Jahinduse tulevik

Siia paluks filosofeerivad väljaütlemised,mis ehk kaasaegsetele mõistmatud ja tulevikus arusaamist leiavad.
Vasta
Kasutaja avatar
aadu kadakas
Postitusi: 1469
Liitunud: T Veebr 16, 2010 2:21 pm

Re: Jahinduse tulevik

Postitus Postitas aadu kadakas »

Ma pean siin silmas, et kohati toidetakse loomi samamoodi nagu kodusigu (igasugused starterid jne) ning enamasti on suured karjad paiksed (tihnik-söögikoht). Mingil hetkel aga läheb see seltskond liikvele(olen täheldanud, et suve teisel poolel - ju piimnisu või juba tõugud rohumaadel) ning suudab päris hulga kahju teha just kaugematel maadel.
Kasutaja avatar
aadu kadakas
Postitusi: 1469
Liitunud: T Veebr 16, 2010 2:21 pm

Re: Jahinduse tulevik

Postitus Postitas aadu kadakas »

Tegin sellise subjektiivse valiku asjalikematest postitustest. Oleks selline kokkuvõttev materjal, siiani.

Pessimistina julgen arvata, et neutraalne arutelu siin aset leida ei saa. Ah et miks? Jahimeeste foorum ju ja jahimeeste arvamus on raudselt ühele poole kaldu. Kakuke

Ideaalis võiks maaomanikul olla võimalus küttida (vähemalt enda maal) ja põhiline, et oleks keda küttida. Need, kes maaomanikud pole, ka neil võiks olla võimalus mingitel tingimustel tegeleda oma meelishobiga. Maaomanikul võiks olla võimalus tegeleda sellega selliselt, et ei peaks kellegitega kuskil ogaraks sõdima või kellegitest üle karjudes seda saavutama.
Unistada võib kõigest, aga nagu ikka, tikuvad igasugused inimesed minema lolliks, kui kuskil kellegite huve puudutatakse või kellegite materjaalsed huvid mingit moodi mängus. Inimlikkus hakkab siit ilmast kaduma ja asendub päev päevalt üha enam rahalugemisega, kaigaste kodaratesse ajamisega, pseudoprobleemide tekitamisega jne. Kurb tegelikult. Kakuke

Ühinen Kakukese arvamuse sõna, kuid mitte niivõrd sisuga. Kuna see siin on jahindusfoorum, siis - nagu enamus Kadaka-Aadi teemaalgatusele järgnenud sõnavõtte on ka ilmekalt tõestanud - mõtlevad siinsed foorumikasutajad paraku ainult "inside the box" ehk oma senise maailmapildi raamide sees. Justnimelt tulekahjukustutamise teemaks on see hetkel ka muutunud, konkreetsete seni kõlama jäänud lahenduste väljapakkumine on oi-oi kui kaugel sellest, mida selles teemas tegelikult lugeda tahaks, ehk siis milline võiks olla Eesti jahindus sel juhul, kui näiteks praegu saaks alustada selle reguleerimist ja korraldamist täiesti nullist ? Baddmann
See lihtsustatud vastuvõtt peaks = jahtkonna subjektiivse arvamuse tahan võtan ,tahan ei võta (kas nägu meeldib ei meeldi,meil endalgi pole midagi küttida) lõpetamisega.Kui keegi teeb kuskil väidetavalt salakütti,siis tema punti võtmisega on ju võimalik mehe tegevus legaliseerida /ümber kasvatada/tegevust kontrollida/panna talle kohustusi,mida tal salaküttides pole!
Kuidas saab mõelda ,et kedagi kuhugi ilma jahipaberita liikmeks on võimalik võtta.Kui maaomanik võetakse kuskile jahtkonda ,ei tähenda see ju talle mingite era privileegide andmist(toimetamist ainult kütina ,uluki hoole kohustuse mittekohustust jne.) Koostöö peab ikka käima selles suunas ,et kui omanikul on kahjustus probleeme,siis ta annab sellest ka oma pundile koheselt teada ja võetakse võimalikud meetmed kasutusele,mitte ei joosta pärast riigiametite ja kohtu vahet. Muidugi teades eesti inimesi/olukorda ei ole sellise konstruktiivse koostöö saavutamine kindlasti mitte kerge! Ikka leidub kuskil keegi ,kes ennast ahistatuna tunneb.
Ja miks peakski alustama midagi täiesti nullist,ainult muutmise enese pärast seda vast küll teha pole mõtet! Kult

Vaata, Kult, see siin on foorum ja konkreetses teemas on kutsutud üles mõtisklema jahinduse tuleviku üle. Mina saan teema-algataja ettepanekust selliselt aru, et ärgem selles teemas mõelgem mingite konkreetsete detailsete üldpilti liigselt koormavate üksikettepanekute üle (mida maaomaniku mingi müstiline automaatliikmeks võtmine ju on), vaid alustagem oma mõttearendusega puhtalt lehelt. Ja et oleks ikka puust ja punaseks ette tehtud, siis mitte puhtalt lehelt uue teema algatamise mõttes, vaid väljaspool raame mõtlemise mõttes. Ega kõik ei pruugigi muidugi aru saada, mida silmas peetakse. Baddmann


aga ehk veelgi laiemalt. Lihtne näide: alustame olukorras, et on Eestimaa, mis on ühel või teisel moel jagatud maaomanditeks, siis on ulukid mis seal maa peal elavad ja on olemas väga abstraktne ja põhimõtteline idee, et neid ulukeid võiks küttida. Kui foorumikasutaja oleks Kõigevägevam, siis kuidas ta alustaks olukorra reguleerimist kaasaegses vaimus Baddmann


