Otsingust, verejäljest..

[vollifedja]

Olen kah erinev -siis naisterahvas ja taksidega mitte jahikoertega....ja haavatuid-tabatuid otsitud oma 6 aastat ja nööri otsas koertega.paugud on olnud erinevad, tabamised-otsingu pikkused erinevad ka ajad, millal otsida. tavaliselt suvel, põllust siga ikka kohe , olenemata kellast koer ei taks rihma ja järele koos laskjaga.Viimane oli just kella 2 ajal öösel, tagajalgadesse(õnneks said mõlemad jalad viga) ja otsing polnud pikk-poole tunni pikkune. Karmikas leidis vaarikatest, andis vilega (no hakkas virisema,vilistama) märku,et lähedal- kütt valmis, koer lahti, siga viskas ta küll alustuseks põõsast välja, kohe uuesti peale, kinni pidma ja lask ja maas. Õnneks on mu püssimees kah taksde pidaja, koeralemb-pigem jätab paugu tegemata. kui seab koera ohtu, küll jõuab, kui haavatu-ei lähe kaugele,võtame uuesti.
Aga olen jälitanud ka öösel 2ni, siis hommikul 4 uuesti-sellest olen siin foorumis juba kirjutanud, sea käitumisest, käis oma jälgi pidi tagasi..
Siga, eriti haavatut pole mingigi kellaajal ohutu jälitada,kui alati hakata valget ootama jääb pool saagist kährikutele-karudele...tuleb minnna ikka vastavalt vajadusele. Tähekene laubale särama,koer rihma ja minek.varulamp taskusse..nuga kaasa. Jätkuvalt-minu sea jälitamised on ikka sellises rägus, kus roomad-et püssi ei saa kuidagi kaasa vedada.Selleks on püssimees.
KARU üle on ainult suur-suur heameel-lugege mehed, mida teeb ÕPETATUD koer. Kõik see ei tule üleöö ja esivanemate paberitest-autasudest-endal on vaja vaeva näha. Ei pea kiitlema koera lappimistega, tuleb õpetada, jäävad lappimised ära, raha-koer alles. Selline hulk sigu otsitud-Karu eest lastud-ja koeral ei mingeid hulle nätakaid. Järelikult on mõlemil-nii Janekil kui koeral mõistust....naudin ja kiidan!

[TRG]

vollifedja- Miks nii suured eelarvamused teiste jahimeeste ja nende koerte suhtes?
Nt: meitel haavatutega probleemi pole--koerad toimivad ja ühtegi koolend,haavatud jms... looma metsa ei jää. Seega ei tasu olla liiga üldistav,kui reaalset kokkupuudet iga Eesti jahtkonnaga pole ja ei teata kuda seal asjad tegelikult on

[vollifedja]

Vot ei saand aru TRG lähetusest. Ei üldistand, ei pidanud kedagi halvas mõttes silmas....vastasin Victoriale , kes konkreetselt väitis et ainult valges, ainult rihmas jne..tuleb otsida...kirjutasin enda arvates hästi üldiselt, et käituda(ostida) tuleb ikka vastavalt antud olukorrale ja situatsioonile. pole ühest reeglit. Pole kahelnudki, et saak metsa jäetakse.
Või puudutas, et Karu kiitsin. Aga Karu on Karu, klasss omaette koos Janekiga. selle vastu sa küll toriseda ei saa.Ainult uhkust tunda.

[TRG]

Kõik see ei tule üleöö ja esivanemate paberitest-autasudest-endal on vaja vaeva näha. Ei pea kiitlema koera lappimistega, tuleb õpetada, jäävad lappimised ära, raha-koer alles.

Pole otsene üldistamine tõesti ,sõnastan ümber siis nii,et mõned koeramehed teavad seda ,et esivanemate paberid on ainult väike osa tubli jahikoera kasvatusest, seega nad ka tegelevad oma neljajalgsete jahimeestega,koolitavad,õpetavad neid ja ei hoople otseselt sellega kui sõber jahi käigus viga saab. Ei taha mingit tüli kiskuda egas midagi...

