Jääger-online jahindus foorum

Nojah, meil tundub kobrast väheks olema jäänud ja na ettevaatlik teine. Päris pimedas ca kell 21.+ hakkas sel nädalavahetusel ringi ujuma aga nii korralikult näha ei õnnestunud, et laskekõlbulikuks oleks tunnistanud. No ja tuuleõhk kah, õieti polegi teist, aga iga sekund ise suunast, keerutab ...

Sai eile hooaeg suletud. Allikate rohke koht. Kaldad ca 15 m kõrgused. Koer läks mudasest uruaugust sisse. Veidi aja pärast läks madinaks. Kuna hääle järgi täpset asukohta ei saanud kindlaks teha kaevasime iga 2-3 meetri tagant käiku augu ning veepoolse otsa ajasime mulda täis. Lõpuks olime üleval kaldal 20 meetrit autost Jõudsime pesani välja. 1 kutsikas näitas korraks pead ja kotis ta oligi. Koer aga jätkas madistamist. Tegime auku suuremaks ja konksuga udisime - 1 suur näitas pead - kah kottis. Koer ikka madistab - lõpuks saime veel ühe suure. Too viimane oli ikka päris pirakas. Kahju, et sellel ka kolju augustatud sai. Kimmil läks ka õnneks - mitte ühtegi kriimu

Tubli Kimmi .Me müttasime eile Elistvere kandis aga koprad olid kavalamad ja jäid järgmist pärnakate külaskäiku ootama.Naksi sai ikka ühe armi juurde aga ei midagi hullu.Päev oli mõnus.

Meie seljataha jäänud nädalavahetus möödus mõlemal päeval koprajahis. Tulemuseks 5+4, ühel päeval oli koeri neli, teisel kolm.
Laupäeval toimus meie maadel siis suuremat sorti jaht, kus lisaks oma meestele olid külas ka jahinaised, kakuke koos Karuga ja paar abilist kõrval jahiseltsist. Kokku võtsime ette kolme koha puhastamise, kusjuures ühest kohast jäid targu kaks viimast ja kõige suuremat tammi lõhkumata, sest seal oli taga selline veemass, mida poleks lihtsalt ära jõudnud oodata.
Esimene koht oli suhteliselt lagedal soisel alal olev kraav, millel esialgu oli näha üks tamm aga peale vee allajooksmist ja koertega pealeminekut selgus, et tagapool oli veel päris suur tamm millel veemassiiv taga. Sealt jäid koprad välja püüdmata, kuigi ühe koha peal koerad küll näitasid välja, et midagi nagu oleks. Välja ei tulnud kedagi.
Teine koht oli ka üllataja. Metsa ääres oli üks vanem pesakuhila, kust lootsime "kerget saaki" aga peale koertega kuhila läbiotsimist läksime kraavi kõrvalharu pidi metsa sisse, kust avanes meeliülendav vaatepilt keset turbast õõtsikut kõrguvatest pesakuhilatest. Koerad lasime ülevalt sisse ja kohe oli ka aru saada et seal on keegi olemas, kuid vesi oli igalt poolt kuhilate ümber ja all. Kahvad said surutud põhjatutesse turbaavadesse, kui ühel hetkel oli sulin-mulin ja nägime kuidas kober läks kalda alla peitu. Kiirelt kahvad ümber ja pika sumistamise tagajärjel saime suure kopra kahva - kuid sama kiirelt, nagu me ta kahvaga välja saime, jõudis ta ka kahvast tagasi mudasse lipsata. Koera tõmbas ka korraks veel muda alla. Läksime sealt edasi siis kolmanda, kõige rohkemate tammidega koha juurde.
Alustasime kahe koeraga altvoolu ja kahe koeraga ülevalt. Nii uskumatu kui see ka pole - rohkem kui kilomeetrise lõigu peale ei leidnud me ainsatki urgu, kõik olid ainult väljakäimiskohad ja tupik-käigud, kuigi närimist ja toimetamist oli väga kõvasti. Jõudsime lõpuks kõik ühte kohta kokku, kust pika töö ja rabelemise tulemusena tulid jutti ühe ja sellesama vesiluku tagant välja kaks suurt ja kolm kutsikat. Kõik täpselt ühtemoodi ja ilma ühegi kahva kasutamise võimaluseta. Koerad olid täiesti hullumas, sest mitte kusagilt ligi ei pääsenud, aga kopralõhna ja liikumist oli. Nii me sealt siis suuresti tänu kakukese järjepidevusele ja Karu visadusele need 5 tk välja saime ja lugesime päeva lõpetatuks. Seemneks jäi sinna veel ja maha võtmata jäänud tammid koos suurte põhikuhilatega jäid augustimaiuseks.
Saagiga pilti veel ei ole aga hommikune rivistus oli meil selline

