

Eesti ja mingi muu koha võrdlus ei olnud üldse minu eesmärk.
Idu oli hoopis see, et äkki on olukorras, kus koer katsed ära teinud, aga jahile ikkagi ei kõlba, osaliselt süüdi ka meie liiga lihtsad katsed?
Osade linnukoeratõugude kohta on küll teada, et meie vastavad katsed oluliselt nõrgemad ja kergemad, kui suuremate traditsioonidega maades.
Linnukoerte katsed Soomes-Rootsis nii keerulised ja pikka põhjalikku treenimist nõudvad, et pärast jahileminek ei ole küll mingi probleem.
Olgu, võibolla siis ei nõuta Soomes jahikoeralt dokumenti (selle võiks siiski Soome kennelliidust üle küsida), aga jahikatsetele krantsid ometi ju ei saa sealgi?
Kas ei oleks mõnus selle asemel, et võtta mitu koera üksteise järgi, paberiteta, aga kutsikate tegija ütleb oma ausõna, et vot vanemad olid need ja vanavanemad olid nood, tehtud vot sellised katsed, mis tõestavad, et heade eeldustega koerad, ja muidu kah head jahikoerad kõik - ja siis osa neist jääb niisama muidusööjaks, **** ise teab, miks noood jahiks ei kõlba, äkki süüdi keegi kennelliidust - hoopis minna pikaaegse kasvataja juurde, kel kasvõi 20 põlvkonda täpselt dokumenteeritud, paberid kohe näha, alles ka iga üksiku sugupuus oleva koera jahitestide, iseloomutestide ja terviseuuringute tulemused, kasvõi 50 aastat tagasi? Ja kui eestist sellist kasvatajat ei leia, võib mõnelt naabermaalt otsida. Muu varustuse tellite ka ju vajadusel välismaalt?
Tõupaber üksi töökoera ei tee, küll aga annavad piisava garantii mitme põlvkonna esivanemate dokumenteeritud jahitestide head tulemused, ja ka hea kasvataja poolt tehtud nn lihtsad instinktitestid kutsikatele enne uutele omanikele müümist. Tuleb ju odavam kohe panustada koera sugupuusse ja kogu esivanemate testitud jahiomadustesse (seejuures just dokumenteeritud, mitte ausõnal põhinevad), kui pidada jahiks mittekõlbavat koera muidusööjana 10 või rohkem aastat. Või tuleb kusagilt halastav kuul, kui koer jahiks ei kõlba?