Lugege sõbrad ja mõelge pisut asjade üle. On veel paljutki, mida artiklisse kirja panna ei saa.
Kuidas jahimehed metsasaksad auti lõid
Peeter Ernits
13. oktoober 2011 07:14
Kuidas jahimehed metsasaksad auti lõid
Kui veel suvel tundus, et suured metsaomanikud panevad jahimehed oma pilli järgi tantsima, siis praeguseks on asi jahiseaduse teemal hoopis vastupidi.
Uue jahiseaduse koostamine algas poolteist aastat tagasi sõjaka trummipõrinaga.
“Sellist olukorda nagu Eestis, kus omandiõigust niivõrd otseselt jalge alla tallatakse, ei ole kuskil Euroopas,” põrutas uut seadust kirjutanud keskkonnaministeeriumi ametnik Egon Niittee ja deklareeris, et sotsialism tuleb lõpetada.
“Ka jahindus peab hakkama alluma turumajanduse reeglitele,” kinnitas ametnik. “See on Reformierakonna poliitiline tahe.”
Uue seaduse järgi peaks hakkama maaomanik otsustama, kes tema maal jahti peab. Ta kehtestaks rendihinna ning jahimehed hakkaks talle põdra-, metskitse- ja seakahjustusi oma taskust kinni taguma.
“Maaomanik ei ole jahimehe lüpsilehm,” seletas Eesti Erametsaliidu juht Ando Eelmaa.
Püssimehed saavad kurjaks
Keskkonnaministeeriumi plaan ajas jahimeestel kopsu üle maksa.
“Kui see asi läbi läheb, lähen Vabaduse väljakule ja saen oma püssi toru otsast tüki ära,” ägestus kauaaegne Eesti Jahimeeste Seltsi juhatuse liige, endine põllumajandusminister Tiit Tammsaar.
Tammsaar on üks väheseid seltsi juhte, kes julgeb asjast lahtise tekstiga rääkida. Seevastu seltsi president Margus Puust jääb tagaplaanile.
“Jahiseaduse taga on suurte metsaomanike väga tõsised majanduslikud huvid,” lajatab Tammsaar. “Ma ei räägi Eelmaa-sugustest. Temataolised oma tuhande hektariga on poisikesed. Seal on mängus kümnete tuhandete hektarite omanike huvid.”
Tammsaar viitab jutule, et teatud ringkonnad on seaduse ostnud. “Ühes ringkonnas räägiti, et ****, makstud ju sai, aga jahiseadus siiamaani tegemata,” jutustab ta. “Mina kui asjaga natuke kursis olev inimene arvan, et see oli peaaegu tõelähedane.”
Asjale annab kaalu tõsiasi, et riigimetsa tahetakse hakata tasapisi maha müüma ja rendile andma. Metsal on aga hoopis teine väärtus, kui tal on ka jahiõigus. “Kuni kolmandiku võrra võib hinda tõsta,” väidab Tammsaar. “Kujutage ette, et pannakse kolm või viis tuhat hektarit müügiks koos täieliku suurulukite jahtimise õigusega! Vaata kui ilus bisnis-plaan!”
“Tüli ürgjuur on küsimuses, kas väikese sissetulekuga ja vaid õueaiamaaga õnnistatud maamees saab enam tulevikus jahil käia,” sõnastab metsaomanike ja jahimeeste vastasseisu jahimeeste ajakirja Eesti Jahimees hiljutine peatoimetaja Jüri S. Einberg. “Sageli on neile jaht nii ooper, playstation, joogalaager kui tikkimisring korraga.”
Ühesõnaga, jahimeeste häälekandja igas numbris hakkasid ilmuma artiklid, mis näitasid, et ministeeriumivaikuses valmiv eelnõu on saatanast.
Kuidas jahimehed metsasaksad auti lõid
Jahimeeste seltsi senine juht Hegne Lump pani oma töökoha maha ning ka intervjuusid enam ei anna.
