[quote="honkomees"][quote="rajaleidja"]väikeulukeid meeldib enamasti üksi või siis kaksi jahtimas käia. Üksinda käies on hea mötteid mõlgutada, loodust nautida ja niisama olla. tihtipeale, kui teprekas peale tuleb, lähen oma kodu juurde metsa kollama. Teinekord ei olegi tahtmist looma lasta, kuigi püss on kaasas ...
Põtra ja siga jahime aga ühiselt. Tavaliselt on meid kahekümne mehe ringis, seajahis vähem. Mõnikord läheb ikka laadaks küll ja et uus aju paika panna, läheb mõnikord ikka väga kaua aega. aga üldiselt on meil väga tore seltskond, inimesi 20-80 eluaastanai. Ja eks see jaht ka muljetamiseks ja suhtlemiseks on.[/quote]
Üks õige jaht on koertega ühisjaht seale. Siin on kõik mis vaja: kambaga hoolikas jälgede otsimine e "piiramine" alustades autodega suurtest ringidest kuni jalgsi masti välja selgitamiseni, põhjalik arutelu, kuidas aju ja kütid paika panna (laat nagu öeldakse), koertega emotsionaalselt jälgitav seakarja liikumine (milline adrenaliin), ootamatud karjast lahkulöönult hiilivad sead, kiirelt liikuv loom, mille tabamine nõuab kiiret kätt ja täpset silma, mitte seisev tapaobjekt ja lõpuks ühine maksakaste koos kõige sinna juurdekuuluvaga e muljetamine ja suhtlemine. Kui palju emotsioone kutsub esile inimese vanima sõbra töö ajujahil! See on nagu oma lapse edusammud. Ei saa aru neist kes peavad aju paikapanemist laadaks: erinevad seisukohad tuleb selgeks vaielda ja nii selgub TÕDE. Pole meil ju tapamaja, et jahijuhataja käsukorras see sinna ja too tänna ja ruttu-ruttu uus aju, et jõuaks kõik maha nottida.
Põdrajaht (lumeta) tükib rohkem huupi läbikammimiseks minema, kus kõiki teisi loomi hirmutad aga põtra ajus pole. Kui on lumi on muidugi teine tera.
AGa see nõme pukis kangeks istumine ja siis seisva looma kindel mõrv - see on ikka eurooplaste täielik humanism! Tooge veel loomaaiast taltsad loomad ka kohale, on veel rahulikumalt paigal. Nii paljukest või vähe kui meie päälinnast ülikaugesse nurka neid somme on sattunud, pole nad veel seale ajujahis metsavahel pihta saand - see pole ju kõrgistmelt nottimine, vaid siin on ka loomal tänu oma kiirusele ja reaktsioonile lootust. Võib ju tõesti ajujahis mõnevõrra haavatuid rohkem olla, kuid loodus leiab neile oma koha kiskjate ja raipesööjate toidulaual.
See hiilimisjaht on igati tore asi, näitab, mida mees suudab, kuid kes meil ikka seda usub et mees püss seljas mingit väikeulukit jahib. Kohe tekib hulk kahtlusi ja vaenulikkust külameeste seas salaküttimise kahtlusel. Ka meile on paar meest tulnd, kellest võib arvata nende ainsaks eesmärgiks oli saada seaduslik õigus püssiga ringi liikuda väikeuluki tuusiku kattevarjus ja ....javascript:emoticon(':evil:') Pole nad ju praktiliselt ühestki ühisjahist osa võtnud - aga kes pole tabatud pole varas või kuidas see vene vanasõna oli. Ise küll ei taha enam üksi püssiga metsa minna, kuidagi imelik tunne tekib nagu oleks paha peale läind.javascript:emoticon(':oops:') Ja seda erilist ühisjahi tunnet ka ei ole, ikka nagu oleks liha või nahavarumise peale välja läind, mitte emotsioone saama.
Kui siis veel igal mehel tekivad omad söödapõllud ja söödakohad, mitte ühised, omad kõrgistmed, mille lähedased mastid on puutumatud, siis ei jää sõbralikust jahiseltskonnast enam midagi järgi ja mingit jahimõnu pole ollagi.
Vaid see ürgküttide ühistegevus, kiviajast pärit ajujaht koos sileraudsete relvadega on tõelise kollektiivi kooshoidja. javascript:emoticon(':)') Meenutage, kas 20-30 aastat tagasi jõudsid jutud ühisjahil lastud ülelimiidilistest loomadest võõraste kõrvadeni nii nagu praegu. Ei, siis olid kõigil sileraudsed püssid, oli aju- ja hiilimisjaht ja oli jahimeeste ühine vaim, mis hoidis pahandused omakeskel. Ja loomi oli 2-3 korda rohkem (noh mitte kopra kuradit, aga kitsi, sigu ja jäneseid). Ei kahjustanud ajujaht neid nii palju, ehkki ka jahimehi oli sektsioonis ligi 3 korda rohkem kui praegu.
Ühisjaht koertega on selge mõnu, ELAGU.
No läks väga pikaks, aga see üksi-kaksi metsas uitamise jutt tegi meele haigeks.

[/quote]

[color=blue][/color][size=18][/size]