Pühapäevase jahi kohta palun Kakukese etteastet, meil oli ülimalt vinge päev ja tulemusega jäin mina igatahes väga rahule. Vaatamata põhjatuna tunduvale mudale ja kurjadele koberitele

Eilse jahipäeva võtaks ise kokku märksõnadega teravad (igas mõttes ) elamused.
Meil on üks koht, kust ise üle aasta juba sõidan autoga pidevalt mööda ja vaatan, kuidas tamm kerkib ja mets langeb, aga samas, kuna maaomanike ei tea, siis torkima ka pole läinud. Kopraga on selline lugu, et mitte kõik ei pea teda oma vaenlaseks ja mõni suisa keelab jahtida neid. Niisiis tuli läbi ühe foorumlase x teid pidi info, et maaomanik tahab neist lahti saada. Organiseerisin sinna jahi. Võtsime esimese tiiru tammi maha ja läksime kõrvale naaberseltsi sõbrale appi koertega. Tema oli omal pool vee varem juba maha lasknud. Seal muidu saab jõe suht kuivaks, aga eelmise päeva vihm tegi oma töö ja vett tuli kogu aeg kõvasti juurde. Osad käigud olid vee all ja läbi raskuste saime ühe kutsika sealt kätte. Peale seda tulime enda juurde tagasi ja võtsime ülejäänud tammi ka maha. Kui vesi alla läks, hakkasime mööda kraavi ülesvoolu pesade poole liikuma. Pesasid oli kaks. Esimese pesa juures andsid koerad kohe märku, et mingi teema on ja väike kutsikas kahvasid ette pannes oli juba liikvel. Sellega läks nii hästi, et sain ta omale kahva. Esimese pesa ees oli selline mõnus turbane õõtsik ja selle alune tühi. Edasi võeti pessa auk ja lasti koerad sisse. Koerad siis kobrastele ligi ei saanudki, aga näha oli, et elu on veel. koprad olid öötsiku all peidus. Hakati siis öötsikusse auke sisse võtma. Maa seal oli õnneks ülesse sulanud versus eelmise päeva kohtades oli kõvasti külmunud pinnast. Selle esimese hooga sudimise peale põgenes ema allavoolu ja läks meie jahinaise kahva. Kätte me ta siis ka saime. Paras katsumus oli isakobras. Mitmeid kordi näitas ennas, aga jube ettevaatlik oli ja kahva ei läinud. Nii ta seal õõtsiku all passis. Koerad muudkui otsisid siit ja sealt. Lõpuks minu oma jäi ühte kohta kraapima, ma küll ajasin teda sealt ära, kuna tundus, et miskit all pole, aga ikka tuli sinna tagasi kraapima. Lõpuks Feen võttis toika ja sudis sellega seda kohta, kus Karu kraapis nii palju, et vajutas toika läbi õõtsiku alla tühjusesse. See pani kopra liikuma ja see tuli pesa ees ainsasse käiku, mis varem kinni oli ja vee all. Sealt edasi pessa. Karu oli kohe käe pärast ja see sai taha pandud. Kobras põgenes ülesse pessa kuiva peale ja pktaksi taksid said ka juurde. Edasi oli pesa tigedat haukumist ja urinat täis. Ma ise vaatasin, et siin ei saa midagi, et see loom oli nii visa , et kui nüüd tagasi õõtsiku alla pääseb, siis krt teab kui kaua peab teda seal all jälle sudima, et kätte saada. Niisiis mõeldud tehtud, hüppasin jalgupidi sinna käiku sisse, et mööda sa minust juba ei pääse, st jalgadega plokeerisin käigu ära. Vett oli seal julgelt üle põlve nii poolde reide välja. Irvhambad uurisid minult, et kas mul ikka kotikaitse on peal. Ülevalt hakati pesa lahti lõhkuma, kus koerad all madistasid, nad ka nägid mitu tiiru kobrast ja lõpuks see müdin hakkas peale. See on kirjedamatu emotsioon, kui müdin sinu poole tuleb ja sumaki vette ja kohe tundsin ka vastu jalgu lööki. Lõin käed vette ja sain kopra tagajala kätte ja hakkasin välja tirima teda. Aga jube raske oli. Ja siis tunne, et hakkab kummikuid närima ja korraga tundsin, et krt läbi hammustas ja mul kanda sisse. Pistsin siis hädaldama, et hammustas ja selle aja peale jõudis ka Feen pesa otsast juurde ja sai tal sabast kinni. Mul jõud sai otsa ja tahtsin august välja, aga saba oli libe ja minema ta pääses. Aga kopral oli selline tuli takus selle jama peale, et passima ta õõtsiku alla ei jäänud ja läks sama rada, mis emane oli läinud allavoolu. Kahva ta läks ja kätte ka saime. Võtsin siis kummiku jalast ja oligi selle läbi närinud ja jalas oli naha alla lõikehaava teinud, aga ei midagi hullu. Algul küll kipitas natuke ja praegu lonkan, aga üle see läheb. Edasi läksime teise pesa juurde. Koerad küll tuuseldasid omajagu, aga tühi see tundus olema. Jube mõnus päev hea seltskonnaga oli. Kõik teadsid täpselt mida teha ja olid ühise asja eest väljas. Eriti tublid olid jahinaised (pean silmas ka eelmisel jahipäeval olnuid), nendega võib teine kordki koos jahile minna.