“Jahindus on huku lävel” pealkirjastas seltsi tegevjuht Hegne Lump oma 13. mail 2010 avaldatud artikli. Ta teatas, et eelnõu seaks jahinduse luksuskaupade sekka, mida suur osa jahimehi endale lubada ei saa.
Kuu aega hiljem pigistas ajakirja seni rahastanud Keskkonnainvesteeringute Keskus (KIK) kraanid kinni. “KIK teatas lausa otse, et kui te ei lõpeta uue jahiseaduse vastu võitlemist, siis me teile raha ei anna,” jutustab Tammsaar. “Ja nii läkski.”
“Kalev Aun oli seltsi tegevjuhile öelnud, et me ei anna teile üldse raha,” jutustab ajakirja toonane peatoimetaja Einberg KIKi juhist rääkides. “Et teie ajakiri ei meeldi meile.”
Peatoimetaja saatis seepeale KIKi nõukogu kõikidele liikmetele kirja, pärides, miks rahakraan kinni keerati ja kas selle põhjuseks olid ajakirjas avaldatud kriitilised lood uue jahiseaduse eelnõu kohta.
“Selle peale olevat tegevjuhile teatatud, et nüüd pühkige suu puhtaks igasugusest rahast,” jutustab Einberg. “Tegevjuht saatis KIKile kohe kirja, milles palus vabandust ja seletas, et ajakirjanik tegutses omavoliliselt ning on juba noomitusega karistatud.”
Miljon krooni hoopis mujalt
“Pole keegi siin väga tigedaks läinud,” naerab Kalev Aun.
KIKi juht kummutab kuulujutu, nagu oleks nõukogu jahimeeste peale vihaseks saanud ja toetamise lõpetanud. “Kas rahastada, kui palju rahastada – need ettepanekud tulevad ministeeriumi poolt,” rõhutab Aun. “See on metsanduse programm, mille sees ka jahinduse taotlused.”
Jahimeeste Selts küsis KIKilt 2,5 miljonit krooni ehk 160 000 eurot. Septembris eraldas KIK 0,7 miljonit krooni ehk 44 738 eurot. Asi muutus kriitiliseks. Selle rahaga sai välja anda vaid kolm numbrit.
“See on imelik, sest jahimehed on läbi jahipiirkonna kasutustasude ajakirja kinni maksnud,” pahandab Hegne Lump. “Tasu tõsteti 2003. aastal just selle eesmärgiga, et kõik jahimehed saaksid ajakirja tasuta koju.”
KIKi juht näitab aga, et tegelikult andsid nad jahimeeste ajakirjale 16. detsembril veel
287 606 krooni, kuid selts pole seda raha tänaseni välja võtnud.
Pärast seda, kui reformierakondlik keskkonnaministeerium otsustas ajakirja rahastamist vähendada, sai jahimeeste kõige suuremaks sõbraks nn oravate koalitsioonipartner IRL. Nagu naksti, eraldas IRLi kontrollitav siseministeerium ajakirjale miljon krooni.
“Ma ei tea sellest teemast midagi,” kostab toonane siseminister Marko Pomerants ja soovitab Siim Kiisleri poole pöörduda.
Too omakorda delegeerib vastamise ministeeriumi avalike suhete osakonnale.
“Kodanikeühendused saavad muu hulgas taotleda toetust kodanikualgatuse, -hariduse ja planeeringualase kaasamise projektidele,” teatab Kristel Tuul avalike suhete osakonnast.
Selgub, et pärast seda, kui jahimeeste selts taotluse 17. novembril 2010 esitas, anti neile toetusena 60 922 eurot.
“Ajakirja sisu üle otsustab väljaandja, ministeerium selles osas küll kuidagi kaasa ei räägi,” rõhutab Kristel Tuul.
Paraku räägivad faktid teist keelt. Enne Riigikogu valimisi potsatas 13 000 postkasti ajakirja Eesti Jahimees värske number. Ajakirja avakülgedelt vaatas vastu kaitseminister Jaak Aaviksoo.
