Jääger-online jahindus foorum

kuidas selline mõte tuli et hakkaks jahimeheks, või siis kellelt selline pisik saadud ?
endal isa ja vanaisa jahimees, vana-vanaisa oli samuti.

Eks endalgi isa päris kirglik jahimees ja temaga juba väikse poisikesena metsas käies saanud paraja pisiku. Vanaisa oli metsavaht ning tal oli ka minu mäletamist mööda jahipüss. Isa sai oma metsapisiku temalt ning niisiis ma olengi järgmine "ohver"

Vot, see on keeruline küsimus. Isa loomi ei tapa. Linde ka mitte. Pole kunagi tapnudki. Ja suguvõsas ei tea ühtegi jahimeest. Aga kalale ta mind mõnikord siiski viis. Sealt sain kiiresti kalastamispisiku külge. Iga ilmaga sai käidud, edaspidi siis üksi või mõne sõbraga. Ja kogu nooruse elasin maal... metsad, järved, loodus. Kogu aeg olin kusagil kolistamas. Ja kui olin mingi 8-9 aastat vana, siis käisin esimest korda jänest ja põtra püüdmas. Leidsin kusagilt jäljed, siis nuga (lauanuga, väga nüri) ning niidirull (silmuste tegemiseks) kaasa ning jahile Lumi oli sügav ja müttamist palju... ja ei kujuta ettegi kust ma siis silmustest või jahist üldse olin kuulnud, aga käiduda sai. Ja silmuseid ei osanud ka teha, aga mäletan, et isegi kontrollimas käisin neid Ja siis kolisin linna, eriti kalale ei jõudnud enam, ja ei teagi kuidas asi oleks läinud kui ma poleks Mossega paralleelklassi sattunud ning lõpupeol konnasid küpsetanud. Ja umbes selline rada mind jahi juurde ongi viinud.

Kui koolis veel ei käinud ,lubas isa oma 16cal kukkedega tuula minule ,kui ta ära peaks surema ja nii ma käisingi vahel hommikuti uurimas ,kas paps juba ometi surnud pole
Kivi kotti!

Mul oli vanaisa pikki aastaid jääger. Eks sealt see pisik arvatavasti pärit ole. Paistab, et enda poistele peab püssid või osa nendes enne enda surma ära lubama muidu hakkavad ka veel hommikuti vaimudena voodi ümber luusima.

Hakkasi isaga umbes 10 aastaselt jahil kaasas käima,eks ta nii tuli.Vahepealsetel aastatel ei olnud töö pärast eriti aega jahil käia,nüüd jälle aega väheke vabamalt käes.Omal poeg praegu 8 aastane ja käib juba vahest kaasas(tahaks muidugi iga kord,kuid igasse jahti lihtsalt ei saa võtta).

Alguse sain siis kui onu kutsus meid poisikesi jahile ajama,oli vist aasta siis 1969 ja sealt see huvi algas ning 1980 juba peale armeed paberitega ja püssiga jahimees.Kahjuks praegu amet selline et relvad tihti peos aga jahile saab harva mindud,tööl just laupäval või pühapäeval kui jaht on.

endal vähemalt kolm põlve jahimehi ees,rohkem lihtsalt ei mäleta. vanavanaisal õnnestus isegi mõisa metsas salaküttimas käia.
mind võeti ka juba varakult ette,5-6 aastaselt.
vedasid isa ja vanaisa kordamööda mööda metsi,polnud mul kuhugi pääsu. eriti naljakas oli see et vanaisa laika oli rinnuni

Mul nii lihtsalt ei läinud,et kohe poisikesest peast metsa viidi.Lühidalt oli asi nii,et vanaisa oli kirglik jahimes ja kuna tal suguvõsas ühtki meest jahimeheks ei õnnestunud ära rääkida,siis lihtsalt jättis kogu oma jahivarustuse mulle päranduseks,et vast sellest mehehakatisest saab asja.Juhtus asi hallil vene ajal ja kuna asi mind ootamatult tabas,polnd ei relvaluba ega jahimehetunnistust,nii nad siis mult püssi ära võtsidki. Jäigi asi aastateks sinnapaika,kuni töökaaslane mind jahiradadele vedas ja paistab,et kadund vanaisa unelm hakkab täituma.

Eks ikka pärilik värk, vanad jahimehed rääkisid et vanaisa oli ikka õige jahimees, isa kah polnd viga aga mina, noh niisama... vanaisa ei mäleta, suri kui olin kahene. Ja algas ikka poisikesena, püsse oli majas palju ja mingi nolgina sai juba hagija eest jänest lastud jms aga õige jahihasart on ajaga tulnd, nooruspõlve lõbustused on tahaplaanile jäänud, isegi kalal olen viimastel aastatel üliharva käind

Eestlane on põlvest põlve olnud metsarahvas.Igale eestlasele meeldib metsas ennast laadimas käia.Sealt on jahimeheks hakkamine juba väike samm.

no eks minagi sain oma pisiku isalt ja vanaisalt.

Isal oli päris mitu pisikut kohe(suri kui olin üheksane,eeskuju puudus). Vennal oli metsavahi relv paarkümmend aastat .Käis tast mööda, nagu härg tühjast heina küünist.Nii et see pisikute saamine ei ole päriselt garanteeritud.

mina sain endale jahipisiku nii et kasuisa kutsus põdrajahile kaasa ja põhimõtteliselt peale seda esimest korda olengi käinud jahil kui olen saanud.

Minul ilmselt nakkuslik viirus-suguvõsast pole varem õnnestunud ühtki leida,kuigi uuritud Liivimaa hingedeloenduse aegadeni tagasi.Isa ja vanaisade kaela pole midagi ajada.Vähemalt nooremal pojal seda "õnnetust" enam pole.Alguse sain ilmselt sõja järel vedelema jäänud relvadest ja laskemoonast.Peale seda kui olin süütenööriga lõhatud granaadikapslist killud lõuga saanud ostis tädi mulle 1-e raudse16kal.(olin siis 5.kl.lõpetanud!).Ütles isale hiidlasele omaselt:sa ää tee ühti nii lolli nägu-see jätab ehk poisil silmad terveks.Püss tänaseni alles ja väga heas töökorras,arvel ka kenasti.Ehk läheb veel vaja 3.generatsiooni nakatamiseks.Omal see jahimehe viga üsna kõvasti küljes ja vaevalt sellest enam lahti saabki.Ega tahagi.