Verejäljekoerast

[Siili]

Huvitav ,et koera peab pöörama tuule suhtes.Minu kogemus sakslase ja foksiga seda ei kinnita.Koer valib ise kõige värskema lõhna asukoha,see asub paremalt puhuva tuule korral meetri ringis jäljereast vasakul jne.Kui koer jokseb jälje kõrval, ei ole ta ilmtingimata jälge kaotand.Lõhna taju ja jahikirg on sakslasele emapiimaga olemas,nagu sageli üleliigne temperament.Eeldan muidugi et koera ei ole kasvatatud köögis jne,kus lõhnaaparaat saab kannatada.

[aivar00]

Saaga täiesti nõus. Asi on nimelt selles, et treenimata (õpetamata) koer tahab lõhna võtta sealt kust kergem. Ja kui nn. katse lõpus olev "uluk" on pealpool tuult, siis ta võtabki lõhna õhust. Lõpptulemus on küll OK ja "saak" leitud, kuid kohtunik hindab seda läbikukkumiseks. Nimelt peab koer minema mööda jälge-s.o. võtma lõhna maast aga mitte õhust. Metsas jahil olles ja haavatud ulukit otsides juhtub sul näiteks pealtpoolt tuult seakari mööda jooksma ja ongi su õhust lõhna võttev koer nende sabas. Haavatud uluk jääb aga leidmata. Seega jutt "jälje kõrval" jooksmisest ei ole mulle usutav(võtabki lõhna õhust). Kõige intensiivsemat lõhna eritab ikka jälg ise ja viimane asub teadupärast ikka maapinnal mitte kuskil "õhus". Kui minu sakslane tegeleb otsimisega, siis on tollel küll nina vastu maad. Nii käitusid ka kunagi olnud foksid. Et terjer aga oma energilisusega kargab jäljel aeg-ajalt veidi siia-sinna on tema temperamenti arvestades täiesti arusaadav. Samas ta ei tohi jälge kaotada- selleks jälle nina maha ja otsima.
Enda terjeriga eelmisel aastal katsel läks nii(paaril teisel foksil samuti), et oli tehtud ligistikku maha mitu rada, tuule suund muutus ning tõi minu koerale ninna naaberraja "finisi" lõhna. Peale seda saba selga, omalt rajalt kõrvale ning kohe võõrasse "finisisse". Süüdistada selles saan ainult iseennast- koera vähe õpetanud. Metsas aga ei ole ta mind hätta jätnud.

[vollifedja]

Mehed-harjutamine teeb meistriks!Mul karmikas on 3 aastane,üle 2 aasta verejälge teinud enam-vähem kõikidel eestis toimuvatel üritustel ja ka kodus, kui teiste koeri trennin-no terjeri veri lööb välja-kaks esim. "aset" võtab hooga, ei peatu nuuskimiseks, jälgi ajab paralleelselt tehtud rajaga, vahel käib ära, no sooda -viimase "aseme" kuni lõpuni-perfektselt. Tean, et pean ta eksami paremaks õnnetsumiseks jooksutama. (tulemegi eksamile -taks auto taga joostes metsateel. Mis teha, kui mõnele hasarti ja energiat on antud!)Pikakarvaline rahulikum iseloomult,vanem, kogenum- on teinud eksameid palju kordi nii siin kui seal-tema teab täpselt, kelle jälge ajada-ei sega vesi, päike, tuul-töötab rahulikult, nina maas, omal jäljel. Kui on värskelt üle mindud jäljest, vaatab järgi mõned meetrid, tuleb ise tagasi. ja jätkab tööd. Ikkagi väga hea tulemuse jaoks nii metsas kui kunstlikul jäljel on vaja harjutada ja kogemust koerale. Meie verejälje suur viga on ka see, et eksamil võib ühel jäljel olla 3 koera. see tähendab-kui esimene "seltkond"-koer, koerajuht ja kohtunik) trambivad mööda verejälge verejälgejälje laiali(rada pannakse maha suht "mustalt kah veel-ei tohiks üldse jalanõud kokku puutuda verega, muidu sõtkud kohe teise "verejälje" kõrvale), on jälg segi tallutud-mida veel loota järgmiselt kahet koeralt, kes omavad vähe kogemusi? Peaksiki tulemus kehv olema.