“Jahindust ei tohi muuta ratsaväerünnakuga!” põrutas toonane kaitseminister. “Keegi ei saa aru, miks on vaja muuta, kuid ometi keerutatakse tolmu ning tekitatakse inimestele asjata ärevust ja frustratsiooni.
Kujunditega ei hoitud kokku mitte üks raas.
“Vabalt elavad loomad, linnud ja kalad on peremeheta vara, kogu rahva käsutuses olev avalik hüve nagu õhk või päikesevalgus. Oleks vastutustundetu suunate see üksnes maaomanike meelevalla alla. /.../ Jaht ei tohi kujuneda elitaarseks tegevuseks, kus vaid käputäiel maaomanikel ja rahameestel on võimalik meie kõigi avalikku vara – ulukiressurssi – kasutada.”
Korraks nagu poliitajakiri
Kuid sellest oli veel vähe. Et ka kõige tuhmim jahimees saaks õigesti aru, kes Eesti jahimeest kaitseb, astus ajakirja tagakaane siseküljel vaataja poole ähvardavalt suur karu.
IRLi peale võivad jahimehed kindlad olla! Sinu kindel võit!
“See oli nagu poliitajakiri,” tunnistab toonane peatoimetaja Einberg. “Tähtsate onude arvamused pidid tingimata sisse minema.”
Hiljem koondatud mees oletab põhimõtet, et näidake meid kenadena, siis saate raha. “Nad said kolmteist tuhat kontakti,” selgitab Einberg. “Meie ajakiri läheb otsepostitusega koju.”
Jahimeeste seltsi juhtidel on suu vett täis. Äsja ametist lahkunud endine tegevjuht Hegne Lump lõpetab kõne järsult. “Mul ei ole seltsiga enam mingisugust tegemist ja mina intervjuud enam ei anna.”
Lump soovitab rääkida oma asetäitja Andres Lillemäega. “Kui tema on kohusetäitja, siis peab ta teadma kogu informatsiooni,” ütleb ta.
“Keegi ei ütle ametlikult, et nad võtsid meilt rahastuse ära, et me liiga iseseisvaks läksime,” tunnistab Lillemäe. “See oli tegelik põhjus. Surve oli nii vasakult kui paremalt, nii ülevalt kui alt.”
Samas tunnistab Lillemäe, et tema teab seda kolmandatest allikatest. “Seda saab rääkida ainult Hegne Lump, kes kõikide nende asjade juures oli.”
Kuid Lump vaikib. Ring on sulgunud.
Veidi varem lahkus ajakirja peatoimetaja Jüri Einberg.
Aeg läks, vastasseis aga püsis. Nii jahimeestele kui ka metsasakstele tundus asi kahtlane.
Tänavu 27. juunil keeras Erametsaliit rusika ähvardavalt rulli.
Ähvardus äratas ministri
Metsaomanike liit teatas, et kui nõudmisi ei täideta, keelavad nad septembris jahi oma maadel ära. Las püssimehed vahivad magusal jahiajal toas!
Ähvardusega ühinenud metsaomanike valdused olid
170 000 hektarit. Lõviosa sellest ehk enam kui 100 000 hektarit kuulus suurmaaomanikele.
“Selle sammuga nõuab Eesti Erametsaliit uue jahiseaduse kehtestamist, mis tunnustaks maaomanike põhiseaduslikku õigust vabalt oma maad kasutada,” teatas Erametsaliit.
Külameeste viha vältimiseks jäeti igaks juhuks ütlemata, kes metsaisadest konkreetselt oma maal jahti pidada ei lubaks.
Erametsaliidu tegevjuht Ants Varblane jutustab, kuidas Eesti üks suuremaid metsomanikke talle aktsioonist kuuldes hirmunult helistas ja teatas: “Ma ei tahaks oma külameestega riidu minna, siis on asi täitsa p...s.”
Pärast lubadust, et tema nimi teatavaks ei saa, suurmetsaomanik nõustus.
