Jah. Nii see on. Mäletan, kuidas veel 1970ndatel suhtuti kotkastesse ja igasugustesse kullidesse. Nii kui kulli/kotka tiivavari kuhugile ilmus, nii üritati kohe püssist pauk ära panna. Olen isegi kusagil 90ndate lõpul ravinud ühte täiskasvanud merikotka isaslindu, õieti küll üritanud teda peale ravimist loodusesse tagasi lasta. Tänaseks on juba juurdunud jahimeestes piisav lugupidamine nende tippkiskjate vastu ja keegi enam naljalt kotkast nähes püssi palge ei tõsta. Aga eks vahel ikka saab kusagilt jälle lugeda kui toredad olid eelmise sajandi 60ndad, kui kullide-kotkaste jalgade eest sai punkte ja sellepeale siis mõne kitse (metsise) laskmise loa.
Olen ikka mõelnud, et kui huntidel-rebastel oleksid tiivad, ilmselt siis me kaitseksime neid ka
![Very Happy :D](./images/smilies/icon_biggrin.gif)
. Aga kahjuks pole!
Oma jahimehe teed alustasin samuti teadmises, et hunt on üks hirmus loom ja - nagu õpetasid vanemad jahimehed - kui hunti näed, siis ikka "pauk kirja"! Tänaseks on elu mind kujundanud rohkem hundi pooldajaks kui vastaseks. Olenemata sellest, et ka minu lambakarjast on nende poolt omal ajal matti võetud ja mitte vähe. Pole mitte hundijahi vastane, meeldib endalgi siiani hundijahti pidada, aga mingit pimedat viha ma selle ilusa, uhke ja targa looma vastu küll ei pea. Ja sellest pidevast "kiunust" kui vähe ikka meil hunti lasta lubatakse ja kui palju nad kahju teevad, üritan lihtsalt üle olla ja kui võimalik, siis poetan mõne sõna sekka ja seda ikka hundi kaitseks. Loodan, et meie järelpõlv, lapsed ja lapselapsed, suhtuvad hunti peagi samamoodi, nagu me praegu suhtume kotkastesse. Aga see ei pea tähendama kindlasti mitte seda, et hunt on "tabu"! Lihtsalt - hundijaht olgu väärikate meeste väärikas tegevus!