi reguleerida maaomaniku ihasid.
Teisiti korraldamise all mõtlen ennekõike, et kellele ulukiresurss ennekõike kuulub.
Kogu sellel muutmisel on minu silmis ainult siis iva sees, kui ei hakata tegema mingisugust sundkolhoosi, st jahimaa piirsuurused on mõistlikud ja on olemas karvane käsi, kes jagab nende vahel limiite, mida vaja jagada. Kui see aga toimima ei saa, on ikka kogu süsteem kätest kinni seotud ja suretab üksnes vaikselt ja piinarikkalt praeguseid JP´sid. Millel ka nagu suurt mõtet pole.
Ulukitalumise kohustus pole mitte see pakutud 500kr/ha vaid "Põdra, punahirve, metskitse ja metssea tekitatud kahju hindamise metoodika." järgi põllukultuuridel 2000kr ja metsas okaspuude kahjustamise teemal 400kr. Samas, kui kuusetaim maksab 2,50kr/tk ja jahimees hüvitaks 0,5kr/tk, siis ikka on maaomaniku kanda sel juhul 2kr/tk + rajamiskulutused. Ja lankidel ei loeta kokku kõik näritud taimed vaid seda tehakse vastavate proovitükkidega.

[aadu kadakas]

Mõneti on tõepoolest Eestis vaikne arutelu, kui palju ikkagi riiki peab jahinduses olema. Ma ei oska hinnata üliliberaalse metsaseaduse mõju 90-ndate lõpus, et kas lisaks meeletule metsakasutusele tekkisid ühiskonnas tegusamad metsaühistud või põhjustas viimast, nö valitsusvälist tegevust pigem "pudelikael" toetuste saamise eesmärgil. Praegu oleks nagu jahinduses sama lugu, et riik vähendab näiliselt(?) enda osa ning kodanikuühiskond peaks asja justkui suures osas üle võtma. Aga, just see aga...
Tendents kipub olema tinglikult ressursi ümber jagelemine, mitte sisuline töö ennekõike ulukibioloogia valdkonnas. Näiteks js-i koosolekul tekkis piinlik vaikus, kui küsisin, et kas oleme valmis nüüd sisuliseks ulukiloenduseks või panete ikka kirja niipalju, kui laskesoov on? Selle näitega ilmestub olukord, kus valitsusväline org. tegelikult ei taju, mis tähendab jahinduse enda kätte saamine. Õigused küll, aga ka kohustused.
Riigil pole ka selget sõnumit, kas tegu on püsiva otsusega või on elame-näeme variant.
Niisiis, senikaua, kui riik (institutsioon) testib oma piire ja osalust ning valitsusväline pool nõrgavõitu (visioonipuuduses), on tegemist põhilise probleemiga: laiapõhjalise ajurünnaku asemel minnakse praktikasse ja tasapisi koguneva tulemuse põhjal hakatakse pidevalt olukorda korrigeerima. Viimatinimetatud tegevuses saavadki määravaks tihti mingid huvigrupid ja uues ühiskonnakorras loomulikult kannatab kõige enam ressurss. Eelkõige see osa, mis kõige kiiremini kõige suuremat tulu toodab. Nugist ju aktiivselt küttima ei hakata.

[aadu kadakas]

Samas, kui vaja nii väga reguleerida, siis miks ei võiks sama moodi reguleerida maaomaniku ihasid.

Väga terane tähelepanek. Kui näiteks inimene toitub kahjulikult ning ei tee minimaalset rahvasporti, siis kas ikkagi on ainuõige siunata vaid tervishoiu kvaliteeti ja kättesaadavust. Maaomaniku ihade reguleerimine oleks üks huvitav teoüritus praktikas.