Kakukest ja Karu tean. Jahis koos olnudki

[kakuke]

Ei ole minu koer (vabandust, koeralaadne ) midagi erilist, täitsa tavaline (on temalgi omad vead) tööd tegev koer. Kui ma neist lugudest siin kirjutanud olen, siis tegelikult kogu aeg loodan, et keegid veel hakkavad siin oma lugusid avaldama, ja seda just seetõttu, et oleks endal kust ja mida õppida.
Nii et teema on otsingust, verejäljest ja räägimegi vaid sellest siin edasi. Ma hea meelega loen/loeks teiste lugusid. Krt jahimees võiks rohkem jahilugusid pajatada, mitte nutta, et elu on raske.

[hundikütt]

Põnevaid lugusid oleks kindlasti paljudel koerameestel pajatada aga usun,et minul jäävad need siin küll rääkimata.Teatud seltskond peab seda ju kohe enda ja oma koera kiitmiseks,imestan,et sulle pole seda veel ette heidetud,aga sul pole ka laika. Eks neid lugusid ole siin privas teatud meestegaka küllalt räägitud ja eks need mahlakamad vast sinna ka jäävad.

[jahe]

Midagi uuemat ka .Lasti siis õhtusest varitsusest sokku,kõik tingimused heaks lasuks ideaalsed,maad 60-70m,hea valgus,lage kõrrepõld ja toelt,ühesõnaga võimatu mööda lasta .
Paele lasku pani sokk jooksu,väidetavalt ei nõksatanud ka ja jooksis umbes rinnuni partsa sisse ohakad nõgesed ja muu niisugune kraam.Algul otsisme niisama midagi leidmata,siis tõime ühe taksi,kes muidu väga proff koer,aga õnnetuseks oli seakari lähedal ja taks pani nendega minema,mitu tundi ootasime koera ja siis otsustasime asja katki jätta.Hommikul läksin oma koeraga tagasi,algul pani koer ühe terve kitsega ajama,tagasi tulles keerutas koer natuke partsa sees ja siis jäi 98m peal seisma,läksin gepsu järgi koera juurde ja oligi sokk leitud.Ei midagi keerulist aga ilma koerata oleks see sokk ilmselt leidmata jäänud.

[MLP]

tubli töö ja tundub ilus sarv ka....

[sooviku]

,algul pani koer ühe terve kitsega ajama,tagasi tulles keerutas koer natuke partsa sees ja siis jäi 98m peal seisma,läksin gepsu järgi koera juurde ja oligi sokk leitud

Jahiterjeri komme,enne peab vedru maha jooksma ja siis tuleb mõistus pähe.

[kakuke]

Mul endal kogemus puudub, aga uurin, et äkki keegid siin kokku puutunud. Olen mitmeid kordi kuulnud sigu hambaid lõgistamas (nii enda, kui koera suunas), aga kõik korrad on olnud sedasi, et siga on olnud haavatud. Kas keegid on sellega ka siis kokku puutunud, kui siga on täitsa terve olnud? St terve siga on koerale vastu ajanud. Käisin otsimas haavatud siga. Koer võttis mingi 800-900m kauguselt seapesast sea ja kui oli kokku 3km maha traavinud ja ise juurde hakkasin saama, toimus selline asi, et kuulsin kuidas siga (2-3a kuldijunn jälje järgi) plagistas lõugu ja siis tuli koerakisa (ründas koera), aga paika teda ei saanud. Siga ajas vastu sedasi öösel lagedal põllul. Mul oli kahtlus, et äkki oli vale siga, aga see intsident pani mõtlema.

[Ahto Kattai]

Plagistavad ikka ja eriti emised.

