Postitatud: N Okt 27, 2005 1:55 pm
Niimoodi läheme me raudselt omadega rappa.
Võtame uuesti.
Relvaloa omanik pöördub politsei poole sooviga vahetada kehtivust kuu aja pärast kaotav relvaluba kehtiva loa vastu. Selleks esitab ta avalduse, mis registreeritakse. Peale seda tehakse isikule kontroll KARISTUSREGISTRIST. Kui seal ilutseb isiku karistatuse lehel märge § 74`19 siis järelikult on see ametniku jaoks kehtiv. Isegi juhul, kui on näha, et tähtajaliselt peaks see olema kustunud. Kahjuks ei saa karistusregister alati õigeaegselt andmeid kellegi karistuse kustumise aja kohta ja lisaks sellele võib isiku suhtes olla alustatud menetlus muus asjas, mis loetelus ei kajastu. See senine üks juhus ongi sellisest asjast pärit. Kodanik ise oli kidakeelne ja peatamisega igati nõus.
Nüüd. Juhul, kui isiku karistus on kantud, peaks see registrist nö. kustuma või on juures märge arhiveeritud ja selle alusel ei saa keegi kellegile alusetut otsust teha.
Järgmisena. Kui isikule on tehtud alusetu või seadusvastane otsus on tal alati võimalus see halduskohtus vaidlustada ja ka võita.
Kolmandaks. Enne otsuse koostamist suhtleme me alati ka relvaloa omanikuga ja siis on antud ka selgitusi. Ning kui isik vannub, et rohkem ei ole midagi ei ole me laisad ja helistame registrisse ja palume pärast kontrollimist see kanne arhiveerida.
Neljandaks. Relvaomanik, kui eriõiguse omanik peaks sellest ise teavitama. See on aususe küsimus, sest sellist kohustust pole kuskil.
Viiendaks. Kuidas suhtub isegi heatahtlik ametnik sellisesse relvaomanikku, kes kahjurõõmsalt teatab - maha magasite. Kui usaldusväärne on selline isik ja kas on siin alust kahtlustada isikut turvalisust ohustavas eluviisis, sest ilmselgelt pole ta juhtunust õppinud. Me eeldame ju, et eelmise vahetuse ajal ei olnud seda karistust, mis lisaks kajastub ka relvatoimikus olevatest dokumentidest.
Kuuendaks. Relvaseaduse punkt relvaloa kehtivuse kohta võib õigusloogikast lähtudes tõesti omada nõuet karistuse kehtivuse kohta, kuid siiani ei ole keegi suvatsenud seda vaidlustada.
Võimalik, et see kes on selleks suuteline ei satu sellise probleemi sisse ja kes ei ole, pole võimeline ega oskaja seda vaidlustama.
Lähtume siiski seaduse mõttest. Kui relvaomanik on pannud toime erisusena toodud teo siis üldise turvalisuse huvides näeb seaduslooja ette tema eriõiguse ajutise peatamise. Me võime otsida konkse sellest mööda hiilimiseks ja võib-olla ka leiame, kuid ametniku ülesanne on ellu viia seadusandja tahet.
Keegi ei ole teinud ega hakka tegema ilmselgelt rumalaid otsuseid.
See kõik teie poolt öeldu on hüpoteetiline. Kuid olen nõus, puudused seaduses on olemas, kui seda on võimalik erinevalt tõlgendada. Mul ei ole hetkel käepärast kõige viimast paranduste versiooni, kuid mäletamist mööda jäi see probleem sellise nurga alt ikkagi poolikuks.
Kõike kokku võttes tehakse otsus iga peatamise kohta üksikult, mitte konveiermeetodil silmaklapid peas.
Me peame ennast kõik arukateks inimesteks. Võiks ju sedamoodi ka käituda. Olete küllap nõus. KA meie püüame käituda arukalt ja õiglaselt.
Võtame uuesti.
Relvaloa omanik pöördub politsei poole sooviga vahetada kehtivust kuu aja pärast kaotav relvaluba kehtiva loa vastu. Selleks esitab ta avalduse, mis registreeritakse. Peale seda tehakse isikule kontroll KARISTUSREGISTRIST. Kui seal ilutseb isiku karistatuse lehel märge § 74`19 siis järelikult on see ametniku jaoks kehtiv. Isegi juhul, kui on näha, et tähtajaliselt peaks see olema kustunud. Kahjuks ei saa karistusregister alati õigeaegselt andmeid kellegi karistuse kustumise aja kohta ja lisaks sellele võib isiku suhtes olla alustatud menetlus muus asjas, mis loetelus ei kajastu. See senine üks juhus ongi sellisest asjast pärit. Kodanik ise oli kidakeelne ja peatamisega igati nõus.
Nüüd. Juhul, kui isiku karistus on kantud, peaks see registrist nö. kustuma või on juures märge arhiveeritud ja selle alusel ei saa keegi kellegile alusetut otsust teha.
Järgmisena. Kui isikule on tehtud alusetu või seadusvastane otsus on tal alati võimalus see halduskohtus vaidlustada ja ka võita.
Kolmandaks. Enne otsuse koostamist suhtleme me alati ka relvaloa omanikuga ja siis on antud ka selgitusi. Ning kui isik vannub, et rohkem ei ole midagi ei ole me laisad ja helistame registrisse ja palume pärast kontrollimist see kanne arhiveerida.
Neljandaks. Relvaomanik, kui eriõiguse omanik peaks sellest ise teavitama. See on aususe küsimus, sest sellist kohustust pole kuskil.
Viiendaks. Kuidas suhtub isegi heatahtlik ametnik sellisesse relvaomanikku, kes kahjurõõmsalt teatab - maha magasite. Kui usaldusväärne on selline isik ja kas on siin alust kahtlustada isikut turvalisust ohustavas eluviisis, sest ilmselgelt pole ta juhtunust õppinud. Me eeldame ju, et eelmise vahetuse ajal ei olnud seda karistust, mis lisaks kajastub ka relvatoimikus olevatest dokumentidest.
Kuuendaks. Relvaseaduse punkt relvaloa kehtivuse kohta võib õigusloogikast lähtudes tõesti omada nõuet karistuse kehtivuse kohta, kuid siiani ei ole keegi suvatsenud seda vaidlustada.
Võimalik, et see kes on selleks suuteline ei satu sellise probleemi sisse ja kes ei ole, pole võimeline ega oskaja seda vaidlustama.
Lähtume siiski seaduse mõttest. Kui relvaomanik on pannud toime erisusena toodud teo siis üldise turvalisuse huvides näeb seaduslooja ette tema eriõiguse ajutise peatamise. Me võime otsida konkse sellest mööda hiilimiseks ja võib-olla ka leiame, kuid ametniku ülesanne on ellu viia seadusandja tahet.
Keegi ei ole teinud ega hakka tegema ilmselgelt rumalaid otsuseid.
See kõik teie poolt öeldu on hüpoteetiline. Kuid olen nõus, puudused seaduses on olemas, kui seda on võimalik erinevalt tõlgendada. Mul ei ole hetkel käepärast kõige viimast paranduste versiooni, kuid mäletamist mööda jäi see probleem sellise nurga alt ikkagi poolikuks.
Kõike kokku võttes tehakse otsus iga peatamise kohta üksikult, mitte konveiermeetodil silmaklapid peas.
Me peame ennast kõik arukateks inimesteks. Võiks ju sedamoodi ka käituda. Olete küllap nõus. KA meie püüame käituda arukalt ja õiglaselt.