Et kõik ausalt ära rääkida, siis peaks alustama sellest, mis on jahindus, mis otstarve tal on ja kuidas seda saavutada. Metsamehena toon võrdluse selle valdkonnaga. Ligi paarkümmend aastat tagasi tekkisid meil üle hulga aja erametsaomanikud. Paljud imestasid, miks ei või omal maal teha ja raiuda niipalju, kui tahad? Miks on vaja seadusi? Kuna loodusressurss (nii puud kui loomad) on mõnes mõttes kõigi omad, siis tuleb sellega toimetada nii, et kõik rahul on. Ühest küljest keskkonnakaitsja, teisest puidu- või lihatarbija, vahepeal on ka veel maaomanik ja töömees. Asi on paigas siis, kui kõik on maksimaalselt või võrdselt rahul. Täielikku rahulolu ei saa muidugi olla: kui lastakse kasvõi paar hunti maha, hakkab keskkonnakaitsja juba nutma, samal ajal, kui lambakasvataja veel arugi ei saa, et mõni susi vähemaks on jäänud. Kui aga lasta niipalju, et ükski lammas ei väriseks, oleks hunti juba nii vähe, et jahimees nutab, aga keskkonnakaitsja on juba infarkti surnud (mis muudab omamoodi sellesinase issanda loomaaia liigivaesemaks). Seega on vaja teada, kuipalju on vajalik, lubatud ja suurim võimalik loomade arvukus, et looduses oleks tasakaal, aga kõik huvigrupid maksimaalselt rahul. Siis selgitada välja, millised tegevused/tegevusetused/keelud on selle saavutamiseks vajalikud. Alles siis saab jõuda välja selleni, millised peaksid olema jahipiirkonnad ja kes seal tegutseda võivad.

Kõike seda arvesse võttes tundub, et reformide alustamine sellest, kellele anda jahipidamisõigus ja kes kellele selle eest maksab on täielikult vale. Joosep
Kuna ulukite olemasolust on huvitatud avalikkus, siis jahindust peab korraldama riik ja siiani on ta sellega ka väga hästi hakkama saanud. Lisaks on riik liitunud mitmete konventsioonidega ja kui ta jahindust ei korralda, kuidas saab ta tagada lepetest kinnipidamise. Mart
Ja tasapisi jõuamegi sinna välja, et ulukite asurkond ehk avalik hüve säiluks, peab jahindust korraldama riik, kelle huviks pole avaliku hüve pealt tulu teenimine vaid selle säilumine. Lisaks sellele on riik, olles liitunud mitmete konventsioonidega, ka kohustatud tagama selle hüve järjepideva säilumise. Mart

Joosep tõi oma postituses selgelt välja ühiskondliku huvi jahinduses ehk siis ühiskonna huvi keskkonnakasutuse regulatsioonide selguse, tasakaalukuse ja üldkasulikkuse vastu. Ühiskond aga võib filosoofilises võtmes vaadatuna väljenduda läbi ... nooh, ütleme lihtsustamise huvides, et läbi kahe peamise "mängija" - üks on formaalne riik ehk valitsusaparaat ja teine on valitsusvälised seltsingud ehk riigi kodanikud. Kui praeguseid, seni jahindusüldsusele üliähmaselt kuulda antud planeeritud muutusi vaadata optimistlikumas ja positiivsemas võtmes, siis võib ju väita, et nende kavandatavate muudatuste soov ongi õhutada neidsamu valitsusväliseid seltsinguid rohkem pead tõstma ja valitsusaparaadi asemel ise vaeva nägema - koostöö ja suhtlus metsa-põllu-jahimeeste vahel jms. Ehk siis suunata piirkondlik jahindustegevuse reguleerimine rohkem kohaliku otsustamise radadele. Kuid .... paar "aga" on siin küll --- esiteks ei öelda seda praegusele auditooriumile piisavalt selgelt ("puust ja punaseks") ja piisavalt mitmetes eri kohtades piisavalt valjult välja ning teiseks peavad jahipiirkondade kasutajad millegipärast kogu jahindustegevuse suunamist ainuüksi enda pärusmaaks (90.-ndate metsandus tuleb jälle meelde, eksole) ja muudelt huvigruppidelt saaks justkui küsida ainult nende arvamust, otsustamise juurde laskmisest ei tohiks justkui juttugi olla. Eks kaasamise teemad ole Eestis üldse keerulised teemad muidugi kah. Baddmann
Ikkagi on asja tuum sellises tegutsemises, millega kaasnevad vastutus ja selle vastutusega kaasnevad kohustused. Kui neid sõnu esile tuua ''vastutus'' ja ''kohustus'' siis paraku on südametunnistuse ja aususe järgi käitujaid meie endi hulgas kui palju ?
Mul pole midagi selle vastu, kui hallatakse ja tehakse kõik selleks, et resurssi ehk siis jahiulukite asurkonda jagub nii meile, kui järeltulijatele ja pole midagi selle vastu, kui omavahel kõik asjad lahti ilusti räägitud saavad ja minnakse ühiselt edasi tehes kõik selleks, et valitseks üksmeel ja tasakaal, kuid tänasel päeval paistab see mõtteviis olema üsna utopistlik ja taunitav lausa. Ärimudelitega selline vastutustundlik lähenemine kuidagi klappida ei taha. Uugamets

