Mis nüüd?

[baddmann]

Kuid peamine, mis hetkel puudub jahinduses, on vettpidav põhjendus selle kohta, MIKS PEAKS maaomanik taluma oma maal tasuta kellegi teise tegevust, millest nood veel mõnel juhul ka rahalist tulu saavad.
BM

Põhjendus oleks ju iseenesest proosaline, et reguleerida riigile kuuluvate ulukite arvukust ja tagada seeläbi liikide mitmekesisus. Väga lihtne!
Ps. kui tulu all mõtled kasumit siis palun luba siinkohal naerda. Kui ma poleks jahimees oleks ma rikas mees.

Naerda ju võid, aga ma ei mõelnud kasumit (muideks, ka seda saadakse), vaid konkreetset tulu. Maaomaniku vaatevinklist on tulu see, kui jahiturismiga tegelev jahipiirkonna kasutaja võtab jahil käimise eest rahalist tasu ja kui ta ka lastud põdra lihaks maha müüb. See, et sellest rahast jahindust finantseeritakse, pole enam selle juures oluline (ilma selle tuluta finantseeritaks jahindust jahipiirkonnas ju jahimeeste enda taskust, seega vahet pole, kust raha jahimeeste taskusse tuleb).

Pakutud põhjendus sellisel proosalisel kujul on muidugi paljuski deklaratiivne. Sellises põhjenduses, mis tõeliselt toimiks, peaks olema ära toodud konkreetne kaalutlus, mille tõttu on maaomanike omandiõiguse riive põhjendatud läbi keskkonna-alaste kaalutluste. Pelgalt üldsõnalisest viitest looduslikule mitmekesisusele tänapäeval maaomanike (st tõsiselt oma õigust taga ajavate omanike) jaoks arvatavasti enam ei piisa, sest igasugune omandiõiguse riive peab olema proportsionaalne ja see proportsionaalsus tuleb ka ära põhjendada.

Eestis KAHJUKS ei kuulu uluk riigile, vaid on peremeheta vara. Siit ka paljud õiguslikud probleemid (minu meelest), sh ulukikahjustuste küsimus. Probleemid õnneks niiväga ei ilmnegi konkreetsete jahipiirkondade, jahiseltside ja maaomanike tasemel - seal võib siira ja ausa inimliku suhtlemisega muresid ka mõneti siluda. Probleemi põhjustab see, et praegune Eesti jahinduse süsteem lihtsalt ei toimi reaalsuses. Vähemalt niikaua, kuni jahipiirkonna kasutaja on seaduse alusel "programmeeritud" mitte kandma reaalset vastutust jahipiirkonna majandamise eest, seega ka ulukikahjustuste eest. Praegu on ju puudu metoodika ja kehtestatud kord selleks, kuidas viia läbi kontroll-loendust mõne jahiuluki maksimaalse lubatud arvukuse ületamise kahtlusel. Ilma maksimaalset lubatud arvukust ületamata aga ei saagi ükski jahiulukikahjustus hüvitamisele kuuluda.

Samuti - mitte igaüks asjahuvilistest ei ole endale teadvustanud, et sellesamuse maksimaalse lubatud ulukiarvukuse määramisel jahimaakorralduse käigus on näiteks metsauuendused (sh ka kunstlikud, istutatud noorendikud) arvatud kõrge boniteediklassiga (palju ulukeid mahutavate) ulukite elukohtade sisse. Seega nende alade sissearvamise tõttu on nt põdra lubatud maksimaalne arvukus jahimaakorralduse tulemusena kõrgem, kui ta oleks ilma neid alasid söödabaasina arvestamata (jahipiirkonna kasutaja PEAB kohustuslikult seetõttu vähem põtru ära laskma). Sellest aga tuleneb, et metsaomanik, kes metsa uuendab ja selleks raha kulutab, sõna otseses mõttes toidab põtra ja seda mitte lihtsalt metsas iseeneslikult (looduslikult) kasvama hakkava taimega, vaid oma raha eest ostetud taimega. Nii et süsteem juba arvestabki sellega, et maaomanik nagu külvaks midagi, aga seda ta ise teps mitte lõigata ei saa.

