Kuulutatavad pesakonnad

[tädimaali]

Ei arva, et keskmine jahimees on loll. Aga igaksjuhuks tahaksin tähelepanu juhtida, et jahimees enne kutsika võtmist (eriti endale uuest tõust) pööraks tähelepanu, küsiks ning uuriks vastava tõu ning huviorbiidis oleva pesakonna loodetavate tööomaduste kohta põhjalikult. Siin aeg-ajalt ikka kuulutatakse ka pesakondadest, kes on mitte-tööliinidest, teisisõnu välimiku- ehk näituseliinidest. Selliste koerte kohta puudub info, kuidas on lood nende suguvõsade tööomadustega, enamasti neil puuduvad jahikatsed, või on nood väga elementaarsel tasemel täidetud, reeglina need koerad pärisjahil pole kunagi käinud. Ma ise loodan, et selles osas oleks kasvatajad ausad vähemalt, ei müüdaks mingi tööpotentsiaaliga, kui selle ootamist miski ei põhjenda.
Minu mure ehk arusaadav, minu kui väikese ning haruldase (kuid äärmiselt mõnusa ja huvitava) jahitõu eest seisja jaoks üks nõmedamaid asju oleks, kui nüüd mõni niigi vähestest huvilistest võtab omale kutsika, too ei hakka tööle, kuna pole tööks aretatudki, ja siis lähevad laiali jutud kui mõttetu koer/tõug. Ja enam keegi ei julge võtta. Samas tegu võib olla vägagi huvitava ning võimeka tõuga - kui sealt tööks aretatud loom endale hankida.

Kuna eelkõige muretsen enda tõu pärast, siis kellel tekib kunagi huvi weimari linnukoera vastu, on teretulnud minuga kontakteeruma töö osas - meil neid koeri on vähe ning hetkel minul on ilmselt ainsad Eesti töötavad ja tööks aretatud koerad, kes käivad suht iganädalaselt jahil suure osa aastast (tänud Aivarile!). Huvilisele nõus näitama oma koeri töös. Palju asju, mida võib lugeda, on minugi jaoks avanenud hoopis teisiti peale seda lühikest 7-t aastat tööd oma koertega ning teiste tõuesindajatega välismaal treeningutes-jahikatsetel.

[under]

Olete öelnud järgnevat ühes postituses:
"töö on töö ja teiste inimeste tööd iseenesest on mind kodus õpetatud austama, mitte solkima ja sellest üle sõitma, kui enda isiklikud vajadused seda tingivad."

Ja sooviksin küsida, kas võite 100% kindlusega väita, et igast tööliinist tulnud kutsikast saab väga hea töökoer?

[tädimaali]

100%-kindlusega midagi elusolendi puhul väita oleks rumal. Küll on olemas tugevad tõenäosused ning pärandumismehhanismid, mille järgi omadused edasi lähevad, paljude omaduste kohta on kasvatajatel olemas teadmised, kuidas tõenäoliselt võiks tulemus tulla. Minumeelest antud küsimuse nahas argument on hästi nõrga, eriti kui teda kasutatakse nö nende väidete kaitseks, et ka luuavarrest võib tulla teinekord pauk, et ka aretusvalikutes eirates tööomadusi püsib ikka kõik alles.
Ei, igast tööliini kutsikast ei saa head töökoera (nt osa neist jääb kutsikana kasvõi auto alla). Küll aga on hoolika aretuse korral enamusel selleks suur potentsiaal. Kui mingitele tõenäosustele ei oleks loogiline ega võimalik toetuda, siis sportkoera poolel ei valitseks ülivõimsalt border ning malinois ja politseis kurjategijaid püüaksid ka dalmad ja hurdad. Seesama ootuspärasus-tõenäosus saada teatud omadusi teatud valikutest puudutab ka ühe tõu siseselt kõiki omadusi - nii karva värvust kui seda, kas ta vett fännab, kas ta jäljel häält teeb, kas ta kiskjat julgeb vajadusel tappa.

Võttes aluseks väga hästi töötava sugupuu ning pesakonnakaaslastega vanemad on suur tõenäosus saada enamvähem ühtlane pesakond hästitöötavaid koeri; palju suurem tõenäosus kui isa-ema kasutamisel, kellel töötavad koerad on kaugemal kui 5ndas põlves tagasi, keegi täpselt ei tea, mis omadused sellel koeramassil on, niiet ei osata ka kombineerida üksteist komplimenteerivaid paarilisi-omadusi jne. Osad omadused - olenevalt lähtekohast, algmaterjalist, hääbuvad üsna kergesti, vs siis primitiivsemad käitumismallid algupärasematel tüüpidel.

