Postitatud: T Jaan 11, 2005 6:36 pm
Tahan vintrelva kiitjatele pisut oponeerida ning avaldada meie jahiseltsis esinevate tingimuste põhjal kujunenud minu isiklikku arvamust.
Vintrelv on muidugi vajalik ja hea asi kuid kollektiivsel ajujahil ma neid riistu hästi näha ei tahaks. Ning seda just eelkõige turvalisuse aspektist lähtuvalt (seetõttu üritan end kütiliinil ikka sättida kohta, kuhu vindimeeste tulejõud ka mingi ime läbi ei tohiks ulatuda). Hindan üsnagi suureks ohuks rikošetti minna võivat kuuli, mis suure kiiruse tõttu võib lennata päris kaugele (kogemuste põhjal teatan, et sigu tulistades on suurepäraselt kuul rikošetti läinud põrgates kruusaga kaetud teelt, külmunud pinnaselt ja koristatud viljapõllul tärganud veepiiskadega kaetud oraselt). Kuna meil esineb maastikul ka kupleid e künkaid, mida mööda põgenevaid ulukeid tuleb tulistada ümbritsevaga võrreldes kõrgemas suunas, siis lendab põdrast mööda lastud kuul üsna kaugele ning võib ka maanduda 5-7 km kaugusel asuvas asulas (suurim neist on u 3500 elanikuga linnake).
Kui karmistatakse ohutusnõudeid ja ehitatakse vastavalt sellele ka ohutust tagavaid lasketiire, siis jätab ohutuse osas piraka küsimärgi suur hulk mehi, kes metsas vintrelvadest “eivõiteadakuhu” suunas tulistavad. Aastaid tagasi karmistati Rootsis sõjaväe laskeharjutuste läbiviimise norme kui lasketiirult lähtunud juhuslik kuul tappis 8 km kaugusel maanteel liikunud sõiduauto juhi. Kuul oli sisenenud auto salongi läbi 5 cm võrra allalastud ukseklaasi prao ja tabanud juhti pähe.
Kui nüüd kõnelda vintrelva täpsusest, siis siin on vintrelval muidugi siledaraudse suhtes eelis, mis tuleb kontrastselt esile just pikemal distantsil. Kuid siin etendavad väga olulist osa muidugi relva käsitsev kütt ja kasutatav laskemoon, täpselt nii nagu siledaraudsegi puhul. Paraku on meil juhtunud nii, et just need vindimehed on oma laskeoskustelt pisut tagasihoidlikumad, mille tulemusel oleme pidanud raiskama väga palju aega makku tulistatud ulukite tabamiseks. Muidugi on kaasnenud selliste “väga täpsete” laskudega ka peene pudi poolt, mille vintrelva kuul ikka kenasti ka igasse kehaõõnsusesse ja kuuliauku laiali on paisanud, suurepäraselt roheliseks värvitud liha.
Vintrelvast tulistamise täpsust tõstab ka optiline sihik, mida siledaraudsel enamasti ei ole. Heaks näiteks on siin sõber, kes üritas laskekatset sooritada optilise sihikuta vintrelvast tulistades, sarnaselt siledaraudsega, 35m distantsilt liikuvat metsseasiluetti. Kolmandal korral loeti katse sooritatuks.
Et peame ajujahti ikka koertega, siis on koera eest põgeneval loomal ka tavaliselt küllaltki suur liikumiskiirus, mis teeb kitsast metsasihti või võssakasvanud põllulappi ületava looma tulistamise pikalt distantsilt võimatuks, mis omakorda jällegi kahandab vintrelva kasutamise vajadust.
Ka siledaraudsest on kuuliga tulistamisel võimalik saavutada üsna häid tulemusi. See aga eeldab ikkagi pisut harjutamist erinevatelt distantsidelt tulistamiseks ja relvale sobivaima laskemoona leidmist. Pisut kaugemal asunud loomade tulistamisel olen lasketäpsuse tagamiseks ikka püüdnud siledaraudse püssi vastu mingit kindlalt seisvat tuge toetada.
Eeltoodud põhjustel pean meie seltsi tingimustes siledaraudse kasutamist ajujahil mõistlikumaks kui vintrelva kasutamist. Vintrelva aga hindan kasulikuks varitsusjahil käimiseks. Kuigi ka viimatinimetatu osas võiks vinguda, sest see paar kitse, mis möödunud aastal lasin, olid ikka üsna puruks, mida siledaraudsest haavlitega tulistades varem juhtunud pole.