[saa]

Huvitav ,et koera peab pöörama tuule suhtes.Minu kogemus sakslase ja foksiga seda ei kinnita.Koer valib ise kõige värskema lõhna asukoha,see asub paremalt puhuva tuule korral meetri ringis jäljereast vasakul jne.Kui koer jokseb jälje kõrval, ei ole ta ilmtingimata jälge kaotand.Lõhna taju ja jahikirg on sakslasele emapiimaga olemas,nagu sageli üleliigne temperament.

Ei koera ei pea küll kuskil suunas pöörama
Enda sakslase tööd verejäljel vaadates võin küll öelda, et tänu kiirusele ja suurele jahikirele ( eksamil oli enne verejäljele jõudmist kõva kisa lahti, sest vere lõhn jõudis ninna) on ta lihtsalt räpakas, ei hakka tema nina maas viimaseid pöördeid ajama, kui uluki asukohta reetev lõhn ninna tuleb. Koera eesmärk on ju võimalikulr kiiresti uluk leida .Muidugi annab seda treeninguga parandada ja treenimegi, aga katsel allatuult olev jälg ja uluk tuleb igal juhul katse sooritamisele kasuks.

[vollifedja]

jah, hea haismisega koer võib hoopis katse nii p...e keerata. Kuna jäljel koer peab jälge ajama, lamamiskohad(kus on rohkem verd ja kraabitud ) peatuma ja pikemalt nuuskima(muidu võetakse punkte maha).Mul enda karmikas , kui proovisin lõastamata eksamit teha-tõmbas jälje algul ninaga, pani minema otse sirge seljaga raipeni..katse 0.Polnud ju mingit jälje ajamist.

[andrus]

Üldiselt minul kui jahimehel on suhteliselt suva kuhu poole koer pea keerab või kui palju ja kus ta nuusib.Mind kotib kõige vähem mingisugune katse hinne.Mul on vaja tulemust.Üks teema on mingid fanaatilised koera kasvatajad ja karikate jahtija,teine teema on korralikult ja tulemusrikkalt töötav koer ja see kes selle koera taga on.Ärge ajage neid asju omavahel segamini.

[Kaarel]

Andrusega 100% nõus.

[jyri]

Andruse ja Kaareli jutule veel lisaks,et ka koertele kehtib vanasõna"pole tähtis,mis värvi kass,peaasi,et hiiri püüaks".Ehk ka koera välimik ja näituse hinded polegi kõige tähtsamad(kui kirjas spanjel,siis kindlasti ei tohi kõrvad kikkis olla ,muud midagist),peaasi,et töö rahuldaks peremeest.Siit tulenevalt ka seesamune "boniteering",mis arvestab kõike komplektselt.

[vollifedja]