Senine jahindusfunktsionääride poolt välja käidud argumentatsioon on põhinenud praeguse korra õigustamisel ja selgitustööl selle kohta, kuidas muud variandid ei ole võimalikud või oleksid suisa kahjulikud. Loomulikult, jahindusvaldkonna inimesed on kahtlemata omaette huvigrupp ja eks iga huvigrupp peabki seisma enda huvide eest - inimlikust aspektist ei saa neile (s.o siis meile endile) seda ette heita. KUID - kunagi oleks aeg enestele teadvustada, et seda "kummi" ei anna lõpmatuseni venitada. Jahindus ei jää tulevikus kindlasti enam nii odavaks hobiks nagu ta seda praegu on ja seda just eelkõige ressursitasude kohapealt (ulukid+maa millel nad elavad). Õige oleks juba praegu asuda selle asemel, et (salamisi) end maaomanikele oponeerida, nende ja nende esindusorganisatsioonidega tegema KONSTRUKTIIVSET koostööd - mitte seda "põhulõuatsemist" mida seni on koostööks nimetatud. Süsteem peab toimima mõlema poole hüvanguks ning peab olema jätkusuutlik nii jahinduse kui maa- ja metsaomanike jaoks.

BM

[Mart]

Jah,kogu jahindus maaomanike kätte ja läheb mõni aeg,kui hakkab hala pihta.Ükski saksi jahiturist ei hakka tema maa peal jahindusega tegelema vaid katsub kiirelt trofee kätte saada ja siis sauna,naised,viin ja muusika.Väga sinisilmne on uskuda,et jahituristidele meie jahindus tervikuna korda läheb.Need uluki laskmise kvoodid,mis praegu meile antakse on meile kohustus küttida,mitte niisama ja see turist küll ei hakka sellepärast südant valutama ega ulukiloendusega tegelema.Nüüd on maaomanikul vesi ahjus,kes selle kohustuse täidab,vaja mehi palgata(just palgata ja mitte odavalt,sest,kui meile on jahipidamine keelatud,siis aitähh eest tema ulukikvooti kah küttima ei hakka,tahtis sedasi,siis rapsigu ise)Ärme hakka jälle koera saba ühe hoobiga raiuma,sellest saab täiesti juhitamatu protsess,keegi ei oska ette näha,kuidas asi mõne aasta pärast välja näeb.
Maaomanikele tulevad kindlasti siis mingid maksud ka veel peale,sest keskonnateenistuse vastava valdkonna inimesed peavad ka tasustatud saama,samuti teised jahindusspetsialistid.Jäävad laekumata kõiksugu senini jahiseltsidelt tulnud maksud ja see läheb siis üle maaomanikele.Maaomanikud kujutavad vist ainult ette,et saaks jahipidamise puhtalt enda kätte,siis hakkab raha tasku jooksma,välja andma ei pea midagi.Lõpptulemus on ette näha,kannatavad meie ulukivarud ja liikide tasakaal ning meie jahindus tervikuna.
Veel üks väike mõttesähvatus,kui need maaomanikud nii väga jahinduse pärast südant valutavad,miks nad siis praegu ise ei tule neid lepinguid sõlmima ega jahiseltsiga kontakti ei võta ning tulevikuvisioonidel mõtteid ei vaheta,sest kui nad tahavad oma maad hallata ka jahindusliku poole pealt on neil ikkagi jahimehi tarvis.

[aivar00]

Lisaks ühe väikse soovituse, mida minuteda Vardi mehed pidid kasutama. Teha üks ühine põdrajaht koos maaomanikega. Sellel teemal on minu seksioonis juttu olnud ning kõigieelduste kohaselt selle ka teoks teeme. Palju maaomanikke kohale tuleb, seda näitab üritus ise. Hilisem maksasöömine ja liha jagamine peaks samuti suhteid lähendama- parandama. Siis ei saa ka maaomanikud seda väita, et nemad on täiesti kõrvale tõrjutud. Lõppkokkuvõttes ikkagi on põhiliselt probleem inimeste omavahelises läbisaamises. See mida badman kirjutab on tore lugeda, kuid millal see teostub ei julge ennustada. Nagu ennegi kirjutasin, et riiklik jahimajand on kui riik riigis toonitan seda ka nüüd. Tegemist on väga lihtsa asjaga. Mehed, kes on pumba juures (RMK juhtkond ja mõningad ministrid) ei soovi seadust muuta endavaenulikuks. Väga ehedalt torkas see silma tänavuse jahimaade korralduse käigus, kus soovisime enda maid laiendada valla piires. Anti juurde küll, kuid naabervalda, mis asub isegi teises maakonnas ja anti selline maa, mis on praktiliselt loomadest tühi (suvilarajoon koos vanade rohtukasvanud uudismaadega). Samas valla teine ots kus on loomi väga palju otsustati anda nn. sakste erajahipiirkonnale Diana, mille kõik maad on tegelikult samuti teises maakonnas. Aga nagu selgus seal tegevad samuti suured "saksad". Samal ajal külamehed käivad ja kurdavad, et sead jooksevad jalust maha ja künnavad põllud üles. Samas "saksad" aga põllu äärde siga passima ja seega ka maaomanikku aitama ei suvatse minna. Neil lihtsam soojustatud kantslist looma lasta, kus palgaline jääger on platsi maisi ja nisuga ära ummistanud.
Seega mina seda jahimaade ümberkorraldust niipea veel ei usu. Külameestega vesteldes ollakse nus maid meie kätte andma, kuid ministeerium ja RMK teeb ikka nagu heaks arvab. Maaomaniku hääl jääbki hüüdjaks hääleks kõrbes.