[honkomees]

.... Näiteks js-i koosolekul tekkis piinlik vaikus, kui küsisin, et kas oleme valmis nüüd sisuliseks ulukiloenduseks või panete ikka kirja niipalju, kui laskesoov on?....

no krt, nii see ka ikka ei ole. Ühest küljest kindlasti pole seda tükkhaaval loendust, aga ... ikka loetakse kokku umbes nii: minu kandis liigub 3 suurt põtra ja paar vaikest, sul palju? aga sul? ja seal palju keegi näinud on? Kokku niipalju? ei saa olla, võtame natuke vähemaks, tõenäoliselt liiguvad mitmes piirkonnas...
Sama seakarjade loendamisel - isegi kui meil eelmine aasta sai loendatud ja tänavu jahi käigus selgub et pole niipalju siga kui miinimum ette antud, no mis siis, märgime load maha ja jätame jahi pidamata. Ei usu küll, et keegi jahimeestest SIHILIKULT VALESTI loendaks, tavaline on see, et eksitakse oma hinnangutes nii siia kui sinna poole.

[Mart]

Maaomanik on huvitatud ulukite olemasolust sel juhul, kui tal on käega katsutav tulu sellest. Nagu BM ütleb, see ei pea olema üldsegi rahaline väärtus.

Ääretult küüniline väljaütlemine. Kakuke, ma olen sinus ikka tugevalt pettunud.
Kui metsaomanikud tahavad sellise küünilise nägemusega jahikorraldust üle võtta, siis pole muud kosta, kui et tule taevas appi.

[kakuke]

... Näiteks js-i koosolekul tekkis piinlik vaikus, kui küsisin, et kas oleme valmis nüüd sisuliseks ulukiloenduseks või panete ikka kirja niipalju, kui laskesoov on? ...

Tegelikult ütlen ma siinkohal, et jumal tänatud, et eksisteerib ka talupojamõistust ja üks kohtki on, kus saksa täpsusega ei teostata venelaste lollust. Võib ju lugeda küll täpselt kõik ülesse, aga kui arvukust hakata hoidma piirides, mille annab ette jahimaa korralduskava. Isegi kõrged riigiametnikud on avalikult tunnistanud, et tegemist on juraga.
Mart, küüniline või mitte, aga paraku reaalsus. Elame näeme, aga võin mürki võtta, et kui praegustel JP kasutajatel tekib tunne, et neil pole kasu ressursi säilitamisest siis lastakse väga kiirelt jahimaa vaakumisse. Siis saame näha, kui küünilised ja omakasupüüdlikud praegused jahimehed on. Vaata mis RMK tegi oma jahipiirkondades, kui tundis, et maapind jalge alt kaduma hakkas.
See on tõesti väga inetu, kui keegi julgeb välja öelda nagu asjad tegelikult on.

[Mart]

Ja tasapisi jõuamegi sinna välja, et ulukite asurkond ehk avalik hüve säiluks, peab jahindust korraldama riik, kelle huviks pole avaliku hüve pealt tulu teenimine vaid selle säilumine. Lisaks sellele on riik, olles liitunud mitmete konventsioonidega, ka kohustatud tagama selle hüve järjepideva säilumise.

[kakuke]

Et pettumust ikka suurendada, siis hõikan ka välja teise mõtte, et kui riik kõike endiselt korraldab, siis pole tegelikult vahet uluki jaoks, kas resurssi haldab praegune jahimees või tulevikus maaomanik. Ka jahimees teenib hetkel selle avaliku hüve pealt tulu (kes rahalist, kes emotsionaalset, kes saab selle eest kvaliteetse lihatüki jne), aga nn avalik hüve on ikka säilitatud, sest ennekõike on ikkagi jahimehel omakasupüüdlik huvi seda säilitada (kui jahimees on väljas omakasu peal, siis see on nagu ok, kui maaomanik siis see just kui küüniline). Miks sama moodi ei või olla ka maaomanikuga? Kui säilib läbi riikliku regulatsiooni selle nn avaliku hüve säilimine, siis pole vahet, kes on haldaja. Täna oleme väga sageli olukorra ees, kus looma tegelikult on, keda küttida võiks, on tugev seisukoht maaomanikelt, et mehed laske kuna kahjud on suured, on isegi seltskond, kes kütiks, aga lihtsalt on mingi kari vanakesi, kes seisvad kõige selle vastu ja teostavad oma mõtteid läbi selle, et see kes kõvemini karjub, sellel on õigus. Ja siis kui hakkad vaatama, et mis seos on antud piirkonnaga kõigest kõrist kisaval vanakesel või maaomanikul, kelle põld on segi keeratud, siis lihtsalt jõuadki mõteteni, et mis oleks, kui ... Mõni võibolla arvab, et mul oleks maaomanikuna palju võita, aga ta eksib, reformimisega kaotaks ma tegelikult enam, kui võidaks.
Lühidalt võttes minu mõtted jahinduse teemal ongi sellised, et tegelikult pole uluki seisukohast vahet, kes teda haldab, kui on tagatud nn avalik huvi. Inimlikust seisukohast võttes on ikka oma särk ihule ligemal. Tähtis oleks, et jahindus ei tammuks, mädaneks paigal, vaid liiguks edasi ja sõit kulgeks mööda teed, mitte ühest kraavist teise nagu ikka kombeks.

