Vaatasin ka mõned seeriad selle arutelu tõttu tagantpoolt järele, sest pole sarja jälgija. Tõepoolest sokujahi osa oli kuidagi ehe, aus ja mõneti intiimnegi vaimses mõttes. Laiul käimise parim osa oli see, kui tüüp näitas žguti ja rõhksidemete asukohta ning manitses ohutusele. Respekt! Pissil käimine, näpuviskamise klubimuusika, "tibi" olemine jmt aga kuuluvad ilmselt teatud auditooriumile. Teinekord sellist familiaarsust hakkab mõnes suvalises meelelahutuslikus saates sisse viskama hooaja edenedes ja teleka taga seda ongi väljaspool tegijate ringi raske mõista. Miskipärast tekkis paralleel jahimeeste kokkutulekuga, kust saaks igati asjaliku jahindusliku dokumentaalfilmi või sootuks kollase läbu koos tegelastega, kelle eesliideteks võiks olla Sae-, Pepu-, Kepi-, Kooma-, Möllu- jne. Valiku küsimus, eksole. Teine asi on ühiskonnas üldiselt toimuv eristumisvajadus. Tädimaali viide küpsemate ühiskondade (skandinaavia rahvaste) suunas on asjalik. Kõik on ühtmoodi võrdsed ja võrdsete võimalustega ning pole oma kogemustele tuginedes seal kohanud mingit soolisusele baseeruvat suurt jama. Ole lihtsalt inimene. Katsuks siis hinnata eelkõige filmimaterjali taset ning leppida olukorraga, kui mõni osa pole oma maitsele ehk suunatud mõnele teisele ühiskonnakihile. Oleme ju siiski vaid auditoorium, kes väga valida ei saa, mida saate tegijad seekord meile tahavad või oskavad näidata. Saame oma valikuid teostada kanalinupu vajutusega.