[Üllar Tamm]

Krt tundub, et neist koera laadsetest olevustest võib veel kunagi tulevikus asjagi saada

Räägiks siis ka oma jahiööst ja järelotsingust.
Teisipäeva õhtul talumehe kartulipõldu valvama minnes üllatas mind kesikutekari, kes 22 ajal valgege jooksujalu üle lageda põldu tormasid. Olin ka ise keset lagedat põldu, varjuda polnud kuhugi, sead märkasid mind ca 100-l meetril ja tegin pisut kiirustades lasu Peale pauku korralik tümps, seakari pani üle lageda tuldud teed tagasi. Laskmiskohal veri maas, jälgi harutades näha, et ühel kesikul vererada taga. Ca 400 meetrit väikese tukani, peale seda veel samapalju metsaservani. Ca 100 meetrit enne metsa jõudmist oli kari keeranud paremale, haavatu lõi teistest lahku ja läks otse. Kuna õues läks juba pimedaks ja lambi patareid hakkasid ka lõppema, ei leidnud metsas enam sea jälgi. Meel mõru ja enda peale vihane, helistasin kell 23 Kakukesele, et uurida, mida nemad koos koeralaadse tegelase Karuga arvavad öisest jalutuskäigust metsas.
Õnneks oli pakkumine neile ahvatlev ja leppisime kokku, et kohtume ca tunni pärast Võru Olerexi tanklas. Jõudsin tanklasse pisut varem, tass kohvi ja uued patareid lampi ning oligi Kakuke koos Karuga kohal. Sealt juba minu autoga tagasi metsa.
Ca ühe ajal metsa äärde jõudes nägin, et vahepeal olid mõned sead risti üle verejälje läinud. Õnneks see Karule huvi ei pakkunud, pani mööda verejälge metsa ja lõi kohe laulu lahti, tegi väikese ringi ja hakkas meie poole tagasi tulema. Siis märkasime Kakukesega kährikut, kes Karu eest jooksu pistis, koer kohe järgi. Eks algul ole ju vaja pisut auru välja lasta Mõnisada meetrit eemal (ehk Kakuke täiendab minu juttu vahemaade osas, geps oli tema käes) kadus koera signaal gepsust, tormas koos kähraga urgu vist. Läksime järele, uruküngast uurides ilmus ka Karu välja. Tuldud teed tagasi minnes märkas Kakuke poolel teel verejälge. Karu tegi pisikese ringi ja pani taas uruünka suunas minema, siis keeras järsku vasakule ja põrutas kuni vett täis piirikraavini. Ehk Kakuke täpsustab, aga minu mäletamist mööda Karu ka haukus seal, kui suht väikesel alal edasi-tagasi sebis. Meie Janekiga suundusime ka suht kiirel sammul sinnapoole. Kohas, kus meie rada Karu omaga ristus, otsisime ka verejälge aga ei leidnud. Vettinud heinamaal mättalt mättale hüpates märkasime, et Karu tuleb tagasi ja põrutas meist mööda. Pöörasime ka otsa ringi ja tagasiteel leidsime searaja, mida mööda ka Karu oli põrutanud. Seda rada uurides ja verd otsides kuulsime, kuidas Karu lõi umbes urukünka suunal jämeda häälega laulu lahti. Janek ütles, et nüüd on küll siga ees. Kahjuks järgi neile me ei jõudnud ja nad põrutasid üle piiri Venemaale. Algul oli lootus, et ehk siga teeb kaare ja tuleb tagasi meie poole, aga läks teisiti. Vahel kadus juba koer gepsu pildilt. Meil närvid juba pingul, saime viimase signaali koerast kella nelja ajal ca1,9 km piirist. Meile tundus, et koer tuleb oma jälgi pidi tagasi, kuna vahepeal signaal puudus ja tegelikku teekonda me ei teadnud. Siis jäi ühte kohta paigale, vahel pisut liikudes. Tagasi enam ei tulnud. Kakuke arvas, et koer väsinud ja liigub kuskil teed mööda või jõudis kuhugi taluni.
Otsustasime, et lähen gepsuga Venesse koerale järele, kuna mul viisa olemas. Kähku autosse ja minu poole, püssid maha, tõmbasin kuivad riided selga, kiiruga uurisin Google maps-ist pisut seda kanti kus koerast viimase signaali saime, pass tasku ja piiri peale. Kakuke jäi terminali kohvikusse ootama, õnneks polnud ka suurt järjekorda ja 6 ajal olin juba Vene poolel.
Kergendus oli suur kui lähemale jõudes uuesti koera signaali leidsin ja nägin, et koer liikumises suht väikesel alal selle koha läheduses, kust Eesti poolel viimase signaali saime. Järelikult vähemalt elus Sõitsin autoga niikaugele kui tee kannatas, edasi jalgsi. Suur oli minu üllatus, kui lähemale minnes kuulsin, et koer haugub jämeda häälega mingit looma metsas. Ligi minnes sain aru ,et koer töötab seaga.
Kuna olime sõbraliku naaberriigi territooriumil, mina ilma püssita ja eesmärk koer kätte saada, ei tahtnud väga lähedale minna ja koerale ning seale uut hoogu anda. Ca 10-lt meetrilt veendusin, et tegemist on selle sama haavatud kesikuga, keda olime otsima asunud.
Kuigi Karu nägi mind sel õhtul teist korda ja jahil olime koos esimest korda, tuli ta Kakukese õpetatud viisil kutsudes minu juurde ja istus maha. Vaatas mind ainult kurja pilguga et miks sa ometi siga ära ei lase Temale jäi ju õhtul selgitamata, et oleme piiri lähedal ja tegevus võib ka üle piiri kanduda.
Kell oli selleks ajaks 7 saanud, sain ühendust kohalike jahimeestega ja andsin neile teatepulga üle. Mehed läksid oma koertega ja lõpetasid haavatud sea tee.
Meie tagasi üle piiri, Kakuke ka auto peale ja kodu poole. Lõppkokkuvõttes edukas otsing, kuigi n.ö täpi I-le panid teised mehed.
Veelkord tänud Kakukesele ja Karule, et siga sai leitud ja ei jäänud haavatud loom hinge närima