Eks mõttearendustel ongi eesmärk tõepoolest ju kuhugi välja jõuda. Ega ma ei oska välja käia mingisuguseid lõplikke mudeleid jahinduse arenguks (muidu oleksin juba kindlasti mõni deep teadlane), kuid pakuksin välja mõned reaalsed (tegelikult võimalikud) arengustsenaariumid, mis juba kajastavad paljus hetkeseisu:
1. Skandinaavia mudel. Endale kõige hingelähedasem, kus suhteliselt tasakaalustatult on jahindus põimitud ühiskonda. Üksikindiviidi ja ka ühiskonnatasemel toimiv.
2. Aadliku mudel. Jahindus on peamiselt nende käes, kel võimu, raha, maad. Ehk selline briti või saksa variant. Eestis ühe olulise osana juba ammu esindatud.
3. Hirmuvalitsuse/ressursijagamise mudel. Selline vildakas sümbioos nõukogude-aegsest hirmuvalitsusest, kuhu siis kapitalistlik maailmanägemus ressursikasutamise näol sisse rammib. Täna vast kõige levinum Eestis.
4. Kodanikuühiskonnast väljakasvav organisatsioon, mis suudab genereerida nii lokaalsel kui globaalsel tasandil ideid jahinduses.
Eks kindlasti ole veel palju muid võimalusi, kuid need siin ilmselt mõjutavad lähitulevikus kõige enam Eestis toimuvat. Kuna esimesed kolm on suht arusaadavad, siis keskenduksin enam just neljandale visioonile. Põhimõtteliselt oleks idee koondada meie ühiskonnast (sõltumata oma positsioonist või staatusest) need inimesed ühe mütsi alla, kellele tõepoolest läheb korda jahindus ja kõik sellega seonduv. Olgu see MÕTTEKODA näiteks. Ja siin foorumis esineb selliseid inimesi kindlasti. Aadu Kadakas

Mul on neist aruteludest jäänud mulje, et liberaalsemad soovivad pea alati reformida asju ja konservatiivid pea alati muutumatust. Veel on nagu kaks eraldi teemat tegelikult, ulukiasurkonna seis ja teiselt poolt igasugused huvid, mis lähtuvad inimestest. Selle teisega püütaksegi tegeleda, aga ei tohi unustada, et teine mõjutab ka esimest. Kakuke
Kasutaja avatar
aadu kadakas
Postitusi: 1469
Liitunud: T Veebr 16, 2010 2:21 pm

Re: Jahinduse tulevik

Postitus Postitas aadu kadakas »

Ligikaudu aasta tagasi, kui selle teemapüstitusega nö foorumisse sisenesin, siis polnud ma tol hetkel veel lugenud teemat "Uue js väljatöötamise põhjendust." Kuna seda teemat siin polnud hiljem mõtet eriti "elule enam ergutada" (päevaprobleemid lihtsalt summutasid teistsugused mõttearendused), siis süvenesin samuti teemadesse, mis niipalju "kuuma" siiani on paljudes kütnud. Kui seda subjektiivselt väljavalitud (mõneti kokkuvõtvat) postitust lugesin, jõudsin taas järeldusele, et filosoofia on kasulik ja vajalik mitmeks asjaks. Kasvõi selleks väheseks, et inimesed tooksid endast välja parima osa mingis teemas ja ei laseks segada endid päevaprobleemidest ning otsiksid tõde ehedamalt. Võite kasvõi Joosepi lõigu viimast osa lugeda ja mõelda, mis meil aruteludes täna kõige põhimõttelisema väärtusega on.
Kirjutan siia seda ennekõike põhjusel, et "praktikas asjad ikka iseeneset paika ei kipu enam loksuma." On vaja tõsisemat ajurünnakut. Üles on taas tõstetud näited jahindussüsteemidest siin-seal üle maailma. Ühel hetkel, kui oleks taas "rahulikum aeg", võiks ikkagi uuesti filosofeerima hakata.
See pole niivõrd selle teema jätkamise üleskutse, vaid ma lihtsalt otsin võimalusi, kus võiks hakata asju arutama nii, et argipäev sellest kohe oma idiootsusega üle ei sõidaks.
Äkki liiga maailmavaluline jutt sai, kuid nagu näha, jahinduselu meil ümberringi võtab üksnes segasemaid seise. Vot nii...
Vasta