Samas uluk ei ole niikaua riigi oma, kui ta metsas jookseb ja maaomanikule kahju teeb. Sellest hetkest, kui sa aga uluki ilma loata maha lased hakkad kohe riigile trahvi maksma keskkonnale tekitatud nn kahju nime all. Samuti on jutu tasemel ainult see nn lepingu olemasolu korral võimalus saada riigilt kompensatsiooni uluki kahjustuste kompensatsiooniks. Pole veel kuulnud, et selline kord välja oleks töötatud juba mitu aastat.

[Jahimees]

Sellest on veel juttu:
http://www.neti.ee/cgi-bin/cache?query= ... %2f%3fm=21

[kakuke]

Pakutud põhjendus sellisel proosalisel kujul on muidugi paljuski deklaratiivne. Sellises põhjenduses, mis tõeliselt toimiks, peaks olema ära toodud konkreetne kaalutlus, mille tõttu on maaomanike omandiõiguse riive põhjendatud läbi keskkonna-alaste kaalutluste. Pelgalt üldsõnalisest viitest looduslikule mitmekesisusele tänapäeval maaomanike (st tõsiselt oma õigust taga ajavate omanike) jaoks arvatavasti enam ei piisa, sest igasugune omandiõiguse riive peab olema proportsionaalne ja see proportsionaalsus tuleb ka ära põhjendada.

BM

Umbes sama moodi on omad asjad paika pannud rohelised (deklaratiivselt). On üks kaitsealune liik ja kedagi ei huvita mis ümber selle toimub, suregu või küla maha. Isegi käia ei tohi maaomanik omas metsas mingil ajal (jahimajandamine, aga maaomaniku majandustegevust sellisel määral ei piira). Lugesin ka neid tarkasid jutte mis antud linkide all ja juttu mille edastas Val Rajasaar jahilisti ühest teisest listis. Minule jäi kõrvu kumama pigem selline asi, et king pigistab hoopis teisest otsast. Nimelt kohelised "peksavad" maaomanikke, et miks need metsa ei taasta ja need siis omakorda otsivad järgmisi kelle kaela see omakorda veeretada vms. Samuti kumas läbi mõte, et ei olda rahul selle praeguse seadusega, et jahipiirkonna minimaalsuurus on 5000 ha. No milles küsimus, kui see piirang üldse ära kaotataks siis rendiks isegi ainult mingi 10ha kõige magusamat tükki kust saaks kõik kätte mis tarvis ja ülejäänud vaadaku ise kuidas hakkama saavad. Mina oleks rahul ja arvatavasti ka see 10ha omanik.

[baddmann]

...Umbes sama moodi on omad asjad paika pannud rohelised (deklaratiivselt). On üks kaitsealune liik ja kedagi ei huvita mis ümber selle toimub, suregu või küla maha. Isegi käia ei tohi maaomanik omas metsas mingil ajal (jahimajandamine, aga maaomaniku majandustegevust sellisel määral ei piira). ...

Täitsa nõus, et roheliste toimimine ja ka nende "propaganda" on samuti paljuski deklaratiivne, kuid paratamatult on neil ühiskonnas otseselt nende endi hulka mittekuuluvate inimeste hulgas rohkem kõlapinda ja rohkem mõistmist kui jahimeestel. See on see "hoia ja säilita versus tapa ja söö" arusaam, mis tavainimestes (nendes, kes ühiskonnas ja keskkonnas toimuvate protsesside üle sügavamalt juurelda ei viitsi või ei oska) juurdunud on. Seega saavad rohelised endale seda deklaratiivsust ka veidikene rohkem lubada, pealegi - neid toetab ju suuresti meie paljukiidetud ja jumaldatud EU. Jahimeestel minumeelest seda luksust ei ole või vähemalt tulevikus ei saa enam olema, et deklaratiivsusest ja ainult oma enda ühenduste liikmeskonnas tehtavast propagandast piisab.

