Otsingust, verejäljest..

[pktaks]

Vaatan, et teema on jupp aega maru vaikne old. Kuigi sel suvel on olnud koeraga mõned soku järelotsingud ja sügisel jahihooajal ka omajagu, siis siia panen kirja oma viimase kogemuse verejäljelt. Ühisjahis lasti kütiliinil põrsast, tehti kaks lasku, millest üks tabas aga loom läks üle ja kadus. Peale aju lõppemist võtsin oma koerad (need muidu ootasid oma järge järgmiseks ajuks), kes olid meeldivalt puhanud ja panin jäljele.
Ise verd ja jälge ja looma liikumist vaadates, tekkis kahtlus, et vigastus on üsna väike. Seal maru suur hoog sees, verepritsmeid just eriti rohkelt ei olnud ka. Koerad läksid, üks nõksa eespool, teine tagapool, lõpuks juba koos. Gepsust vaatasin, kus rada kulgeb, ise astusin mööda sihte järgi, et rada läbi lõigata. Kahes kohas raja läbi lõiganud, veendusin, et oli ikka haavatud loom. Umbes 1,3 km minust jäid pidama ühte kohta. Selleks ajaks olid mehed ette jõudnud, osad juba ka oma gepsudesse minu koerad saanud ja leppisime kokku, et mina hakkan järjest omalt poolt minema, teine tuleb teiselt poolt (temal oli koerteni u 250m astuda). Senikaua jõudsid koerad juba tiiru teha, vahepeal jupp aega siga kinni pidada ja siis uuesti liikuda. Mingil hetkel avastasin end ilgelt räguses tuulemurrus kuskil seapesade läheduses, ümberringi kõik sahises ja seahais oli üleval. Pärast selgus, et sealsamas pesitseb 10+ seakari, kelle koerad oma haukumisega olid lendu ajanud.
Lõpuks jõudsin neile 100m peale, kenasti oli kuulda koerte kisa ja sea liikumist. Kõigepealt jooksis siga tagasi tuldud raja peale, sinna sain talle ette astuda aga nägi mu ära ja pööras kõrvale tihnikusse ja kui sealt siis teisele poole tuulemurdu suuna võttis, sai teine mees ta ära lasta. Ise olin koertest lõpuks ca 40m eemal ja mitte midagi tihnikusse ei olnud näha, ainult sahin ja koerte kisa Selgus, et seal oli ära lastud ühe esijala ots, sellepärast nii hea minek ka oli, kokku tugevalt üle 2,5 km ja peale koerte tööd. Teine taks tegi samal ajal teisel pool haavatuga head tööd ja tema ette lasti ka siga tihnikusse lõpuks suht umbropsu maha. Et saab ikka koeralaadsetega ka jahti teha

Parajalt pekine põrsapunn.

[kakuke]

Vaatan, et selles teemas jupil ajal vaikus olnud. Valaks värsket verd juurde.
Minu juuniori esimene päris verejälg.
Lasti kulti põllus ja nii, et see oli saanud kopsu ripsakast makku välja ja läks peale tabamust sirgelt metsa 220m. Poiss püsis kogu jälje kenasti rajal ja kui seani jõudis, hakkas haukuma. Ringiga püssi ja lambiga tihedas minnes selgus, et kult oli veel poolelus, ajas pead püsti. Nii ta seal oma lõpu leidis. Pilt ka juurde.