Vägev!Kakuke nüüd siis vigane .Samas vanaduses lastelastele hea rääkida,miks vanaisa lonkab.Pagana hea on selliseid muljeid lugeda.Nagu ise oleks osalenud.

Olen mitmeid kordi erinevate kohtade peal kobrast passimas käinud nüüd paari nädala jooksul, aga kuskil veel näinud polnud teda- ainult kuulnud mõnel korral. Lõpuks reede õhtul täiesti uue koha peale minnes, kus pesa on täitsa külavahetee ääres ning taludest paarisaja meetri kaugusel sain käe valgeks. Niisiis, kodust hakkasin liikuma peale 20.00 ning kraaviäärde jõudsin umbes 20.15. Hakkan siis ühe madalama koha pealt kraavi ületama, ise kaksiraksi kraavi keskel, kui näen endast vasakul, nii 15m kaugusel lainetust ning järgmisena kopra pead. Jälgisime mõne hetke üksteist ning kui hakkasin aeglaselt püssi seljast haarama, sukeldus kobras rahulikult kalda all olevasse urgu. Ületasin kraavi ja hiilisin vaikselt pesa poole ning jäin pesa ette passima.. olin kükitanud seal natuke aega, kui kuulsin et asjapulk hakkas sama koha peal urus sööma. Hiilisin lähedamale ning jäin umbes 3m kaugusel uru suudmest teda ootama. Ei läinudki palju aega mööda, kui nägin kuidas lainetus hakkas tulema, järgnes sogane vesi ning ka kobras ise- tõusin püsti, tõstsin püssi ning sinna ta jäi, minust umbes pooleteist meetri kaugusele. Kell oli selleks hetkeks 20.39 saanud.. võiks öelda et päris kiirelt käis seekord See oli mul esimene kobras

sain ka üle hulga aja kopra kätte. Läksin õhtul kohta, kus kuu aega tagasi jää pealt lasin, nüüd juba vesi lainetas ja 100-150 m kaugusel oleva maja peremees koristas kaldal langetatud puid. Tegi jutuks, et õue peal tiigis teeb kobras suuretele tammedele liiga. No istusin siis sinna maha ja kusagil 21.30 paiku hakkaski ujuma ringe mööda tiiki, aga kaldale ei tule. Lõpuks tegin 20-30 m paugu ära ja siis hakkas suurem sulistamine, mis kestis oma 10 minti. lõpuks jäi kõik vaikseks, aga kobrast ei näe. Hommikul siis peremees helistas, et sai mu kopra kätte, pea-kaela-esikäpa pauk, kuul sees ja ikka selline elutegevus

Visad tegelased on jah! Lasin neljapäeva õhtul üht ca 10 m pealt, sihtisin läbi okste pähe, usun, et kuul läks kusagile rindkeresse. Kukkus tagurpidi uperkuuti, veeres kaldast alla vette ja sukeldus. Ilmus pinnale teises kaldas, ca 15 m kaugusel, lasin uuesti, seekord ilmselt mööda. Ujus piki kaldaäärt kaugemale, vahepeal üritas sukelduda ja korinat ning puhisevat hingamist oli pidevalt kuulda. Niipalju vee peale ei tulnud, et oleks uuesti lasta saanud. Pime oli ka, kell ca 21.20. Läksin igaks juhuks hommikul uuesti otsima, ei leidnudki. Ju raipeks jäi

Laupäeva õhtul oli minu kraavil Pärnumaal väga ilus vaikne kuuvalge õhtu, kuid ei mingit liikumist. Oleks täiskuu tõttu kaua võinud passida, kuid kaasas olnud tütrel hakkas külm ja tuli koju minna. Oli esimest korda jahil kaasas (9 a) ja kiitis, et pole nii ilusat vaikust enne kuulnud. Haned ja sookured lendasid, mõni nepp ka. Pagana hea tunne on, kui näed, et lapsele õhtu looduses tõsiselt meeldis!

