igaaastased küttimislimiidid on katse panna kirik keset küla e. seada eelnimetatud vastuolud tasakaalu...
seaduseandja on meeles pidanud jahimeeste ühe ääre vastutust....st. üle limiidi laskmine = salaküttimine koos kõigi seadusejärgsete reaalselt toimivate sanktsioonidega.
paraku on reguleerimata vastutuse teine äär....mis juhtub siis kui ei lasta limiiti täis ?.....tänasel päeval ei juhtu reaalelus mittekuimidagi
printsiip/arvamus/ettepanek:
1. igale jahiseltsile määratakse spetsialistide poolt ulukite laskelimiidi vahemik e. minimaalselt vajalik ja maksimaalselt lubatav näit. minimaalselt 30 ja maksimaalselt 40 siga....loomulikult koos vanuselise struktuuri jms. pealeselle.
2. juhul kui jahiselts ei täida minimaalselt vajalikku laskelimiiti on nimetatud piirkonna maa/metsaomanikel (kes on andnud kohalikule jahiseltsile õiguse nende maal jahti pidada) õigus ulukikahjustuste hind nõuda jahiseltsilt sisse.
3. kui jahiselts on oma liimidivahemikus loomad lasnud ei tasu enam maaomanikel rääkida/kahjutasu nõuda.....jahimehed on oma kohustused täitnud ja kogu lugu....siit edasi võib tulla vaid kõne alla spets load kahjustuskolletesse aga see on jahimeeste poolne vastutulek mitte kohustus
kaudselt kumab see kahjutasu nõude printsiip ka tänase seadusandluse seisu juures läbi...aga nõuaks suht palju head (loe: väga kallist) advokaaditööd...
tänane seis on tegelikult jahimeeste jaoks mugavam/parem
ja lohutuseks võin öelda et vaatamata sellele et väljapakutud printsiip oleks ilmselt õiglasem.... ei realiseeru see seadusandluses ...sest
siis suundub konfliktikese keskonnamin. jahindusosakonda (loe:äkki on kõigi arvates limiidid valed....limiidinumbri taga võib olla reaalnõuderaha....ja oi oi kui palju paska hakkab igalt poolt sinna siis sadama..., irw)....ja ükski ametnik (kes muideks on ka seaduseelnõude väljatöötaja) ei ole nii rumal et laseb oma rahulikku äraolu millegiga rikkuda...
