Laikad

[tädimaali]

...Saak ei võrdu ilmselt koerale mitte alati ainult söögiga,saak on veri ,saak on võitlus ,saak on kellegi surm ....

Just seda ma silmas pidasingi, aga et sellest aru saada, peab vist olema mees. Saak on ka adrenaliin.

Ei noh, nõus , ja ega öelnudki, et nälg on peamine käivitaja, mis koera paneb saagile järele liduma või lõhna ajama. Vaid et see mõte on minu arust koertel peas rohkem või vähem peidus (peidetult) olemas ja ka mõjutab nende käitumist ning treenimist/kuulekust.
Aga siiski huvitav, mida arvate - kas teie koer, kui te ta nt jätate kasvõi pooleks lastud jänese, faasani või kitse kõrvale (kasvõi puu külge seotuna) ootama tunnikeseks-paariks, saaki ei puutu, ka nt peale mingeid kogemusi-laske, kus on kogemata kombel kohe adrekalaksu otsa maitse nö suhu saanud?

Aga jah, suht raske öelda teinekord, mis on puhas geneetika ja mis on mõjutatud, kas koer ei ürita saaki süüa, kuna ta ei taha, või on inimene teda mõjutanud nii käituma, koera kasvades tuleb niipalju infot peale ja inimesed ei taju pooli märke, mida nad koerale annavad/kuidas nad koera mõjutavad. Võitlust/mängu teenistuskoerte viisil treenimiseks kasutades on täiesti huvitav näha, kuivõrd ka mäng (mänguviis või käitumine, mänguasi) on tugevalt mõjutatud inimesest. Ise vist pigem usaldaksin siinjuures seda oma "rikkumata" pisi-kutsikate näidet.

[kakuke]

Selles mõttes tõesti vahet pole, kas jätta koer nn toortoiduga puu alla või siis vorstirõngas kaelas, üks ja sama teeb see välja. Me ise ka võtame lõpus uluki ja teeme sellest kotleti, aga see veel ei tähenda ilmtingimata seda, et ulukit taga ajades selles vaid kotleti näedki (kuigi ka nii on võimalik).
Ma ei vaidle vastu, et kutsikad võivad käituda viisil nagu märkisid, aga arvestama peab ka sellega, et mida vanemaks koer saab, seda enam ta ka muutub/kohaneb ümbrusega.

[Indrek S. E.]

Nii libe kui see jää ka tundub, aga ikkagi... minu kogemuste järgi on koer võimeline asju mõtestama. Kass (vist) ei ole. Koerale on näiteks tasapinnad erinevad - maantee, köögilaud jne. Kass ei saa aga neil vahet. Paistab, et talle on iga tasapind täpsel tsamasugune. Ta ei ole võimeline neil mõtestatud vahet tegema. Ütles ju ka R:Kipling,... Ja talle on kõik kohad ühesugused."

[valaskalakene]

Pole mingi müüt.Kaks näidet.Seesamune esimene laika oli kutsikana metsa kadunud suvilas,tuli mitme tunni pärast märg ja porine ja nuttev.Läksin jälle merele.Tulles võtsin koera jahile ja avastasin,et ta ei lähe minust üle 30m kaugemale ja kõik.Hakkasin asja uurima ja selgus,et proua kartis koera uuesti kaotada ja niipea kui see veits kaugemale tahtis minna,kutsus alati tagasi.Võttis palju aega,et koer hakkaks "normaalset" otsingut pidama.
Sama asi praeguse vana koera "lapsega"-sõber nii muretses oma kasvandiku üle,et samuti kutsus kutsikat pidevalt tagasi( naaber olevat oma koera kaotanud). 2 aastat koer üle 50m temast ei liikunud.Nüüd hakkab ka tema laiemalt otsima(Astroga ilusti näha).Minu arvamine on,et laika saab väga hästi ise aru,millal olla kuulekas ja millal "kurt".Kuulekas peab õldjuhul olema peremehe juures andmaks lõastada,midagist suust võtta vms.Tööd tehes(kui on õpetatud,et lehmi/lambaid pole vaja haukuda) on tema ise jahijuhataja ja siis ka ise otsustab,kas kuulda käsklust või mitte.Kuniks jaht(aju) lõpevad.
Kakuke-mis kuulekusest räägid,kui näed Astrol koera töötamas kuskil 1 km kaugusel ?Et "ära haugu põtra,mine siga otsima"?

Need näited ei ole kuidagi sellest, et kuulekus koera instinktid ära tapaks/tuksi paneks. Mis toimus oli see, et koerale ÕPETATI, et kaugele minna ei tohi. Õpetati valet asja, sellest endale aru andmata. Kui koer oleks kinni hoitud poleks jama tekkinud.