Maaomanik on huvitatud ulukite olemasolust sel juhul, kui tal on käega katsutav tulu sellest. Nagu BM ütleb, see ei pea olema üldsegi rahaline väärtus.

Ääretult küüniline väljaütlemine. Kakuke, ma olen sinus ikka tugevalt pettunud.
Kui metsaomanikud tahavad sellise küünilise nägemusega jahikorraldust üle võtta, siis pole muud kosta, kui et tule taevas appi.

Ps. Mart, eelmises tsitaadis ütlesin tegelikult välja sama mõtte, millega ise kaitsed siin foorumis oma äri. Kapitalism on asja nimi.

[Ain Aavik]

Loen ja mõtlen. Aadu on alustanud arutluse, mis puudutab teemat nii jahinduse tulevikust, kui see on puudutamas ka uut jahiseadust, mis nii ehk naapidiselt muudetud kujul meile tuleb, olgu lärm, kui suur tahes.
Olen siin ühes eelnevas teemas välja öelnud omal viisil selle, et see ''äripool'' tükati juba domineerib ja paistab, et see ''äri'' jääbki domineerima. Olgu siis jahinduses haldajaks pooleks jahindusorganisatsioon, või olgu see hallata tahtmine maa ja metsaomanikupõhine... See tuleb lähemal jutuajamiste analüüsil ja kirjutiste analüüsil ilusti välja, et taotlus on tulu ja kasum, muud mitte kui midagi.
Meie noore ja omastarust targa ja haritud põlvkonna peamine puudus on see, et puudub sügavam nägemus sellest, milleni võib viia olukord, kui jahipidamine muutub äriks, olgu see siis lihaküttimine väljavabandustega kulutuste suunal, või jaht turistidele.
Andke andeks, kuid omal kodumaal pole mul küll soovi turistina metsas jahil käia. Kuid osade noorte meeste nägemus on justnimelt selline. Eeskuju ilmselt on andmas RMK oma jahikorralduste elik eksperementeerimisega, nagu mulle üks tuttav mainis. Huvigruppide survetest on ilus väljaütlemine http://www.ekspress.ee/news/telejaraadi ... d=29106945
Kuid see on ''jäämäe'' tipuke ja milleni see meid välja juba viinud on ja edaspidi viib, on ju näha terves riigis, kui ikka silmad lahti korralikult teha ja ''roosad prillid'' eest ikka ära võtta.

Kui nüüd oma nägemus välja tuua, siis peamine pole see, kes jahindust niiöelda valitsema hakkab, vaid peamine on see, et jahinduse teemast on vaja jätta välja deviis ''kõik rahaks'' ja see, et eks pärast vaatab, mismoodi välja kujuneb ....
Peamine on see, et nii meile endile, kui meie järeltulijatele on vaja säilitada metsloomade ja lindude liigirikas asurkond. Teha kõik selleks, et meil siin pindalalt väikeses riigis jätkuks ikka jahipidamist ka meie järglastele ja kõige peamine, tuleb teha kõik selleks, et oleks, millele jahti pidada, mitte käituda selliselt, et ''pärast meid tulgu või veeuputus'' !
Uskuge või mitte, kuid vaadates laiemat pilti, kui tervikut on see üpris reaalne tulevik, kus metsa pole enam looma ega lindu. Ühe tuttavaga ühes uues jahipiirkonnas, mida haldavad noored ärimehed (õigem oleks küll teistsugune sõna, mis väljendaks paremini ja objektiivsemalt nende haldajate tegevust-mõtteviisi ja käitumist), ringi käies, on see täielik reaalsus.