Teie väljapakutud variandi kohta.
Sisuliselt tänane olukord praktikas, ehkki praegune jahiseadus jahiõigust maaomanikule pakub.
Kommentaar: ei ole sisuliselt sama....tegu ongi kolme täna ev-s kehtiva seaduse : põhiseaduse, asjaõigusseaduse ja jahiseaduse kooskõlla viimises …..ehk teisisõnu maa omamine kui selline ei anna ja ei saagi anda (ps võrdsusprintsiip) iseenesest mingit jahiõigust....tegu on nn. rooma kontepstiooniga kus ulukit käsitletakse peremehetu varana/res nullius (aõs)/taastuva loodusvarana (kkts) mis ei ole mingil moel seotud konkreetse maatükiga kuna ulukil on vaba voli sinna siseneda või sealt väljuda maaomaniku tahtest sõltumata
Kas jahiõigus oleks jahikorraldaja õigus ka siis, kui maaomanik omab kõiki vajalikke dokumente jahiks(on pädev seega jahikorraldajaks), loeb oma kinnistu jahipiirkonnaks ning peab jahti näiteks väikeulukitele (kuna ringpiir suurulukit ei võimalda)? Või on jahipiirkond KKM-i määrusega, mis antud JS-ile ning see on nn "kõvema jahiõigusega", kui eelpool kirjeldatud üritaja?
Kommentaar: ei ole ühel jahikorraldjal kõvemat ega teisel nõrgemat jahiõigust....on vaid konkreetne nn. osaline jahiõigus mingi(te)le liigile/liikidele mingis piirkonnas mis on jagamatu selle liigi osas ...samal maatükil võib olla ühel jahikorraldajal õigus jahti korraldada ühele liigile (näit põder jahiselts) teisel teisele(näiteks jänes maaomanik) ja kolmandal kolmandale (näiteks hunt riik).....
kui nüüd teoretiseerida/utreerida et kas samal maatükil võivad kolm seltskonda korraga jahti pidada samal ajal ? ....siis teoreetiliselt võivad küll, praktiliselt vaevalt et nii rumalaid jagub



Väljapakutud variant võib tekitada vastuolu kinnistule sisenemisel ja seal jahieesmärgil viibimisel, kui näiteks kinnistu on tähistatud ja piiratud ning omanikud ei soovi, et seal jahti peetakse. Siinkohal ikkagi kokkulepe vajalik.
Kommentaar: maaomanik sai enne ja saab ka pärast keelata kelle iganes maal viibimist kui kinnistu on piiratud, tähistatud jne.(kui on korralik võrkaed siis keelab ka ulukite viibimise sellega iseenesest)...aga ta ei saa seda keelata defineerides seda läbi tegevuse eesmärgi -jahipidamse kui tal endal jahikorraldusõigust ei ole taotletud/saadud antud ulukiliigile....ehk teisisõnu ei saa keelata seda mille korraldamise õigust tal ei ole..
näiteks oletame kui maaomanikul on väikeuluki jahiõigus ….siis ei saa ta keelata põdra või hundijahti.....küll saab ta keelata inimeste (ka jahimees on inimene

Selline variant võiks sobida tõepoolest nn üleminekuühiskonda. Regulatsioon peaks aga olema seejuures turismijahil, sest muidu ei erine tänane segadus ses osas tuleviku "pudelikaeladest" mitte oluliselt.
Kommentaar:
1.ei nõustu mõistega sobivusest üleminekuühiskonda. Nn. saksa kontseptsioon jahinduses kus uluk kuulub maaomanikule on just sobiv väljend üleminekuühiskond... kus on tegu feodaalse reliktiga kus jahiõigus oli ajalooliselt vaid aadlikest maaomanikel....pakutud mudel sobib ikka kaasaaegsesse arenenud ühiskonda

2.defineeri turismijaht e. mida sa siin silmas pead? Võibolla ma ei saa küsimusest/probleemist üheselt aru....
Loogika järgi on jahiõiguse omajal kohustus maksta ühelt poolt keskonnatasud/loodusresursimaks....teiselt poolt kas ta sööb jahipidamise viljad ise ära või müüb maha ….on tema otsustada....ja siinjuures pole oluline kas ta on veel peale selle turismitalu/maaomanik või mitte
3.ja veel.... isiklikult arvan et tuleks kasuks kui eesti suuruluki jahipiirkonna kasutajad (see 5000 + ha maad) võiksid olla ka seadusejärgselt vaid mittetulundusühingud...... ehk see lahendaks paljude kadedusprobleemi ja teisalt paneks piiri ka ärimõtetele jahinduses...samas ma ei ole päris kindel/on ilmselt vaieldav.... kas see seisukoht sobiks isikute võrdsuse printsiibist johtuvalt meie õigusruumi