Selle "tule siia"-ga peab väga hoolega jälgima, et see ei kujuneks koera jaoks karistuseks, et see ei tähendaks alati lustimise lõppu.
Kui sa koera niisama liialt ei ninnu-nännuta, ja iga kord kui enda juurde kutsud hullult kiidad ja sügad, teed selle juurde tulemise meeldivaks. Võib mõelda lausa nii, et ma ei kutsu/käsi koera enda juurde, ma luban sul enda juurde tulla.
Teine asi - kui koer juurde kutsumisest aru saab ja rahulikus keskkonnas kuuletub, siis valid olukorda, kui koeral on midagi mõõdukalt põnevat käsil. Kutsud enda juurde (kui kahtled, kas tuleb hoia pikk nöör kaelas), kiidad hullult, sügad ja saadad/lubad tagasi. Kuni selleni välja, et näiteks koer on haavatud looma leidnud, kutsud ta (nägemisulatuses) enda juurde, kiidad, sügad ja saadad kohe tagasi otsima. Siis muidugi kui koer uuesti on saagi juures, kiidad selle eest.
Kui koer ei kuula, siis ei hakka karjuma ja käsklust kordama vaid võtad asja ette lihtsamas/kontrollitavamas situatsioonis.
Selline balanseerimise värk.
Ja see, et koer käsku kuulab, ei tähenda jumala eest seda, et teda pidevalt käsutama peaks.

Vanad koerad õpivad käsku mitte täitma kui: *kästav tegevus on ebameeldiv ja *ta on aru saanud (talle on õpetatud tegelikult) et käsku on võimalik mitte täita ja *peremehe autoriteet karjajuhina kõigub.
Kõik need tegurid on rohkem või vähem peremehe kontrolli all.

[valaskalakene]

Elementaarne kuulekus (minu jaoks) on:
1. lõpetab keelamise peale mistahes tegevuse
2. tuleb kutsumise peale. alati.
3. käib kõrval
4. seisab, istub või lamab - ühesõnaga püsib paigal vähemalt peremehe juures.

Nõus mainituga,kuid lisaks esimesse punkti .....tegevuse,mis ei ole seotud jahiga.Ehk kui juba võttis ja töötab looma,siis sorry,võib vabalt "kurdistuda".
Ja lisaks ka ühe punkti,mis mainitud varem-lubab endalt lõrinata ära võtta konti,saaki jne.
Need punktid on kirjanduses nimetatud "elementaarseks kasvatuseks",mida peavad täitma kõik koerad,sõltumata tõust ja otstarbest-diivanterjeritest teenistusakoerteni välja.

Nojah, ma poleks selle peale tulnud, et söömine/kondi närimine tegevus ei ole.

Kontroll toidu üle on teine asi, millega karjajuhi autoriteet paigas hoida.
Mida varem, seda parem (alates võõrutamisest) teed nii: paned söögikausi ette aga ei luba võtta (kasutad sama käsku, mis muidu keelamise jaoks), siis lubad. Järgmine kord lubad võtta, siis võtad söögi eest, natukese aja pärast annad tagasi, järgmine kord sobrad käega toidu sees, järgmine kord annad käest paremaid palasid. Siis kordad/varieerid neid asju niikaua kui sellesse täiesti rahulikult suhtutakse. Võib ka teha nagu sööksid koera kausist enne talle andmist. Lõpuks lased muidugi alati kõhu täis süüa. Kui ilmneb mingigi vastupanu, siis teed esimest asja. Kui koer vanemaks saab, siis aeg-ajalt kontrollid paremate paladega (kont) et kõik ikka toimib, kui ei toimi, teed esimest asja ja kordad teist, niikaua kui jälle toimib. Kui ise sööd koera nähes, siis kunagi ei anna koerale enne süüa.

Esimene asi on see kuidas koeraema kutsikat karistab tõsiste sigaduste eest - surub lahtisete lõugadega kaelast vastu maad.
Kutsika saab kätega selili või külili vastu maad suruda, nii et pea on külge pidi vastu maad ja õlad ka. Suuremale koerale tuleb ise peale heita nii, et õlad või terve keha jäävad enda alla ja kätega pea vastu maad. Hoiad nii kaua kuni mõni minut mingit vingerdamist - vastu punnimist ei ole.
Kutsikale/noorele koerale profülaktika mõttes mõned korrad igal juhul, edaspidi vastavalt vajadusele (tõsise allumatuse korral).

[Indrek S. E.]

Üldiselt kinnitavad käitumispetsid, et igale koerale tuleb jätta üks sitt harjumus või komme.
Ma ei oska küll kuidagi kommenteerida seda koera otsa viskumist - ehk töötabki. Kindlasti töötab aga "jalad maast lahti". Koer tunnistab oma allajäämist, kui konkurent karja juhi kohale - inimene siis praeguses kontekstis - ta maast lahti tõstab. Suur koer tõstetakse turjast ja laudjast haarates. Ja loomulikult aitab korrektseid suhteid kinnistada, kui esimesena sööb inimene. Seda saab edukalt kasutada muidugi vaid toas elavate koerte puhul. Koer saab oma ninaesise alles siis, kui kogu ülejäänud pere on söönud, tehku koonukas siis turiseisu või tantsigu flamencot.