Metsasakste ähvardus mõjus piitsahoobina. Keskkonnaminister Keit Pentus kutsus vaenupooled kiiresti ühise laua taha.
Paraku on tulemus metsaomanikele nukker. “Meie algne positsioon oli, et jahipiirkonna moodustab maaomanik ning kits ja metssiga kuulutatakse väikeulukiks, keda metsaomanik võiks oma suva järgi lasta,” seletab Varblane.
Nüüdseks on kokku lepitud, et seniseid jahipiirkondi lõhkuma ei hakata ning kitsest ja metsseast ei saa väikeulukit. Küll võib maaomanik ise väikeulukile jahti korraldada, võtta jahiloa ja kutsuda sõbrad-jahimehed külla. “Seni seda õigust ei olnud, aga see on ka ainuke asi, mida me saime,” tunnistab Varblane.
Liidus ollakse aga kurjad. “Te olete kaotanud, vaadake, millise positsiooniga läksite ja mis te olete saanud!” lajatas opositsioon läbirääkimisi pidanud juhtidele.
Mart Laar ütles Varblasele isegi, et maaomanikud on juba nii palju järele andnud, et võib-olla ei ole selle seaduseelnõuga üldse võimalik edasi minna.
Seega on vägeva trummipõrina ja loosungite “Eesti jahindus tuleb pea pealt jalgadele tõsta!” saatel alanud sõda kaotatud.
Pealegi on see eelnõu koalitsioonileppesse nii pehmelt kirjutatud, et seal võib vaid paar sõna muuta, ja ongi leping täidetud. “Sellise lause ütles Seeder,” kinnitab Varblane, viidates põllumajandusminister Helir-Valdor
Seederile.
Hea näoga otsad kokku
Erametsaliidu juht muretseb aga hoopis, kas jahimeeste seltsi volikogu ka selle pisku, mis saavutatud, üldse heaks kiidab.
“Võib juhtuda, et protsess keeratakse jälle pea peale,” kardab Varblane.
Jahimeeste seltsi president Margus Puust tunnistab, et asi on lõpusirgel ja tema ei taha mõtlematu sõnaga asja ära rikkuda.
Keskkonnaminister Keit Pentus on aga idiootlikus olukorras. Pärast seda, kui ministeerium
jahimeestega nugade peale läks ning koalitsioonipartner Isamaa ja Res Publica Liit jahimeeste selja taha tuli, oli eelnõu surmale määratud. Ministril tuleb vaid head nägu teha ja otsad kuidagi kokku tõmmata.
Ligi kahe nädala jooksul ei leidnud Pentus aega Maalehe küsimustele vastamiseks. Viimaks teatas pressiesindaja, et minister helistab teisipäeval.
Hilisõhtul saabus ministri elektronkiri. “Pingete püsimine pole ei jahimeeste ega maaomanike huvides,” tunnistab Pentus. “Seetõttu on nad mõlemad uue seadusemuudatuse loomisel võrdselt kaasa löönud ja kompromisse otsinud. /.../ Kõik osapooled on huvitatud tulemusele jõudmisest, asjatute pingete maha võtmisest ja see annab alust arvata, et jõutakse kompromissini.”
Keskkonnaminister kinnitab, et KIK toetab ka tänavu jahimeeste ajakirja väljaandmist.
Küsimusele, kas minister teab, et pärast seda, kui reformierakondlik keskkonnaministeerium ajakirja rahastamist vähendas, hakkas seda tegema koalitsioonipartnerite kontrollitav siseministeerium, vastab minister Pentus järgmiselt: “Ma ei tea seda ega näe sellel ka mingit tähtsust.”
http://www.maaleht.ee/news/uudised/elu/ ... d=59665638Mida rohkem olen inimeste loomust tundma õppinud, seda rohkem kuulub mu poolehoid metsale ja metsaelanikele.
Jahinduskonverents 22.09.2011 teine pool.WMA
. Samas ei olnud kahjuks esindatud EEML...oleks äkki nalja kah saanud 
.