Ma ei näe absoluutselt mingit põhjust, miks peaks tahtlikult aretama, või endale võtma koera - ütleme, et linnukoera, kellele tuleb parti pool tundi või isegi mitmeid sessioone loopida, seda rääbutada, sellega mängida jne, et ta selle lõpuks korraks tiiba pidi suhu võtaks. Või keda tuleb väsimuseni julgustada vette minema. Kui mul on võimalus võtta omale kutsikas, kes võtab mis iganes vanuses alustades - olgu 2 kuune või 2 aastane - suvalise loomajupi või linnu kohe esimest korda juurde joostes suhu, kannab seda ringi surmrahuliku suu ning haardega, ning kelle retriiv - lõppedes minu juures, istudes ning oodates loovutuskäsku, on valmis paari nädalaga kasvõi kolmekuuselt. Kes hüppab sillalt vette ka juba 3-kuusena ega vaja mingeid hulle pingutusi hiljem alustades.
Inimene, kes pole neid vahesid kogenud, jääbki mõtlema, et vahed pole eriti suured, kõik on vaid õpetamise, kogemuse ning võimaluste küsimus.

Kahjuks ei mõista, kuidas punaseks tehtud tsitaat haakus küsimusega. Tsitaat puudutaski eelkõige töökoerte ning -tõugude saamiseks tehtud pingutusi, puhtatõulisust, ja ka seda, kas omapoolselt tahtlikult toetada oma tõu allakäiku, või siis mitte.

[vollifedja]

Olles elanud jahimeeste-koerte keskel üle 50 aasta, võin VÄITA-suhe 50:50 (tegelt pakuks isegi vähemuse eeldustele, enamus punktidest sõltub koolitajast so omanikust, kuidas ja kas koer tööle hakkab. Enam levinud suhtumine-ostan heade eeldustega so töötavate jahikoerte kutsika, lähen metsa-ja oh üllatust ei töötagi(hm iseenesest) nagu vanemad, keda on õpetatud, koolitatud ja käidud nii jahis pidevalt(nn õppejahis) kui katsetel lihvimas omadusi...mehed-selleks et koer korralikult tööle hakkaks on vaja teie higi-verd ja pisaraid!
Niipalju, kui olen aru saanud puuduvad oskused ja teadmised, KUIDAS õpetatada antud tõugu koera antud eluka jahiks, millest ja millal alata, kuidas .Ja ausalt puuduvad Eestis ka pädevad koolitajad.(ei välista üksikuid entusiaste) Lugege või "EJ" koerte koolitust puudutavaid artikleid-palud teist oskavad ja viitsivad sarnaselt koera koolitada?Mina mitte.

[tädimaali]

Vollifedja, Eesti lõikes olen sinuga enamvähem nõus. Teisalt olen kuulnud mitmel puhul juhtumeid, kus on tavaline jahimees võtnud omale retriiveri. Ja too siis ei lähe vette, ei lähegi noh. Ja olen ise teiste koeri aidates kogenud seda va linnuga mängimist ja rääbutamist mitmel korral, endal on lõpuks ikka täiesti mõttetu, väsinud tunne.
Ega tavalisel meie jahimehel see asi ei õnnestugi nii, et muudkui vilistab vilega ja koer teeb nagu masin, peatub, jookseb mingis suunas jne, sama asi veel vees ... Ma ei arvagi. Samas iga tavaline inimene saab oma koera ujuma ja lindu võtma-tooma väga väheste pingutustega - kui sel koeral on see normaalses koguses geenides.
Võib ju vaadata näiteks ringi, on olemas neid koeraomanikke ja -juhte, kel on mingi tõu esimene isend kodus, ja esimene koer kellega midagi harrastatakse. Ja on tehtud palju vigu teadmatusest, aga võta näpust - koer töötab sellegipoolest, ja üle keskmise. Vot need on head koerad.
Samas on väga suur kontingent, kes kõike, mida koer ei suuda, põhjendavadki enda kogenematuse, viitsimatuse või võimaluste vähesusega. Loomulikult on osade puhul seal tõtt, aga üks lihtsamaid asju ongi ise vähem teha ja siis elada selles arvamuses, et tegelikult mul on väga kõva koer. Head koera on päris raske ära rikkuda mitte-tegemise või vigadega (siis nii, et oskajale vaatajale tema potentsiaal kusagilt ei sära enam), palju raskem, kui inimesed tunnistada tahavad (sest siis tuleks väga paljudel juhtudel tunnistada ka koeramaterjali vähesemat kvaliteeti).

[honkomees]

... Head koera on päris raske ära rikkuda mitte-tegemise või vigadega (siis nii, et oskajale vaatajale tema potentsiaal kusagilt ei sära enam), palju raskem, kui inimesed tunnistada tahavad (sest siis tuleks väga paljudel juhtudel tunnistada ka koeramaterjali vähesemat kvaliteeti).

Vot täitsa 100% nõus. Enda vähestest koerakogemustest, oli meil kõikse parem hagijas (üldse kõikidest meil olnud koertest tublim), kes hakkas ilma õpetamata tööle ja järgmine, kellest asja ei saanudki. Nirust koerast võib higi ja verega "midagi" saada, nt katsed ära teha, aga kas seda on vaja edasi anda geenidega.