[Indrek S. E.]

Ning on koeri, kes jäävadki piire katsuma ja juhi kohale pürgima. Need on eriti rasked juhtumid. Kunagises miilitsa koertekasvanduses oli üks saksa lambakoer, keda ei suutnud kuuletuma panna ka toonase kasvanduse tõesti väga tugevad spetsialistid. See konkreetne loom lastigi lõpuks maha.

[jyri]

Koeral selline loll komme, et ei lase ligi kui nugisega jändab..muidu seda probleemi pole. Kui õnnestub rihma otsa saada ja eemale viia, siis vahel saab jahiga kohe edasi minna. Ilmselt uued lõhnad. Aga juhtub ka nii, et läheb otsib nugise jälle üles. Mõnda aega töötas selline nipp, et panin ise nugise juurest jooksu, ise koera hüüdes. Tuli järgi, ilmselt arvas, et kuskil mujal midagi veel põnevamat. Kahjuks viimasel korral see enam ei töötanud, sai asjale pihta...Samas ei ole midagi selle vastu, et ta nugist võtab, kuid võiks siiski enne otsida sigu, seejärel nugiseid. Tuleks kuidagi tema eelistused paika saada..

Minu vanemal koeral 100% sama komme ja sama käitumine.Kui suuri ulukeid enne ei leidnud,võib tunde(!) haukuda ühte nugist(sama asi kähriku või rebasega,kui nende järgi urgu ei mahu ise ronida-fikseeritud rekord koguni 7-SETSE,tundi).Ja ka kätte ennast ei anna-kui tuled ligi ühelt poolt,jookseb kohe puu teisele poolele.Ja ainsaks vahendiks, vähemasti minule, on nugise "ärakutsumine". Hea,et hooajad omavahel klapivad.Kui lasen kombist siledast rauast kaarraja 24g padruniga alt ülesse,ei häiri see kedagist ja jahti rikub vähem,kui mõne "küti" köhimine või kõhutuulte aktiivne ja valju"häälne" lendulaskmine kütikohas "varitsedes",samaaegselt ka põit tühjendades.

[aadu kadakas]

Üheks võimaluseks on kasutada laikat just "puuotsa"jahiks, milleks ta algselt vist mõeldud oligi. Foorumis tuleb ju ka esile see 70-30 suhe koera kaasasündinud võimete ja lisaks õpetamise vahel.

[Feen]

Küsisin oma postituses, et kas valaskalakesel on olemas püstkõrv kes vastab tema poolt räägitud tingimustele ja teeb seda nii nagu ta siin räägib? On neid, kes istuvad õpikuga kusagil ja räägivad teistele kuidas asjad käivad, omal aga puudub igasugune kogemus praktikas, teistel on olemas kogemusi ka ning praktika on ellu viidud (kõik ei ole nii mustvalge kui paberil kirjas). Seega, on olemas (või on olnud) selline koer või mitte? Ma ei saa hetkel kuidagi neid postitusi lugeda tundeta, et kirjutajaks on 14 aastane tütarlaps, kes ei ole elus ühtegi koera kasvatanud ega koolitanud.

[tony]

Küsisin oma postituses, et kas valaskalakesel on olemas püstkõrv kes vastab tema poolt räägitud tingimustele ja teeb seda nii nagu ta siin räägib? On neid, kes istuvad õpikuga kusagil ja räägivad teistele kuidas asjad käivad, omal aga puudub igasugune kogemus praktikas, teistel on olemas kogemusi ka ning praktika on ellu viidud (kõik ei ole nii mustvalge kui paberil kirjas). Seega, on olemas (või on olnud) selline koer või mitte? Ma ei saa hetkel kuidagi neid postitusi lugeda tundeta, et kirjutajaks on 14 aastane tütarlaps, kes ei ole elus ühtegi koera kasvatanud ega koolitanud.

Käisin Smolenskis koerte võistlusel ja kohtusin seal ühe väga "targa" kohalikuga. No küll see alles pajatas laikadest, kõike ta teadis kuidas koeri kasvatada, õpetada ja teadis isegi seda mida laikad mõtlevad ning mida omavahel räägivad. Kuna tegu oli peast sooja inimesega (oligi lolliks õppinud) siis viisakusest sai teist väheke kuulatud.

[baddmann]

...viisakusest sai teist väheke kuulatud.

Said, Feen

BM

[Indrek S. E.]

