Sai eile (pühap) tehtud väike kopratripp oma jahimaadel, eesmärgiga teha päeval põhjalik luure ja õhtul parimasse kohta passima.
Jahilkäigu kirjeldus lühidalt märksõnadega, kronoloogilises järjekorras:
Saabusin esimese koha lähedusse autoga.
Jõeni ca 500m.
Lumi kohati väga sügav.
Umbse 50% sammudest vajusin sisse põlveni või isegi vähem. 30% vajusin sisse munadeni. 20% vajusin sisse vöökohani.
Kõndisin jõejääl (seal kus jää tundus veel turvalise paksusega) ca 5min.
Saabus esimene ujumiskogemus sel aastal, päris sügav koht, jalad põhja ei ulatunud.
Esimene katse jääaugust välja ronida, ebaõnnestumine.
Teine katse, ebaõnnestumine.
Lühike mõttepaus ja siis püssi abivahendina kasutades kolmas katse. Õnnestumine!
Mõttepaus, ilm on soe, päike paistab, külma ei tunne.
Teekonna jätkamine kopraasustuse poole.
Kopra väljaskäimist vähe ja mitte hiljuti, pöördun tagasi.
Jõuan auto juurde.
Telefon on supluse tõttu otsad andnud, auto signapult imekombel töötab.
Riided seljast ja auto peale kuivama, ise alasti autosse ja soojendus põhja.
Ilm on ikka väga soe, kevadine päike kütab täiega ja võtan vahepeal väljas päikest.
Suur haneparv lendab üle, vesistan.
Paari tunni pärast on riided kuivanud ja sõidan teise koprakohta.
Seal teest kraavini ligi km maad.
Lumi veidi õhem kui eelmises kohas.
Umbes 70% sammudest vajun sisse põlvini või vähem, 30% munadeni.
Jõuan kraavi äärde läbimärjana (seekord mitte jõeveest vaid higistamisest).
Koht on kobrastel aktiivses kasutuses ja jään passima.
Paari tunni pärast hakkab väga külm, otsustan ära kannatada, ehk ikka tuleb kober välja.
Kober ei tule välja, mulle jõuab kohale, et kui ma siia veel natukeseks jään, siis ma jäängi siia.
Alustan külmast kangena matka auto suunas.
Auto juurde jõudes on juba päris soe.
Hetkel mõtlen, et tea kas täna kah peaks minema...
