ja kasutaja "tireb":Tõsine asi ju. Rääkimata käitumisest, mis seondub karu austamise kohalt peale jahti.
(antud kasutajate ütlemised vaid viitena sellele, mis pani taas mõtted käima ja ajendas teemat tõstatama). Viimasel ajal palju mõelnud selle peale, kuna see jookseb tihti igaltpoolt läbi (olen ise peaaegu keskealine, üles kasvanud jahimeeste suguvõsas, koerajuhina jahil käinud aktiivselt varsti 8 aastakest ja nüüd ka nö noorjahimehe paberid igaks juhuks hangitud, viimased 7 aastat linde kasvatanud ja kogenud, kui raske võib olla omakasvatatud-poputatud loomi hukata ja tarbida - ei arva, et midagi eriti tean, aga päris puruloll enam ehk ei ole - loodan vähemalt ise!), hiljuti näiteks Facebooki põhjamaiste jahimeeste grupis keegi kaasjahimees hakkas pahandama, et lindude ja koeraga oli pärast jahti pilti tehtud ning polnud saaki "piisavalt austavalt" eksponeeritud (linnud olid ilmselgelt kotist võetud, natsa "nässus" ja lihtsalt maha pandud, mitte kuidagi mingi reegli järgi ritta seatud) - mina pole siiamaani aru saanud sellest "uluki austamisest peale surma". Mis mõttes ja mille jaoks tegelikult ... uluk ise on surnud ja tal on ju juba nö "suva" (vähemalt nii me tegelikult ju arvame, kas pole - kas me muul juhul teda ikka tahaks tükeldama ja sööma hakata?), temale (või tema sugulastele) see, mis peale surma tuleb, enam midagi tagasi ei anna. Looduses kistakse lõhki ja süüakse ära, igaüks on kellegi söök enamvähem (kasvõi ainult bakterite ja viiruste), ja mingit "austamist" (nagu inimene seda ette kujutab oma peas ja reeglites) ei käi. Kas see siis nt on "austav", et kohe peale surma nägu maha kistakse (nülitakse), tükeldatakse ja 30 eri mehe kotikesse topitakse, näiteks hakklihaks tehakse, lihavasaraga tambitakse, keedetakse-täistopitakse-vardasseaetakse jne? Minu jaoks see nii veider topeltmoraal (või omaenda süüme äraostmine?). Osad lähevad veel nii kaugele et enne küpsetamist justnagu ei või piltide/trofeedega "eputada", aga peale söögiks valmistamist e. söögipilte võib küll juba panna ja kiita. Kui rääkida mingist austusest, mis ka kellelegi teisele peale omaenda süüme reaalselt korda peaks minema (ehk et elusolendile, kes seda austust tunneb või ei tunne), siis vast enne surma toimuv (austus, hoolimine, empaatia) on oluline. Teisele elusolendile võiks mõistuse ja eetikanormidega inimene loomulikult üritada võimalikult vähe kannatusi põhjustada - elementaarne; saan aru mitte-lihasööjate põhimõtetest (et neil on mingi muu arusaam, kuidas surnukehaga võiks ümber käia ja miks nad kedagi tappa ei taha ja liha ei söö), saan aru vajadusest osad surnukehad sanitaarsel moel ära likvideerida jne jne. Aga muus osas - ei saa aru ja olen uudishimulik, et kuidas osad inimesed enda jaoks oma mõttemaailma korrastavad, niiet seal mingeid suuri vasturääkimisi ja topeltmoraali pole - kui see on mitteaustav, kui lihakeha lihtsalt metsas viskad või nt oksa unustad peale lasku asetada ja soolestamise juures käised üles käärid, aga igasugused traktori taga metsas välja vedamised (niiet muld kadunukese silma läheb ja juurikad selle pahupidi kriibivad, näiteks) ja lihatöötlus on igati "austavad".nõus 1) nagu kirjutasid uluk on austust väärt ka peale positiivset proovi
Ei taha üldse teravalt teemat üles "kiskuda" (olengi lihtsalt otsese ütlemisega tüüp), teistel inimestel võib vabalt olla oma arvamus ajadest, aga olen ajaga väga uudishimulikuks selle "austamise"-teema üle läinud.