krupp kirjutas:Jah,palju häid mõtteteri tuli veel juurde ja sellest ka minu järeldus,et esimene kuul on kõige õigem variant isegi kui see ei olnud "päris"surmav.
Sa oled saanud asjast samamoodi aru nagu suurem osa Lääne-Euroopa jahimehi. Kui ei ole "päris" surmav (no on rohkem tagajalariivamise moodi tabamus), siis ootab jahiseltskond laskjalt muidugi viisakat trofeest loobumist. Ise teab, kas trofee on väärt jahiseltsimeeste lugupidamise kaotust või mitte.
Kui nüüd seda reeglite värki natuke sügavamalt ja ajaloolises plaanis lahata, siis leiame, et tegemist on kahe erineva mõttemaailma (võiks isegi öelda kultuuri) kohtumisega.
"Esimene kuul, viimane haavel" on sõnastatud aadlike poolt, kellele jaht oli üksnes hobi ja peatähtis oli ilus (efektne) lask, millega pärast sõprade ees kiidelda. Raipe otsisid pärast holopid üles ja kinnitasid sarved seinale. Liha läks nagunii koertele (vt H.Tulluse artiklid Hispaania jahindusest "Eesti Jahimehes"). Peamine oli õnn või au lask teha.
"Leitud kraam on leidja oma" (loe: loom kuulub sellele, kes ta"pikali" pani) on loonud salaküttidest talupojad ja taigakütid, kes juhindusid pragmaatilisest tõdemusest, et (ikka veel) jooksvat looma pannile ei pane. Kui loom läks edasi, oli võimalus käest lastud.
Esimest reeglit kommenteeris baddmann, teise reegli puhul oodatakse trofeest loobumist, kui lask rohkem armupaugu moodi oli. Ja jällegi jõuame sinna tagasi, et olgu seltskonnasiseselt sõnastatud reegel milline tahes (või puudugu ta hoopis) olukorra lahendab üksnes asjaosaliste terve mõistus.
M.O.J.A.P.T.
(Mis Oli Juba Algusest Peale Teada)
P.S. Ma ei taha sugugi väita, et reeglid on mõttetud. Lihtsalt ükski reegel pole a priori parem kui teine.
Minu aru järgi, ei ole küsimus mitte selles, kas reeglid on head või halvad ja kes need kehtestas, vaid selles, kuidas lastud põder jagada ning kellele pea saab.Iga toimetamise jaoks on ju välja kujunenud mingi reegel,kas see nüüd just kõigile meelepärane on, oleks nagu teine teema.Võib olla, et mõnel pool läheb põdrapea loosimisele kõigi jahiliste vahel jne.Meie pundis on küll nii, et pea saab esimene laskja kes põtra surmavalt haavas.Aga eks kombed ole ju erinevad.
Meil piiri ääres on tähtis ikka loom maha saada. Mis kasu on "esimesest surmavast lasust", kui loom peale seda jõuab kasvõi mõned meetrid üle piiri venesse minna ja seal kukub? Ja venest teda tagasi saada... Kui pole kindel, jäta parem pauk tegemata. Ei mäleta, et oleks üldse sel teemal vaidlusi olnud. Olen ise noorena õhtul hämaras haavatud põdrale järgi jooksnud soo peal piiri ääres pärast vindimehe maopauku, kuna minu koer oli põdral järel ja ära ei tulnud. Kätte sain mõlemad, aga metsast väljatulekuks oleks juba taskulamp ära kulunud.
üllar003 kirjutas:Meil piiri ääres on tähtis ikka loom maha saada. Mis kasu on "esimesest surmavast lasust", kui loom peale seda jõuab kasvõi mõned meetrid üle piiri venesse minna ja seal kukub? Ja venest teda tagasi saada... Kui pole kindel, jäta parem pauk tegemata. Ei mäleta, et oleks üldse sel teemal vaidlusi olnud. Olen ise noorena õhtul hämaras haavatud põdrale järgi jooksnud soo peal piiri ääres pärast vindimehe maopauku, kuna minu koer oli põdral järel ja ära ei tulnud. Kätte sain mõlemad, aga metsast väljatulekuks oleks juba taskulamp ära kulunud.
