Jääger-online jahindus foorum

mosse kirjutas:siis jahimeestest maaomanikele võiks kuidagi tagada pääsu ka "suurulukipaja" juurde (mina eelistaksin vist varianti kus nad võetaks automaatselt kohalikku seltsi)

No sellisel juhul peavad nad jälle maksma hakkama ja kui palju selliseid on ?
Meil näiteks viimase 10 aastaga sektsioon kahanes neljakümmnelt mehelt kuueteiskümmnele, nüüd on mõned noored peale tulnud ja mõned vanad tagasi, ehk on sügisel põdrajahis 20 täis. Aga enamus ainult selle hobi kulukuse tõttu lahkuski.

See mõttetera, et maaomanik automaatselt jahiseltsi liikmeks on minu seltsil sõnastatud niimoodi, et seltsi liikmeks astuda soovija peab elama antud jahipiirkonnas või omama maad antud jahipiirkonnas. Need on nn. soodustavad asjaolud. Seni ei ole veel ühtegi maaomanikku minema saadetud, kes soovinud liikmeks hakata.

baddmann kirjutas:Oi-oi...

Ei ole mõtet niisama tatti pritsida, kuna jahifoorumi antud teema link on praeguseks jõudnud juba ka Erametsakeskuse foorumi vastava teema alla ning emotsionaalselt ülepingutatud jutuga valatakse vaid õli tulle.
...................
Mõlemad pooled on ju sellest huvitatud, kuigi kumbki loomulikult omaenda spetsiifiliste nüanssidega.

BM

P.S. mosse jõudis vahele juba kirjutada, nii et minu jutu algus oli ajendatud bighorneti postitusest

Kui ma nüüd õigesti aru sain, siis mitte kaks esimest sõna...

Just ise Sa BD samas oma arutlusele vastadki -mitte nüansiga, vaid järjekidla sihipärase erahuviga. Eesmärgid on niivõrd totaalselt erinevad, et otsekohesem väljaütlemine ei peaks niiväga heidutama. Solvatud pole siin absoluutselt kedagi!! Lihtsalt ERINEVAD huvid (amet, omandus, äriline huvi või ka lihsalt hoomatav ringkaitse), nagu momendil meid ümbritsevate aktiivsemate inimeste probleemikäsitluses esineb.
Toome kümneid absurdseid fakte elust enesest ja Te kinnitate ise selle õigsust!
Et antud juhul kokkupuutepunktiks just ulukid ja sellega seonduv osutus, pole juhus.

OFFTOPIC @ Bighornet:

Minu kriitika oli suunatud nendele sõnadele:

"algeline omanikuks olemise rahuldamatus".

Kui oleksin kõnealune maaomanik, siis ei tahaks küll sellist juttu enda kohta kuulda, eriti veel, kui oleksin oma mõttestatud ja planeeritud majandustegevuse sidunud metsaomandiga, mille majandamine näiteks ulukite ülemäärase arvukuse tõttu eriti edeneda ei taha.

Aga vabandan, ei ole mõtet juuksekarva lõhki ajada - see tati mittepritsimise soovitus on tegelikult ikka laiem, kuna selline tegevus ei vii teps mitte edasi suhetes maaomanikega. Eks ka seal jahindusseminaril oli tatipritsimist - siinkohal jälle paslik meenutada Mosse ütelust ühtede ja teiste äärmustest ja siis nendevahelise mõistliku keskosa hoopiski suuremast üksteisemõistmisvõimest.

BM
@ ei taha enam täna pikki tekste kirjutada, aga ikka krt kisub jututamiseks

[quote="baddmann"]OFFTOPIC @ Bighornet:

Minu kriitika oli suunatud nendele sõnadele:

"algeline omanikuks olemise rahuldamatus".

Meeleldi selgitaksin siis väljendit- need on maa- ja metsaomanikud, kellel on nn "hülgekõrvad". Vatravad ainult üht- see on MINU maa- ja polegi suutelised laiemalt aru saama probleemist. Rõhutaksin- pole suutelise, mitte ei taha. Ja kahjuks pole nende arv väike.
Aga Trukeri avateema oli..., mis nüüd!?

Alustaks järjekordset teemakäsitlust tsiteerides Martin Zobelit: “Paraku kipub Eesti ühiskondlikus mõtteviisis domineerima eraomandi fetišeerimine – omanik ja tema õigus on primaarsed, loodus sekundaarne. Arvestades, et elusloodus enam-vähem praegusel kujul on Eesti territooriumil eksisteerinud üle 10 000 aasta, aga eestlase maaeraomand on väga hiline nähtus, mis ei ulatu tihti kaugemale kui 100 aastat, tundub selline mõtteviis pigem vanamoodsa “jaga ja valitse” suhtumise stiilinäitena.” (vaata:http://www.epl.ee/artikkel_299539.html)

Tsitaadi esitasin seetõttu, et käesoleva teema all esitatud linkides avaldatud sõnavõttudega tutvumise järel tekkis mulje, et metsaomanikud arvavad oma probleemidele lahenduse leidvat kui kõik nende omandit kahjustavad ulukid likvideeritakse (kui seda ei ole võimelised tegema jahimehed, siis peavad nad ise selleks saama jahipidamisõiguse). Võib ka ju väita, et kõik keskkonnaprobleemid leiavad lahenduse, kui likvideeritakse Homo Sapiens kui liik. See viimane variant aga ilmselt meile, inimestele, ei meeldi. Seega tuleks õppida elama sõbralikult. Et lääne-eurooplaste eeskujul kõik elav maha nottida, selleks ei olegi väga pingutada tarvis.