BM

[Joosep Käba]

Tekib tahtmine kisendada kuhu lähed faking maailm.
Sinised, rohelised, punased, mürkrohelised............
Kedagi ei huvita maailm, milles oleks hea elada. Huvitab enda heaolu ja oma tõekspidamised. Ei ole praeguse jahindussüsteemi vastane. Samas aga arvan et eramajandamisega on võimalik jahindust elujõulisena hoida ja kohati ilmselt pareminigi kui praegu. Samas teeb ettevaatlikuks praegu metsas toimuv. Suurtel eraõiguslikel metsamajandajatel(metsafirmasid mõtlen) on kohat ikka suht pohui mis peale neid toimub. Nende silmis on mets puu ja kogu lugu. Ei ole puu taga keskkonda ja elupaika võimalik näha ka inimese elupaika, kes elanud metsaserval ja nüüd ülejäänud elu lahinguväljal mööda saadab. Saagida,saagida saagida on vaja, suvelsügiselkevadeltalvel, näe uus dziip ka juba müügis...
Kes nüüd keelab tekkida taolistel jahinduslikel ühingutel, kes jahti näevad ainult üle sarve pikkuse. Piirkond on ju vajalik panna teenime niipalju kui sealt vähegi pappi tuleb. Kõik asjad on vaja panna pappi teenima. Paneks vanaema ka näitusele kui keegi maksaks.

[Pikk]

Arvatavasti ei loe kõik siinsed foorumlased jahilisti ja ma võtsin endale vabaduse sealt copy paste teha.


Metsaomanike hinnangul vajab Eesti jahikorraldus ümbertegemist
AIN LEMBER
Eesti Erametsaliit ja sihtasutus Erametsakeskus korraldasid 26. augustil Tallinnas jahindusalase infoseminari, kus räägiti maaomanike õigustest ja kohustustest Saksamaa jahinduses. Ürituse eesmärgiks oli Saksamaa kogemuste tundmaõppimine ja ideede hankimine Eesti jahiõiguse edasiarendamiseks.
SA Erametsakeksus juhataja Kalle Põld ütles Meie Maale, et kuulates Saksamaa jahindusspetsialistide ja ametnike ettekandeid sai selgeks, et Eesti jahikorraldus on endiselt nõukogude aja tasemel. Ida – Saksamaal korraldati jahindus ümber ja viidi samadele alustele Lääne-Saksamaaga 1-2 aasta jooksul, rahul on nii maaomanikud kui jahimehed. Eestis ei ole tänaseni suudetud luua sellist süsteemi, kus rahul oleksid mõlemad osapooled, lausus Põld.
Saksamaal on maaomanikud kaasatud kõikide jahiorganisatsioonide juurde, alates kohalikest väikestest organisatsioonidest lõpetades regionaalse tasandiga. Jahiorganisatsioonide täisväärtuslike liikmetena saavad maaomanikud kaitsta oma õigusi ja väljendada oma huve. Kui Saksmaal on jahiõigus üks osa maaomaniku õigusest, siis Eestis see nii ei ole.
Seevastu Eesti jahinduses valitseb olukord, kus ulukid toituvad maaomanike investeeringute eest istutatud taimedest, uluki müügist saab aga raha riik. “Uluk sööb neid taimi, mida meie kasvatame ja hooldame,” märkis Põld.
Ühe hektari metsa istutamist maksab sõltuvalt puuliigist 12 000 krooni või enamgi. Kui ulukid selle toiduks tarbivad, on see metsomaniku jaoks tõeline häving, lausus Põld. Seda kahju ei hüvita täna mitte keegi. Jahimeeste põhjendus on, et nad ei ole suutelised veel maaomanikele kahjusid hüvitama. “Jaht on valdavalt kallis hobitegevus, mida vaene inimene ei saagi omale lubada. Kui loom saab meie poolt söödetud, siis selle sööda peab keegi kinni maksma. Minul kui metsaomanikul on ükskõik kas teeb seda riik või jahimees,” rääkis Põld.
Kalle Põllu hinnangul tuleb Eesti jahindus ümber korralda. Praeguse jahikorralduse pooldajad armastavad öelda, et ligi 90 protsenti jahimeestest on maaomanikud. Ent see pole argument. Tähtis on hoopis, mitu protsenti maaomanikest on jahimehed. Ja see number on väga marginaalne - 1 või 0,1 protsenti.
Maaomaniku vaatevinklist on küsimus eelkõige selles, kui paljud maaomanikud saavad jahindusest maaomanikena kasu. Näiteks Saksamaal tuleb teatud piirkondade metsaomanike põhitulu just jahindusest. Mitte metsast ega puidust vaid jahindusest. “Meie siin aga räägime alandlikult, et me ei taha kahjusid kanda. Me ei räägi isegi kasumist,” selgitas Põld. Jahimeestega on aga raske vaielda, sest jahindusega tegelevad kõrgetele positsioonidel olevad härrasmehed.
Kalle Põld märkis, et maaomanikele on olukord muutunud väljakannatamatuks. “Rohelise heidavad meile ette, et me ei tegele metsa uuendamisega aga mina nii rikas ei ole, et panna 10 – 20000 kr ha peale magama ja mitte midagi sealt tagasi saama,” lausus Põld.

