Esimese asjana mõtlesin "Eesti Jahimees" (jaanuar-veebruar 2012) ilmunud Heino Kasesalu artikli "Eesti Jahimeeste Seltsi asutamisest" peale. Sealt tuleb hästi esile, et jahindusorganisatsioonid olid enamasti loodud mitmesuguste spordiorganisatsioonide, sealhulgas ka laskespordiga tegelevate, juurde. Siit võib tuletada mõningal määral muna-kana identiteeti, mis võib ehk tänagi teatavat mõju avaldada. Seda ilmselt ka, et jutt käib ikkagi kahest eraldi teemast: saavutusspordist ning jahinduses vajaminevast oskusest. Jahinduse või spordi propageerimine oleks ühendava/siduva tähtsusega mõlemal juhul.
Teise asjana meenub mulle Arlese kommentaar siinsest teemast: "Eesti Jahimees" rahastamisprobleemide käes. Hinnang siis EJS-ile, kellest palju mitmes mõttes ju sõltub ka siinne teema..
Tsiteerin: „Jutu teine pool kaldus meil aga demokraatiasse ja poliitikasse. On ju ka meie esindusorgan poliitiline. Mitte erakondlik aga toimib nagu väike ühiskond. Peaministrit me ju otse ei vali. Ja valikutrepil üks aste rohkem. Samas võime me oma seltsi esimehele pea iga päev helistada ning klubist läbi astumine või klubi esimehega kohtumine pole ka eriline probleem. Sellel trepil on tee küsimuste ja tagasisideni palju lühem. Tunnistan, et minul pole põhjust olnud praegust tegevjuhtkonda läbi esindusjada kritiseerida kuid saaksin seda vabalt teha. Feenil on õigus, et meie esindusmehed ei pruugi meie moodi mõelda - aga me saame ju neile oma soovidest teada anda. Milline oleks see parem tee? Koguda iga paari aasta tagant 15 kiloinimest suurde saali ja valida juhatust nagu parteikongressil ... või valida ainult iseseisvad kohalikud organisatsioonid, et jahimehed ka tegelikult nõrgemad näiksid ...“
Laias laastus on üheks nüüdse ühiskonna hädaks killustatus pea igas teemas. Ja ilmselt ka meie alla 1,5 miljoniga riigi väiksus, mis ei lase nobedalt tekkida piisavaid kandepindasid. Seda olukorras, kus toimub hästi kiire ühiskonna kihistumine ning koos sellega samuti kõva võitlus esindusfunktsioonide eest. Seda kõike assisteerib ka eestlaslik individuaalsus (ka isekus, kui soovite)ning soovimatus/oskamatus ühisemalt ka argisemaid asju korraldada. Ja siis ongi nii, et kui on esindus äge, siis pole kriitilist massi huvitunuid taga. Tihti seetõttu, et ei suudeta luua head keskkonda, kuhu paljud tahaksid tulla. Kiputakse looma pigem nö isiklikku kogukonda, mitte neutraalset/üldisemat.
Nüüd siis Arlese küsimus, et mis tooks näiteks mind sinna võistlustele? Mind, kes ma pole seal varem osalenud. Kes ma vaid „Kütiliinil“ olen osalenud ning teinud laskekatset iga paari aasta tagant (vahepeal omal algatusel tihemini kah), sest seda nõuab esiteks seadus ja hea on ikka panna proovile oma laskeoskus (mis siis, et see enamasti keskmine)? Muuseas on endal alati soov võtta kotist välja nii sile-, kui vintraudne

Mul peaks olema huvi, miskitmoodi praktiline klubiline seltsielu ning piisavalt raha või siis head sponsorid. Huvi on kas kaasasündinud või noores eas (miks mitte ka vanemas, kui kandepind tekitab huvi kah osaleda) kellegite poolt tekitatud. Seltsielu või klubiline läbikäimine seob alaga tegelejad tervikusse ning raha olemasolu „õlitab kogu süsteemi toimivaks“. Rahaga saab nimelt ju osta aega meite nüüdses ühiskonnas. Ja siis ongi, et raha on vähe, aega pole ning laskmine seostub peamiselt jahindusega või selleks valmistumisega.
Võime mõelda siin näiteks jalgratta(rahva)spordi või kasvõi jalgpalli kandepinna peale. Jalgpallis saan ma kasvõi näiteks Rahvaliigas oma õllekõhuga palli taga ajada või kasvõi Meistrite Liigas fännina osaleda. Jalgrattarahvaspordis on ju küll ja küll olnud olukordi, kus peris suur hulk inimesi võistleb pikalt parema varustusega, kui Kirsipuu vt.

Ma arvan, et üheks võtmeks on mingisugune sportlaskmisvõimalus kõigile. Eriti just noortele. Küll siis hakkab selekteeruma, kellest võib asja saada. Meil mõneti ju on häid noori laskjaid, kelle ainsaks võimaluseks on olnud sõjaväes ennast realiseerida. Jahindusest tihti kaugel ja nii ei jõuagi nad ala juurde.Käib ju see peamiselt ju nö jahinduse kaudu.
Ma ei tea, kas sellest jutust ka miskit ideed leiab, kuid sellised mõtted täna