Mind kotib küll. Hästi töötavale koerale on lisaboonus head näitusehinded(kindel värk, et ostes sellise koera kutsika saad ka vastava välimiku -ja standartiga koera+teeb lisaks ka tööd!Mis on testitud nii katsetel , kui jahis..) ja tubilid katsete tulemused erinevate ulukite katsetel tõestab , et "koirastta on moneksi"-st koera saab kasutada mitmeti.Samuti käies väljamaal Eesti koeri "tutvustamas" nii näitustel kui katsetel-tutvustan ka meie jahindust ja aretajate tublid tööd. Tullakse väljamaaltki meie koeri tahtma, mis on aretusele igati hea. Kaua te omavahel omi"hästi ajavat seakoera hästi ajava kitskoeraga "omavahel paaritate?Tulemus on laikad kui soolikad-kõrged ja pikaks veninud-kaugel õigest välimikust(ei mõelnud nüüd konkreetselt kedagi-kellegi koera, üldine näide!!)taksid pirakad ja kõrgejalgsed kui läti nn jahitaksid...OK. See on vana teema ja jahimeestega vaieldud ja neile ka ära tõestatud.Samuti on tööl ja tööl vahe-kui sa oled rahul tulemusega , kus su laika murrab põrsaid ja ründab siga , saades ise haavata-sinu probleem. Mind selline jaht ega jahitulemus ei rahulda.Samuti on minu jaoks oluline, kui puhtalt ,kiirelt ja eksimusteta minu koerad haavatu leiavadja ka teatavad sellest kütile.Ilma kunstjäljeta ei saaks ma seda kontrollida.

[Jägervision]

Välimus on osa koerast ja standard on kokku kirjutatud arvestades millised füüsilised omadused võimaldava antud tõul teha tööd, milleks ta aretatud on. Tervis, välimus ja tööomadused (iseloomu võib ka eraldi veel välja tuua- see vähe erinev kui tööomadused) on need küljed, mida koera juures vaadata tuleb. Asi kisub hapuks siis, kui kasvataja jätab ühe neist tähelepanuta- näitustefännide puhul kipub see olema tööomaduste (ja pahatihti lausa iseloomu) pool aga patust puhtad ei ole ka jahimehed, kes muud peale tööomaduste suurt ei taha väärtustada. Nn. ehitusvigadega koeral on nõrgad kohad mis suure koormusega hakkavad järgi andma. Pisut nõgus selg, pisut väiksemad nurgad või pisut väljapoole varbad tõenäoliselt ei tekita märkimisväärseid vaevusi aga selliste asjade tähelepanuta jätmisel ja neid edasi aretades (võibolla küll teadmatult- lihsalt ei vaadata koera sellise pilguga) võivad need võimenduda ja võtavad lõivu koera töövõimelt. Kui selline aretus toimub kogu tõus ning näitusefännid aretavad koeri, kes töötada ei suuda, jahimehed aretavad koeri, kes ühes piirkonnas on ühtede, teises teiste vigadega, siis lõpuks ei olegi enam aretuseks ehituselt korrektseid töövõimelisi koeri kusagilt võtta. Paaritad kokku näitusekoera ja jahikoera ja saad koera, kes ei ole piisavalt ilus (õigem oleks vist korrektne öelda küll), et olla näitusekoer aga mitte piisavalt heade omadustega, et olla jahikoer, paaritad ühe välimikuveaga jahikoera teise välimikuveaga jahikoeraga ja saad pesakonna, kus osad on mõlema veaga, osad ühe veaga, osad ise paremad aga annavad mõlemat viga oma järeltulevatele põlvedele geenidega kaasa ning ilmselt lööb see varem või hiljem jälle välja...

Ma ei arva, et jahimehed peaks hullult mööd näitusi ratsutama ja võimalikult paljudel maailma kohtunikel oma koera hinnata viima ja hiiglama palju tiitleid koguma- koer on näituselt tulles täpselt sama ilus ja töötab täpselt sama hästi, kui sinna minnes. Aga kindlasti ei ole välimus ebaoluline faktor ja seda tuleks aretuses hoolega jälgida. Need näitusekoertele külge aretatud ilmatuma hiiglaslikud rinnad ja kilomeetrised taganurgad on ebavajalikud ja kohati töötamise seisukohalt kahjulikudki aga ükski standard ei nõua koeralt välimikuomadusi, mis nende algupärast tööd teha segavad, olenemata sellest kui äärmuslikult mõned ainult näitustele keskendunud inimesed neid tõlgendada tahavad. Korrektne välimus mitte ainult ei aita koera töövõimele kaasa vaid on oluline osa sellest.