[pktaks]

Paneme siia ka siis uut verd juurde. Hoiatan, et pikk jutt tuleb
Eilses viimases ajus tõmbasid taksid kambakesi üles kaks hirve, kellega tegid pikad ringid ja lõpuks maandusid kütiliinil, kus kütil õnnestus küll teha lask, ent loom pidama ei jäänud, vaid läks verega edasi, minu noorem pikakarvaline sabas. Peale aju lõppemist läksime vaatama, siis koer oli läinud 1.2km kuni suure maanteeni. Sealt korjasime koerad maha ja otsustasime, et võtame ühe öö puhkamiseks.
Täna siis hommikul läksime puhanud koertega sealt peale, kus eile loom üle läks. Esimese hooga tõmbasid taksid üles kitsejälje. Korjasime maha ja uuesti jäljele. Jälle kitse järgi. Siis panime minu noorema pikakarvalise kinni ja jätsime jäljele vana pikakarvalise koos kakukese noore karmikuga. Kamandasin Ellioti jäljele ja andsin talle natuke aega. Päris keeruline oli alguses tal leida see õige suund läbi jälgederägastiku, kus kaks korda oldi juba peal käidud ja lisaks oli öösel hunnik kitsesid peal käinud. Ometigi - keerutas mis ta keerutas aga hakkas vaikselt harutama. Oi meil läks aega harutamiseks, ent lõpuks saime kätte raja, kus koerad enne peal ei olnud käinud. Elliot minust 130m ees, kohe tema järel noor karmik Puru ja siis kuskil 100m tagapool meie. Üks karmik oli veel meiega aga see püsis koguaeg jala kõrval ja eemale ei läinud. Jõudsime ilgelt pika ringiga väikse kaarega juba suht soisesse alasse, kus Puru minust ca 60m eespool tegi jälje peal häält. Panime jooksuga järgi, sest ta haugub ka väga värske jälje peal. Jõudsime sinna lodusse, vesi ca põlvini, koerad segaduses. Järsku pistis Elliot minust 10m eemal lõugama ja hirv hüppas madala tiheda kuuse alt üles. Jõudsin veel niipalju mõelda, et minevat looma lasta ei saa ja juba nad läksid, eluvalu jooksuga. Puru ja Elliot mõlemad ilusa kisaga hirvel järel. Natuke aega ootamist ja ca 500m järel sai kütt sihi peal kenasti lasu tehtud. Võib vist vabalt öelda, et ma ikka hõiskasin rõõmust, kui koerad kohale said ja selgus et hirvevasikas maha sai. Paganama hea tunne oli. Kilomeetreid kogunes ca 8.5 koertel ja see oli ikka lõpp pingutus peale kahte täispikka jahipäeva.
Enne seda sai Puru veel hamba valgeks nii põdra, metssea, kui ka hirve ajamisel. Äge!

[GC]

Need on tõesti ilusad hetked!
Küllap olid sama rõõmsad koeradki!

[pktaks]

Ja taaskord lisan siia teemasse koeralaadsete juttu.
Möödunud pühapäeval sain peale lõunat kõne. Lasti põtra, kõrge veri, verd esiotsa väga palju aga loomal suht kiire minek. Viimasesse kohta, kust veri leiti, pandi märk maha.
Läksin koertega peale. Esialgu võeti üles hommikune kahe põrda jälg, sellega tehti kilomeetrine tiir, siis leiti juba üle maantee minev jälg koos verega. Korjasime koerad kokku ja viisime sinna, kust jälg üle suure tee. Üle küntud põllu ca 2 km, metsa, siis üle mitme sihi ja lõpuks otsustasime, et liiga pime on - jätkame hommikul.
Eile hommikul siis kell 8 panin koerad uuesti jäljele. Minu vana pikakarvaline koeralaadne Elliot võttis hetke mõtlemise aega ja seejärel hakkas liikuma, nagu tank, muudkui mööda rada. Aegajalt leidsin üksikuid veretäppe, mis olid juba järjest harvemaks jäänud. Vahepeal tegi teine pikakarvaline koos Puruga tiiru kitse järel, siis korjasin nad kitse tagant maha ja panin uuesti põdra jäljele, sinna kus Elliot minust eespool rühkis. Umbes kilomeeter oli selline tunne, nagu ei olekski enam verd, mitte piiskagi ei leidnud aga kuna koer muudkui astus, siis läksime järele ja lõpuks jõudsime välja kuskile noorde haavikusse, kus heinane pinnas. Heina peal oli juba selgelt näha igal sammul veriseid nühkimisjälgi.
Ühel hetkel oli koertel jälle maru segadus, kui järsku käis 200m eespool sihi peal pauk. Tundub, et seal segaduse kohas oligi kuskil põder pikali olnud, sest sealt tuhisesid koerad hooga minema, võtsid sama jälje ja 50m lasukohast oli põder kenasti maas.
Esimese tabamuse oli saanud rinnaku alla, kõhre ja lihasesse, seepärast ka nii palju verd ja nii kiire ja pikk minek. Kogu selle jälje jooksul (2p peale kokku ca 8 km) ei olnud põder kordagi maha jäänud.
Eks veriste lomade ajamist tuleb vist igal pool ette. Aga selline olukord, kus endal tekib ka juba tunne sisse, et siit ei tule midagi ja siis koerad ikkagi nui neljaks leiavad selle haavatud looma üles, teeb tuju heaks. Selliste hetkede nimel tasub oma koera ikka treenida