Igal pool on ikka "kombeks" loom maha saada! Aga alati ju ei õnnestu nii, et esimene kuul ja loom maas, seetõttu ongi välja kujunenud selline üldine reegel, et esimese lastud kuuli omanik saab pea jne... eelpool on kõvasti juttu olnud ka sellest, et hea tava on küti poolt trofee ära loovutada, kui pauk ikka väga tühine oli...stiilis riivas tagumist jalga!
Ja 100% tapvat lasku pole olemas...jahis võib kõike juhtuda... läbi paksu võsa tagumikuga sinu poole seisva looma tulistamine on loomulikult lauslollus, kuid ka lühikese ja puhta maa pealt võib teinekord midagi nihu minna...
Kui kütt pole tulemuses kindel, siis peaks laskmata jätma või tegema ka teise, kolmanda lasu. Pole enam näinud suurulukijahis mehi ühelasulise püssiga ju. Minu arust ei kõlba see variant, kui nähes korralikku trofeelooma hakkavad kõik kütid üritama seda "esmest kuuli".
Põdra puhul niidab tabamus õlanukist pisut ettepoole selgroogu küll kohe, ise nii ühe lasknud. Seal effektiivne tabamisala ka suht suur.
Kui on korralik kopsupauk ja loom metsas juba maas või veel seisab, siis muidugi ei hakka armupaugu tegija pead tahtma, lihtsalt lõpetab looma piinad kui tarvis. Sel sügisel juhtusin ajus vastamisi kütiliinil haavatud põdraga ca kümnel meetril. Kuna püssi käes ei olnud, polnud just meeldiv haavatud loomaga tõtt vaadata. Õnneks läks põder oma teed ja mind ei rünnanud.
Täitsa nõus, et vähimagi kahtluse korral tuleb lask tegemata jätta... aga rõhutan veelkord, et ka healt positsioonilt võib midagi nihu minna (nähtamatu oksake, loom liigutab vms)!
Ja kui trofeelooma pihta hakatakse umbes pauke rapsima, siis sel juhul on juba seltskonnas mingi kõva viga sees!
Haavatud põdraga olen päris mitmeid kordi metsas jooksupoisina ja ilma püssita kohtunud... ja olen lihtsalt kõvemat häält teinud ja pole kunagi teine veel otsa ümber jätnud pööramata... pole isegi kuulnud, et haavatud põder oleks kedagi rünnanud (jutt juba hoopis teine vasikaga loomadest)... aga no seda ei salga kohe üldse, et sigade tõttu olen päris tihti ikka puu otsas pidanud kükitama
Meil 90-de alguses juhus, kus haavatud pull tuli mehele peale. Vanal ei jäänud muud üle kui haaras kõvasti sarvist ja toetas jalad vastu kaela ja rippus sarvede otsas. Kuna pullil oli see viimane agoonia, jäi vana ellu, aga muljuda sai kõvasti. Võibolla meil põdrad ka tigedamad, piiriäärne värk ju
üllar003 kirjutas:Meil 90-de alguses juhus, kus haavatud pull tuli mehele peale. Vanal ei jäänud muud üle kui haaras kõvasti sarvist ja toetas jalad vastu kaela ja rippus sarvede otsas. Kuna pullil oli see viimane agoonia, jäi vana ellu, aga muljuda sai kõvasti. Võibolla meil põdrad ka tigedamad, piiriäärne värk ju
üllar. eelpool just ütlesid, et teil piiriääres ei saa lubada, et peale lasku loom veel edasi läheks. nüüd aga riputakse haavatud loomal kaelas lask võib olla väga korralik. aga ikka võib loom oma 100 meetrit veel edasi minna. ka südame paugu puhul. ei ole alati nii, et kukub kohe peale lasku. ja kui keegi jõuab enne looma maha jäämist veel korra teda lasta, siis selle jaoks see esimese kuuli seadus ongi
Tean (kahjuks) ühte selli, kellel on kombeks kõik teiste lastud loomad üle lasta, tormab kohale ja kütab kogu magasini maas loomale keresse, pärast alati tüli majas, kes siis ``õige paugu``lasi. Alati väidab tema, et tegelikult oli just tema lastud kuul tappev. Rumalalt relvaga vehkiv vennike, närviline ja arg mees muidu.