Kuivõrd ulukite likvideerimine ei ole mõeldav ja maaomanikke huvitab ulukikahjustuste eest kompensatsiooni saamine jahimeestelt, siis siin tuleb maaomanikega teatud osas nõus olla. Vastav säte on ka jahiseaduses §24 näol ju kenasti olemas. Et mingisugune metoodika ulukikahjustuste ulatuse määramise osas on kuskilt puudu, see ei ole nüüd küll jahimeeste süü. Küll on aga jahimehed süüdi ulukikahjustuse tekkimises juhul, kui see on põhjustatud liiga vähesest küttimisest e kui jahimehed ei ole lasknud ulukeid neile eraldatud limiidi ulatuses. Kuidas seda alaküttimise ja ulukikahju tekkimise seost tõendada, see jäägu jällegi vastavate spetside, mitte jahimeeste hooleks.

Mis puudutab erametsakeskuse foorumil avaldatud arvamust põtrade loendusandmete tõesuse osas, siis julgen meelde tuletada seda, mida põtrade loenduse kohta kõneles käesoleva aasta alul Valgamaa jahimeestele toimunud loengul hr Jüri Tõnisson. Nimelt olevat jahimeeste poolt esitatud põtrade loendusandmeid võrreldud lennuvahenditelt teostatud loenduse andmetega ning mõlema loenduse andmed olevat olnud väga sarnased. Seega ei ole tõenäoliselt põhjust kurta “põtrade hulga kunstlikult väiksemaks tegemise üle”.

Käesoleva teema ulatuses on esitatud juba suhteliselt suur hulk informatsiooni. Aga ikka veel ei mõista ma, milles seisneb praegusel kujul toimiva jahinduse põhjustatud kulukus erametsaomanikele, mida “Maalehes” avaldatud artiklis mainis erametsaliidu juhatuse liige Ando Eelmaa.

selle maaomanike teema peale tuli paar talve tagasi aset leidnud juhtum meelde.
olime siis kord seajahis. seisin metsavaheteel ja ootasin, millal need sead nüüd robinal tulema hakkavad. järsku vaatan, vantsib mööda teed üks mees suure koeraga minu poole. jõuab siis kohale ja kukub kisendama. mida ma tema maa peal teen. ma vasta, et ega ma sinu maal ju pole, ma seisan tee peal, mis kuulub vallale, mitte teps temale. tema vasta, et see ikkagi tema tee. üle tee ju tema mets, järelikult tee ka tema. oleks siis asi sellega lõppenud. järgmisena ei lubanud ta tema metsast välja tulnud loomi lasta. need pidavat tema omad olema vaidlesime mis me vaidlesime, aga aru tema ei saanud, et tee ei kuulu temale ja sama lugu on ka loomadega metsas. helistas hoopis politseisse politsei vist sai aru, et tegemist mingi lolliga ja patrulli kohale ei saatnud.

õnneks selliseid maaomanikke on vähe. aga just selliste pärast oleks vaja, et oleks paberil kirjas, kas konkreetses metsatukas tohib jahti pidada või ei. siinkohal jõuamegi tagasi probleemideni, mis ülalpool juba jutuks

rajaleidja kirjutas: aga just selliste pärast oleks vaja, et oleks paberil kirjas, kas konkreetses metsatukas tohib jahti pidada või ei. siinkohal jõuamegi tagasi probleemideni, mis ülalpool juba jutuks

Õige,kui see mets on ka korralikult maavaldusena tähistatud,sildid väljas ,nii et visuaalselt oleks võimalik üksuse piiri tuvastada.Sai ka mõeldud,et OK! kui ümberringi on maaomanikud lubanud jahti pidada,aga kusagil on kaardil üks punane (loe jahipidamiseks mitte nõusolekut andnud maaomaniku maa) laik sees,kuidas siis looduses seda kindlaks teha,kas olen ikka lubatud või keelatud maal.

Reklaam teatab, et 14.09.2005.a telesaates Osoon käsitletakse jahinduse ja metsaomandiga seonduvat...

Kolevoll kirjutas:Reklaam teatab, et 14.09.2005.a telesaates Osoon käsitletakse jahinduse ja metsaomandiga seonduvat...

http://www.etv.ee/index.php?0530459