[vollifedja]

No seiklus missugune, pagana sea pärast. samas, ei saa märkimata-miks ma teen verejälge 10-15 m rihma otsas koer...ilmselt oleks siis enamus seiklust ära jäänud ja Karul Venemaal käimata...
soomlased kirjutasid, kuidas neil oli ka karmik taks üle nädala Venes ja piirikate abiga sai lõpuks koju, ikka läks jahiga.

[andrus]

Kuidas te teete seda verejälge haavatud seale rihma otsas?? Ausalt kas on oma chuck norris kaasas või olete tõesti päris lollid kui rihmaga ronite haavatud loomale järgi?Surnut võite sedasi otsida aga mitte haavatut.
Seda teemat palju lahatud küll aga ma ei saa ilma närvi minemata(selle ragina ja vandumise peale panevad ka surnud sead jooksu) 100m nii sama koeraga metsas rihmas liikuda,andku jumal armu kui seda peaks veel pimedas tegema.Teie otsite pimedas sigu taga Lähebki ju siga mööda lagedat ja hõredaid männikuid.
Maru palju peate ise tallama ja kui mitmeid kordi te tegelikult selle haavatu ise jooksu ajate selle rihmas tuiamise peale.

[kakuke]

Üllarile, minu meelest ta ei teinud esimeses kohas üldse häält. Vaatama läksime tänu sellele, et kahtlaselt kaua oli ühes piirkonnas. Kohale minnes selgus, et palju vett oli seal.
Andrusele, kõik ei käigi öösiti otsimas. Mõni ootab hommikuni. Mina sinna alla ei kuulu.
See oli minu jaoks üks närvesöövamaid kordi üldse verejäljel, sest seni pole veel olnud sellist tunnet, et geps on tal küll kaelas, aga mul pole võimalust talle ei järgi joosta ega sõita. Korra oli küll teema, et jooksen üle, et mis see 2km sinna ja tagasi ära pole, aga samas hoidsid tagasi Üllari sõnad, et Vene poolel olevat mingid traadid maas, mis häiresse lähevad ja vajadusel teevad Eesti poolega koostööd. Vaevalt, et piirikate koerte eest jooksu oleks pääsenud. Selles mõttes läks igati õnneks, et see kord läbi ponnistuste õnnestus ikkagi gps´i signaal kätte saada aegajalt. Kuigi väga kaua oli ka sellist aega, kus küsimärk oli gepsu ekraanil. Aga nagu öeldakse, lõpp hea, kõik hea.