Toon siia ühe elulise näite - olukord tänasel päeval ...
Maaomand on - 87ha ... metsa ja siil heinamaad ning põldu.
Maaomanik on jahimees.
Väikeulukit antud maaüksusel pole. See on kindlaks tehtud. Läbi käivad antud maaüksuselt sead, kitsed ja põdrad - mõned korrad eksib sinna ära ka karu ja ilveski käib ning hundidki lippavad paar korda aastas sealt maaomandist läbi.
On keskkonnaametis fikseeritud seasööda koht olemas.
Jahipiirkonna kasutaja aga on selline seltskond, kes pole maaomanikust, kui kohalikust inimesest huvitatud, seda on otse välja öeldud.
Jahimaana antud maaomandi kasutamisest on nad aga huvitatud.
Seltskond koosneb linnas elavatest suurtest ärimeestest ... kellede sõpruskond koosneb antud piirkonnas metsafirmade ja põllumajandusfirmade ja kinnisvara firmade omanikest, kes on tegelikult on piirkonnas suured maa ja metsaomanikud.
Seltskond peab seal turistidega jahti tänasel päeval.
Antud kinnistu omanik on peale pannud jahipidamise keelu. Vaatamata sellele käib jaht sealt läbi ja abi otsida on kus kohast, millisest instantsist - läbi on proovitud mitmeid variante, tulemus on ikka maaomanikust jahimehe kahjuks ... ükski hammas peale ei hakka ei praeguse ega ka uue seadusega - kaasa arvatud 2/3 pindalapõhisuse seaduspügalaga.
Ja see pole ainus näide - neid on hulgim ... piirkondi on selliseid veelgi ja maaomanik pole ka selline inimene, kes peaks peegli ees seisma ja endaga tõtt vaatama, et miks ta sinna seltskonda kuuluda ei saa.
Ta lihtsalt ei kuulu ülbikutest nn ''eliidi'' hulka.
Tuleb uus seadus ...
Maaomanikul on siis milline võimalus jahti pidada - kellele jahti pidada ?
Jahipidamine keelata!? Kohe on turjas kahjunõuded nn valge ala tõttu ... kus siis see võrdse kohtlemise alus on ja kuhu see printsiip jääb?
Kas maaomanikul on mingitki kaasa rääkimise õigust - ok üks on, renti küsida jahipiirkonna kasutaja käest ... aga jahiõiguse realiseerimine
Paluks targematelt mõtteid, eriti Tõnnolt.
Mida rohkem olen inimeste loomust tundma õppinud, seda rohkem kuulub mu poolehoid metsale ja metsaelanikele.