Vintrelv on muidugi vajalik ja hea asi kuid kollektiivsel ajujahil ma neid riistu hästi näha ei tahaks. Ning seda just eelkõige turvalisuse aspektist lähtuvalt (seetõttu üritan end kütiliinil ikka sättida kohta, kuhu vindimeeste tulejõud ka mingi ime läbi ei tohiks ulatuda). Hindan üsnagi suureks ohuks rikošetti minna võivat kuuli, mis suure kiiruse tõttu võib lennata päris kaugele (kogemuste põhjal teatan, et sigu tulistades on suurepäraselt kuul rikošetti läinud põrgates kruusaga kaetud teelt, külmunud pinnaselt ja koristatud viljapõllul tärganud veepiiskadega kaetud oraselt). Kuna meil esineb maastikul ka kupleid e künkaid, mida mööda põgenevaid ulukeid tuleb tulistada ümbritsevaga võrreldes kõrgemas suunas, siis lendab põdrast mööda lastud kuul üsna kaugele ning võib ka maanduda 5-7 km kaugusel asuvas asulas (suurim neist on u 3500 elanikuga linnake).
Kui karmistatakse ohutusnõudeid ja ehitatakse vastavalt sellele ka ohutust tagavaid lasketiire, siis jätab ohutuse osas piraka küsimärgi suur hulk mehi, kes metsas vintrelvadest “eivõiteadakuhu” suunas tulistavad. Aastaid tagasi karmistati Rootsis sõjaväe laskeharjutuste läbiviimise norme kui lasketiirult lähtunud juhuslik kuul tappis 8 km kaugusel maanteel liikunud sõiduauto juhi. Kuul oli sisenenud auto salongi läbi 5 cm võrra allalastud ukseklaasi prao ja tabanud juhti pähe.
Kui nüüd kõnelda vintrelva täpsusest, siis siin on vintrelval muidugi siledaraudse suhtes eelis, mis tuleb kontrastselt esile just pikemal distantsil. Kuid siin etendavad väga olulist osa muidugi relva käsitsev kütt ja kasutatav laskemoon, täpselt nii nagu siledaraudsegi puhul. Paraku on meil juhtunud nii, et just need vindimehed on oma laskeoskustelt pisut tagasihoidlikumad, mille tulemusel oleme pidanud raiskama väga palju aega makku tulistatud ulukite tabamiseks. Muidugi on kaasnenud selliste “väga täpsete” laskudega ka peene pudi poolt, mille vintrelva kuul ikka kenasti ka igasse kehaõõnsusesse ja kuuliauku laiali on paisanud, suurepäraselt roheliseks värvitud liha.
Vintrelvast tulistamise täpsust tõstab ka optiline sihik, mida siledaraudsel enamasti ei ole. Heaks näiteks on siin sõber, kes üritas laskekatset sooritada optilise sihikuta vintrelvast tulistades, sarnaselt siledaraudsega, 35m distantsilt liikuvat metsseasiluetti. Kolmandal korral loeti katse sooritatuks.
Et peame ajujahti ikka koertega, siis on koera eest põgeneval loomal ka tavaliselt küllaltki suur liikumiskiirus, mis teeb kitsast metsasihti või võssakasvanud põllulappi ületava looma tulistamise pikalt distantsilt võimatuks, mis omakorda jällegi kahandab vintrelva kasutamise vajadust.
Ka siledaraudsest on kuuliga tulistamisel võimalik saavutada üsna häid tulemusi. See aga eeldab ikkagi pisut harjutamist erinevatelt distantsidelt tulistamiseks ja relvale sobivaima laskemoona leidmist. Pisut kaugemal asunud loomade tulistamisel olen lasketäpsuse tagamiseks ikka püüdnud siledaraudse püssi vastu mingit kindlalt seisvat tuge toetada.
Eeltoodud põhjustel pean meie seltsi tingimustes siledaraudse kasutamist ajujahil mõistlikumaks kui vintrelva kasutamist. Vintrelva aga hindan kasulikuks varitsusjahil käimiseks. Kuigi ka viimatinimetatu osas võiks vinguda, sest see paar kitse, mis möödunud aastal lasin, olid ikka üsna puruks, mida siledaraudsest haavlitega tulistades varem juhtunud pole.