[Pikk]

Tundub et erametsaomanikud tahaks et kõik metsloomad oleks metsast kas hävitatud või maksaks jahimehed kõik loomade poolt söödud ja kahjustatud puud põõsad kinni

Tundub et mets sai maha võetud raha on nüüd otsas ja nüüd on vaja leida lisasissetulekuid. Huvitav kuna seente eest raha tahetakse hakata saama, on ju omanik suuri investeeringuid teinud et seened ikka metsas kasvaks

[Mart]

Mnjah ja mina olen näinud,et istikute ümber rajatakse aed,sest keegi **** pole võimeline neid istikuid seal metsas kaitsma,tahad metsast tulu saada,siis tee midagi,lihtsalt saagimine pole veel metsakasvatamine.See mis näited seal toodud mingi imelik jahumine.
Seal mainiti:Kui Saksmaal on jahiõigus üks osa maaomaniku õigusest, siis Eestis see nii ei ole. Kuidas nii - oma ringpiiris vastav hektarite arv ja aja paberid korda ja pea siis jahti palju tahad.Samas keegi ei keela maaomanikul kohaliku seltsi liikmeks astumast,keegi pole neid eemale tõrjunud.
Jälle mingi vend,kes lihtsalt õli tulle valab.

[Andres - saarlane]

Huvitav, kas nende maaomanike taga ei peitu mitte väike huvigrupp.Kelle eesmärk on oma maalapil hoopis turismijahti korraldama hakata.Meie Maas ilmus jutt pealkirja all Jaht Eesti moodi kus toodi välja samad probleemid.

Ja samas kui hakata maksma erametsaomanikele siis on tegelik olukord selline, et näiteks jahimaa on 1000 ha suurune aga reaalseid jahipidamise kohti on umbes 200 hektaril siis kas lepingud sõlmitakse anult nende omanikega.
Kui aga maksta erametsomanikele praegu makstavat ressursimaksu siis jääks supp ikkagi lahjaks, see tähendab, et jahiõiguse hind tõuseb ilmselt oluliselt.
Aga samas peaksid olema ka mingid metsuuendustõed, kuidas põdrakahjustusi minimiseerida. Millest ka metsaomanikud peaksid lähtuma.
Jutt on muidugi hea, aga kui palju Eestis üldse metsa istutatakse, kui suured on tegelikud põdrakahjustused?Kas need suurenevad?Kas metsomanikule makstav rent aitab neid vähendada?Või peaks hoopis kindlustus kahjud hüvitama?
Kas praegune süsteem on halb ?Kas jahimehed peaksid maksma maaomanikele või maaomanik hoopis jahimehele.?
Üks on selge, kuna rahalõhn hõljub siis on siit koorumas üks tõsine ühiskondlik debatt.
Loodan, et meie jahindusjuhid võtaksid ka omapoolselt teema ülesse seisukohtade selgitamiseks.
Ka tavajahimehele peab säilima õigus mõistliku hinna eest jahtipidada nii riigi kui eramaal.

[Pikk]

Tundub et erametsaomanik on vaadanud RMK hinnakirja ning on juba vaimusilmas ennast kujutanud raha vastuvõtma andmata aru et see asi ei ole ikka nii lihtne et minu maa minu loom teen mis tahan.