indian kirjutas:Tean (kahjuks) ühte selli, kellel on kombeks kõik teiste lastud loomad üle lasta, tormab kohale ja kütab kogu magasini maas loomale keresse, pärast alati tüli majas, kes siis ``õige paugu``lasi. Alati väidab tema, et tegelikult oli just tema lastud kuul tappev. Rumalalt relvaga vehkiv vennike, närviline ja arg mees muidu.
Igasugu vendi on olemas...
Aga no kui teil grupis (ikka veel) selline mees on siis hindan väga kõrgelt teie tolerantsust kaasvõitlejate suhtes
Rajaleidja, see lugu juhtus ajus, kui pull peale pauku otsa ringi keeras ja lähimale mehele peale tuli. See vana on juba mulla all, vähk näris läbi aga paljud veel mäletavad seda lugu. Räägid esimesest lasust, aga kuhu jääb siis teine, kolmas Või on teil nii kitsas kütiliin, et üle ühe lasu ei jõuagi teha? Parim lahendus on ju, kui mees ka lõpetab alustatu. Või on tõesti padrunid nii loetud
Meie siin oleme rohkem maarahvas ja meil tõesti jahil ka mingi mõte sees peale laskmiseau. Nii et Euroopa aadlikega me ühte patta ei mahu. Salakütid tapsid minevikus mitte lõbu, vaid vajaduse pärast. Aga kas loomade paljalt lõbu pärast laskmine ongi see õige? Ma ei oska rohelistele ja loomasõpradele seletada, miks ma jahti pean, kui ma liha ei sööks, sellest sarvede seinale panekust ei saa nad nii hästi aru ja sellega jahti ei õigusta.
Ei ole mingil juhul eetiline ehku peale märgi külgejätmise huvides uhket trofelooma (põdrapull) lasta. Kui me räägime esimesest kuulist, siis me aga seda märgi külgejätmise (iga hinna eest laskmise- KAS VÕI TAGUMIKKU) mentaliteeti levitame. Suur hulk mehi ei suudaks laskmata jätta maha magatud, halvas asendis või kaugel asuvat looma kui trofeemedalid silme ees. Uhket looma ei narrita ja selline ehku peale laskmine on taunitav - EI MINGIT TROFEED VILETSA LASU TEINUD MEHELE. (kui ei lasknudki ehku peale, vaid lihtsalt ei tulnud lask välja- ise süüdi) Vähemalt minu ringkondades on alati olnud ja on ka praegu nii, et trofee saab esimese surmava lasu teinud mees. (surmava lasuga võib loom edasi joosta ja teised võivad hiljem lasta, aga siis proovitake olukorda selgitada ja on alati kokkuleppele jõutud) Nii mind ka õpetati ja ma ei leia küll põhjust suhtumist muuta. Mulle oli üllatav, et üleüldse võib juttu tulla trofee andmisest esimese sita lasu teinud mehele.
Haavatud suuruluk kuulub looma haavajale (pole vahet, kes viimane laskja on) ja haavatud väikeuluk kuulub viimasele laskjale ehk siis sellele, kes uluki piinad lõpetas. Minu teada on see kusagil isegi must-valgel kirjas, kuid kahjuks ei mäleta enam täpselt kus.
Või on teil nii kitsas kütiliin, et üle ühe lasu ei jõuagi teha? Parim lahendus on ju, kui mees ka lõpetab alustatu. Või on tõesti padrunid nii loetud 