[pktaks]

Kui sul on head koerad, siis igavuse üle kurta ei saa
Eilne verejälg taksidega. Tuleb tõdeda, et kuumaverelisest Itaalia karmikust hakkab päris jahikoer saama
Kakuke lõpetas sea koerte ette metsa maha, meie jälgisime teise gepsuga ees, juhuks, kui peaks ette sõitma.
Ilus töö.

[raindrenkhan]

Tubli töö koerte poolt.
Teema väline küsimus ka. Kas T5 rihm taksile liiga raske pole kaelas kanda? Ja kas pole juhtunud olukorda kus kaelarihm üle pea ära tuleb?

[pktaks]

Praegu koertel T5 mini rihmad aga ka T5 ja DC50 (mis on ühesuurused) ei ole probleemiks olnud. Üle pea ei saa tulla, kui rihmas on piisavalt palju auke, et rihm korralikult kaelas püsiks.

[pktaks]

Lööme veidike tolmu ka siit teemast maha.
Möödunud nädalavahetus oli meie koertekambale hea harjutus ja meie oma seltsi meestele ka, õppetund, kuidas kiirelt tegutsedes tulemuseni jõutakse.
Esimene aju, põtra pold, karmikas koeralaadne Puru sai ajus kätte kähriku Ajaviiteks hea suutäis.
Teine aju, pikk ja raske võsa ja vesine ala. Ajajate vahelt läks tagasi põder ja põrutas üle jõe väiksesse metsaviirgu. Aju metsast välja, jäljekontroll, mehed kiirelt tukale ümber ja koerad jäljele. Äge oli vaadata ise kütiliinis olles, kuidas põder liigub koertega. Tegi kaks kolm ringi, tagasi üle jõe ei tahtnud kuidagi enam minna, ja nii ta lõpuks murdis läbi, üle maantee ja edasi järgmisesse metsa. Koerad sain õnneks enne tee peale jõudmist kätte ja läksime edasi piirama. Vahepeal oli juba mõte, et jätame rahule aga siis tuli kohe uus info, et jälg metsa sisse, välja pole tulnud. Kiirelt uuesti piirama ja selleks ajaks oli ta juba kolmandasse kohta jõudnud. Sinna kolmandale metsale ring meestest ümber, koerad koerapoistega sisse ja ise ootele. Ilusa suure kaarega läks ja siis sain juba saatjasse hõigata, et tuleb metsast välja ja siis kostusid juba lasud. Niipalju jõudsin ise vaadata, et karmik-Puru põrutas põdraga koos põldu välja, teised kaks koera puterdasid jälje kuskil metsas ära ja jäid toppama. Maru äge on vaadata, kuidas koer aja jooksul areneb ja järjest iseseisvamaks muutub. Ehk saab sel hooajal veel hästi asja