Eile oli super ilus õhtu. Soe oli, tuul ei puhunud metsa vastu maad ning näpp ja tikutaja lendasid. Kui sain nõks peale kaheksat kraavile, siis oli näha, et vana väljas käinud. Pesa esine oli mullitamist täis. Sain natuke istuda ja õhtut nautida, kui laine tulema hakkas ja tuligi vee all minu ette välja, aga nii lähedale, et ei julgenud hingata ka. Viivu vaatasime üksteisega tõtt ja siis pani läraka ja pessa tagasi.
Näpp ja tikutaja lendasid ikka edasi ja ei läinud kaua, kui natuke kaugemal pesa juures hakkas laine tulema ja pistis pea veest välja. Kotti ta ka panin. Oli selline kena kesik.

Üleeile oli mul valmis vaadatud üks koht, kus juba pikemat aega kobras pahandust teeb, meil sealsamas küla all kohe kraavi peal. Eile jäin siis teetruubi peale passima, et mõlemalt poolt kraavi peale hea vaade oleks. Passisin mõnda aega ära, siis hakkas kõhe. Jalutasin vaikselt piki kraaviäärt kuni metsani välja aga peale paarituvate konnade ja sulistavate partide midagi ei märganud. Viskasin siis käega ja hakkasin veidi enne 9 tagasi tulema. Tagasiteel, napilt enne truupi, nägin ees lainetus läheb. Paar kiiremat sammu teisele poole truubi otsa ja nagu pea veest välja pistis, vormistasin ära.

Sai ka hooaja viimane õhtu ära kasutatud, läksin uuesti sama kohta, kust juba paar tükki see hooaeg lastud. Kui k 8 kohale sõitsin, siis binoklist oli näha ujuvad pardid ja tammi poolt pesa poole ujuv kobras. Kui lombini jõudsin oli vaikus. Käisin siis ülesvoolu mõnikümmend meetrit oleval õuetiigil, istusin pool tunnikest ja ei midagi. Läksin tagasi suurele lombile ja veerandtunnise istumise järel hakkas suurem lainetus ning ujus paarikümnele meetrile ja jäi otse otsa vahtima. Vormistasin ära, koht püsti, pärast paariminutilist vaikust hakkas sõudma külg ees ja õnneks kalda poole, järjest rohkem vajus ühtlasi vee alla. Lõpuks 3-4 m kaldast jäi vaikseks vaid sabaserv veepeal näha.
Vahepeal ujus ja mullitas teine veel suht ees ja kaugemal tagapool pani üks lätaka sabaga aga naine helistas ja vestluse ajal lasta ei õnnestunud.
Sain vannikardinapuust isetehtud teleskoop-püssitoe-harpuuni pikemaks ja udides kalda äärde aga vajus päris põhja, sealt siis lähemalt sain harpuunikisa taha ja kätte. Oli poolteist puuda ehk 60 naela emakobrast koos kahe lootega

Kuna siin koprapilte juba piisavalt, siis ma lisan hoopis püssikaamerast 2 huvitavat kaadrit, kuidas 30.06 torust leegi välja viskab ja teiseks kuidas 8g kuul lööb kopra selgroogu läbistades purskkaevulaadse kitsa veesamba 3-4 meetri kõrgusele. Lisaks leidsin pärast kaldalt ilusa ideaalselt ümmarguse tüki nahka, kus olid kenasti koprakarvad küljes.

Kobras ise oli nii 11-12 kilone kõurik.

Pane siis videosid ka üles Ja päris varakult liiguvad teil seal koprad, päikegi alles paistab

Kõik koeraga kopraid kimbutavad kütid on kindlasti pidevalt hädas kobraste urgudest väljasaamisega. Ja just nendest urgudest, kus vett nii palju, et koer järgi ei saa minna. Koer lõugab kaelani mudas ja vees, aga kobras välja ei tule.... ja sina muudkui kaevad ja kaevad ja otsid ja jälle kaevad ning siis liigub kobras järgmisesse käiku, mis vett täis ja sina jälle kaevad. Paari tunni pärast on kraavikallas, kui šveitsi juust. Ega elu peagi lihtne olema ja see tohutu kaevamine ja sondeerimine ongi üks koprajahi võludest AGA on kellelgi mõni abivahend töö hõlbustamiseks välja pakkuda? Kaikad, trossid, dünamiit, tossupommid, amfiibkoerad ??? Keegi mainis, et lehepuhur pidi asja hästi ära ajama- paned aga otsa vett täis käiku ja "mulistad" kopra kuivale ...