Kuna tegu oli peast sooja inimesega (oligi lolliks õppinud) siis viisakusest sai teist väheke kuulatud.

Mnjah, aga teinekord võivad need sugu teistmoodi inimesed oma asja tunda siiski. Mäletate ehk toda Statoili öist ratsanikku Kaupo Allast.
Hobuseid ta tundis tõesti ja tema viimane hobune Tšau (kellega tutvusin tolle 11a sünnipäeval) oli elav tõend mehe oskustest. Tšau oli väga hästi ratsastatud, kuid lisaks sellele tegi isuga neidki trikke, mida mida hobusele on raske õpetada.

[valaskalakene]

Küsisin oma postituses, et kas valaskalakesel on olemas püstkõrv kes vastab tema poolt räägitud tingimustele ja teeb seda nii nagu ta siin räägib? On neid, kes istuvad õpikuga kusagil ja räägivad teistele kuidas asjad käivad, omal aga puudub igasugune kogemus praktikas, teistel on olemas kogemusi ka ning praktika on ellu viidud (kõik ei ole nii mustvalge kui paberil kirjas). Seega, on olemas (või on olnud) selline koer või mitte? Ma ei saa hetkel kuidagi neid postitusi lugeda tundeta, et kirjutajaks on 14 aastane tütarlaps, kes ei ole elus ühtegi koera kasvatanud ega koolitanud.

See ei ole ilus.
Kui sul on minu mölaga probleem, siis kritiseeri, lükka ümber, räägi oma versioon ASJAST. Hea meelega õpiks ka midagi.
Mis moodi minu sugu või vanus jutu SISU muudab?

Iga kord, kui keegi sedasi demagoogitsema hakkab, tuletab see mulle meelde autojuhti, kes peale seda kui ta mu peateel jalgrattaga sõitnud sugulase surnuks sõitis, hakkas rusikatega vastu rinda taguma, et tema on üle 40 aasta iga päev rooli kruttind. Ise oli kurt, pime, liikluseeskirjast ei teadnud ööd ega mütsi ja kodumajandi territooriumilt naljalt kaugemale sõita ei julgend, linna minekust rääkimata.

Aga OK, olen jah raamatuid lugenud. Koertest vast nii paarikümne tuuris. Pooled neist pask, kirjutatud eesmärgiga raamatut müüa. Eriti paistavad sellega silma ameeriklased. Need, kes asjast jagavad ei kipu väga kirjutama.
Kõvade koerameestega on elu kokku viinud. Ühel mu sõbral oli mingil ajal 16 koera töös. Nende käest olen palju õppinud.
Omal on kolm koera praegu. Kusjuures koerad on minu peamised tööriistad, mis leiva lauale panevad. Mitte hobi. Ma sõltun neist ikka päris tugevalt. Üks kuulab lihtsalt sõna. Kaks, selles kontekstis kus koera poolteist tundi ümber auto taga aetakse, tõesti "löövad trummi" ja "puhuvad pasunat" ka. Kõik koerad töötavad instinktidest, mitte ei esine oskustega.
Kunagi ammu on laika ka old.

Mis sellest siis muutus nüüd?

Ma ei ajanud ju mingit raketiteadust, kõik praktiliselt puhas "terve mõistus".
Isegi (tundub, et kohalik autoriteet) Jüri tunnistas lõpuks, et elementaarne kuulekus võiks igal koeral olla, sõltumata tõust ja funktsioonist.
Ühtegi näidet või loogilist põhjendust, et kuulekus koera instinktid per*e paneks ka keegi tuua ei suutnud. Ei saagi.
Tony - mida nutikam koer, seda rohkem kipub kasvades "nurki lõikama". Selles ei ole midagi erilist. Aga rohtu selle vastu on.

[aberukk]

- ehk töötabki. Kindlasti töötab aga "jalad maast lahti". Koer tunnistab oma allajäämist, kui konkurent karja juhi kohale - inimene siis praeguses kontekstis - ta maast lahti tõstab. Suur koer tõstetakse turjast ja laudjast haarates. Ja loomulikult aitab korrektseid suhteid k innistada, kui esimesena sööb inimene. Tabasid naelapea pihta .Kunagi olid mul taksid ja nendega ma just nõnda tegin. võtsin aegajalt sülle nagu tite ja pärast kutsudes tuldi ebalevalt ja visati patsti kõhuli maha sellise pead peitva või ebaleva näoga.Kui sülest maha sai panna siis olid nagu uuesti sündinud,jooksid ja kiljusid.Siinkohal olgu ka mainitud et vitsa pole naad kunagi saanud.Muide sama metoodika toimis ka kaukaaslasel sellelt sai ka ilusti söögikausi eest ära võtta,kuigi sama privleeg ei kehtinud kassile,tal jäi elada sekund -paar.Vabandust nüüd läksin vähe teemast kõrvale.