Aru ma ei saa sellest asjast et kui muudes ärides on risk saada võimalikku kahju kanda ettevõtjal siis metsanduses ja põllunduses soovitakse see riigi kanda jätta. Miks metsaomanik ei kindlusta oma metsa loomakahjustuste vastu???? Juhul kui mul maja maha põleb siis riik ei maksa mulle midagi kinni, öeldakse et loll olid et ei kindlustanud. Aga kui mõnel metsaomanikul põder männid ära sööb siis on kohe kisa et jahimehed või riik maksku kahju kinni. Juhul kui metsaomanik nõuab loomakahjustuste väljamaksmist jahimeeste poolt siis mina pigem pakuks erametsaomanikule, et kui soovid oma vara kaitsta siis palun tee ise ka midagi, kas paigaldad aiad või sõlmid turvafirmaga lepingu, mis iganes ja kui siis juhtub midagi siis on täiest arusaadav et kahju tuleb kinni maksta.

Huvitav miks on nii et kui kuskilt mingit kasu paistab siis on tahtjaid palju aga kui vaja on kulutada siis on kõik kadunud.
Näiteks kui talunku põllust sea lased siis on kohe meeks käsi pikalt ees et talle ka tükk liha et tema maalt aga kui talvel lähed temalt küsima sigade söötmiseks vilja siis saadetakse sind ikka väga pikalt.
Juhul kui erametsaomanik tahab saada jahindusest tulu siis peab ta ka selle jaoks kulutama midagi. Miks siis jahimehed viivad oma raha eest oma vahenditega omast ajast metsa lisasööta kui hiljem peaks looma eest maksma maaomanikule kelle maa pealt see loom lasti.

Üleüldse kellele kuuluvad metsloomad ja muud metsasaadused???

[Pauli]

Seega saavad rohelised endale seda deklaratiivsust ka veidikene rohkem lubada, pealegi - neid toetab ju suuresti meie paljukiidetud ja jumaldatud EU.
BM

Vestlesin hiljaaegu ühe Austria ornitoloogiga, kes õhkas, et oleks meil ka nii nagu Eestis. Austrias nimelt on kogu looduskaitse kohalike jahiseltside käes (jahiseltsid ise vist nagu Saksaski maaomanike käes). Tulemuseks on, et Austrias looduskaitse sisuliselt puudub ja lokkab haruldaste liikidega salakaubitsemine.
Sellest moraal: kogu jama saab alguse sellest, kui seadusandja enne ütlemist ei mõtle.

[Pauli]

Ja Pika vahendatud juttu lugedes tekkis mul küsimus, et kui Saksamaal jahimehed olukorraga väga rahul on, mis pärast nad siis jahituristidena meile ronivad?

[baddmann]

Ja Pika vahendatud juttu lugedes tekkis mul küsimus, et kui Saksamaal jahimehed olukorraga väga rahul on, mis pärast nad siis jahituristidena meile ronivad?

Siin on neile ikka oluliselt odavam ja tõenäolisem keskmise trofeelooma laskmine, siin on oluliselt teised looduslikud olud (n.ö metsikum loodus) jahtimiseks ja siin on ka mõned sellised jahiulukiliigid, kellele Saksamaal looduses jahti pidada ei saa (nt põder, kobras, hunt, ilves, karu ning ka metssiga tihtipeale - oleneb millisest Saksamaa otsast turist pärit on). Korralikest, medaliväärsetest sokusarvedest Saksamaa "põllukitsede" asurkonnas võib mõni sealne jahimees sageli ainult unistada, meil on nad ikkagi küllaltki sagedased (muidugi tuleb silmas pidada mastaapide erinevust nii metskitseasurkonna kui jahimeeste arvu suhtes). Ning miks mitte lihtsalt vahelduseks mujal jahil käia, kui rahakott seda lubab ning kui ise maapiirkonnas jahimaid ei oma, siis on nagunii jahipidamisvõimalus vaja endale otsida ja raha eest lunastada. EU liikmeks oleva Eesti väisamine on sakslastele praktiliselt üle tänava naabrile küllaminek.

Ka seda ei tohi ära unustada, et Saksamaal on jahimees rahul ehk ka sellepärast, et ta on samaaegselt reeglina ka maaomanik või siis vähemalt maaomanike ringiga mõnd muud moodi seotud. Seal ei saa sel moel nagu meil rääkida jahimeeste ja maaomanike huvide lahknevusest, kuna isikute ring on suuresti kattuv.

BM