Tere!
Nüüd tuleb ehk natuke loll ja naiivne küsimus,a mis seal ikka. Nimelt kuidas liha laagerdada. Raamatutes on öeldud et külma ja õhurikkasse kohta. A praegu kui õues kus on õhku on hetkel 20 soojakraadi, ja keldris/külmkapis pole vajalikku õhurikkust.Et siis millistes tingimustes peaks seda protseduuri läbi viima. Tänan ette
Laagerdamine
Laagerdamine
Kõige parem oleks praegusel hetkel korralik maa-alune kelder.
Hea teema ülesse tõstatatud. Mõtlesin mina ka, et mis see laagerdamine on, aga proovisin see aasta oma sokkude peal ära. Hoidsin teisi sisikonnata nii, et nahk nülgimata keldris 2-3 päeva ja temp seal oli ca 13-14 kraadi. Väga hea sai. Kevadisi kopraid sai kuuris hoitud rippus mingi 4-5 päeva ja ka polnud viga. Liha on pärast meeldiva lõhnaga ja pehme. Minu meelest isegi kadus soku spetsiifiline maitse (tegu oli muidugi suhteliselt noorte loomadega ka). Edaspidised loomad katsun ka laagerdada kui aga vähegi mahti.
Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks !!!
Laagerdamine
Sokk, kobras, part ok, neid saab ja peabki laagerdama, aga seaga peab ikka naha maha võtma muidu tuleb selline seahais juurde, et lööb jalust maha! Asi omal käel järgi proovitud!
-
puukoi
Üldjuhul linnud laagerdatakse suled seljas. Looma ( tõesti peale sea) nahaga laagerdada on mõtet siis, kui see kõik korraga ära küpsetatakse. Portsjoni viisi kasutades, laagerdub liha sügavkülmast võetuna lihtsalt tavakülmikus lahtiselt 4-6 päeva hoides. Iga päev peab ära kallama anuma põhja valgunud verise vee ja lihatüki ümber pöörama.
Kunagi juhtusin telekast nägema- kuulma, kuidas prantsuse kokad loomaliha laagerdavad. Nülitud-roogitud loomakere seisab külmkambris 0-- +2C juures 28 päeva, enne kui noa-kirvega kallale minnakse. Niipalju laagerdamisest.
Toonitan veel - jutt on looma-ja linnulihast. Sealiha, mida rasvasem on, seda rääsunum maitse laagerdades juurde tuleb.
Kui midagi jäi arusaamatuks, küsi!
Kunagi juhtusin telekast nägema- kuulma, kuidas prantsuse kokad loomaliha laagerdavad. Nülitud-roogitud loomakere seisab külmkambris 0-- +2C juures 28 päeva, enne kui noa-kirvega kallale minnakse. Niipalju laagerdamisest.
Toonitan veel - jutt on looma-ja linnulihast. Sealiha, mida rasvasem on, seda rääsunum maitse laagerdades juurde tuleb.
Kui midagi jäi arusaamatuks, küsi!
Puukoi jutt täitsa õige. Endalgi on elukad rippunud jahedal ajal 4-5 päeva. Seda pehmem (muredam) ja maitsvam liha on olnud. Samas olen ka kitsel naha maha võtnud. Lihale moodustub selline kiletaoline kiht peale ja seisab väga edukalt. Isegi soojemal ajal ei taha kärbes ligi tulla, sest kuivanud kile lihal peal.
Soomlased pidid põdra sisefileed aga laagerdama niikaua, kuni filee muutub laineliseks ( ca 3 nädalat). Ise niikaua küll katsetanud ei ole. Arvan, et siis on juba hais taga. Talvel külmaga aga kohe ära kondistanud, siis tavalises külmikus maha jahutanud ja järgmine päev sügavkülma pannud. Seejärel kui liha sulama võtan, siis tavalises külmikus sulab 3-4 päeva. See annab seda laagerdust juurde, kuid siiski enne külmutamist laagerdunud lihal on parem maitse.
Soomlased pidid põdra sisefileed aga laagerdama niikaua, kuni filee muutub laineliseks ( ca 3 nädalat). Ise niikaua küll katsetanud ei ole. Arvan, et siis on juba hais taga. Talvel külmaga aga kohe ära kondistanud, siis tavalises külmikus maha jahutanud ja järgmine päev sügavkülma pannud. Seejärel kui liha sulama võtan, siis tavalises külmikus sulab 3-4 päeva. See annab seda laagerdust juurde, kuid siiski enne külmutamist laagerdunud lihal on parem maitse.
ikka lõbusalt
Aivar kirjutas:
Seejärel kui liha sulama võtan, siis tavalises külmikus sulab 3-4 päeva. See annab seda laagerdust juurde, kuid siiski enne külmutamist laagerdunud lihal on parem maitse.
Ja see on üks olulisimaid momente , mida paljud eiravad kas teadmatusest või ajapuudusest (ootajatel suud juba ammuli).
Muuseas, ega enne 40 tundi (selline on vanema rahva tava) ei puuduta ühtki ulukit toiduks, sest hing ei saa kehast "lahkuda" korralikult.
Nii et nii või teisiti on ka värskel tarvitamisel see minimaalne aeg oluline.
Aga mis soojema aja seismisse puutub, siis on üks olulisimaid momente just ruumi õhulisus, mitte niivõrd teperatuur ruumis (no madalam loomilikult parim). Kile teke on kiire ja putukas jätab rahule! Vanadel toiduaitadel puudus ju vahelagi hoopistükis. Hoiti ka kala!!! enne kui töötlemisel jõud üle käis.
Vana hea rehealuse omanikud kindlasti muigavad vaikselt
meil niisugune külmik olemas,kuhu umbes viis põtra sisse mahub,temp hoiame +2-(+4)ja liha seisab vabalt paar nädalat,tähtis on et oleks ühtlane temperatuur,liha on nii jahe et palja käega on külm katsuda,mis aga loomade nahastamisse puutub,siis liha kvaliteet pidi hoopis parem olema kui loom laagerdub nahk seljas,just seda liha kuivamist pealt poolt ei tohi olla,nii vähemalt väidavad norra spetsid, põdrad oleme tavaliselt kohe nahastanud ja ega neid väga kaua saagi hoida tekib ruumipuudus 
,kultidel ka kohe nahk maha.kitsed-sokud,kesikud,põrsad ikka mõne päeva nahaga seisavad.
,kultidel ka kohe nahk maha.kitsed-sokud,kesikud,põrsad ikka mõne päeva nahaga seisavad.243win
-
puukoi
Aivar :
Soomlased pidid põdra sisefileed aga laagerdama niikaua, kuni filee muutub laineliseks ( ca 3 nädalat). Ise niikaua küll katsetanud ei ole. Arvan, et siis on juba hais taga.
Eks see täielik laagerdumine nisuke roiskumiseelne seisund ongi. Kes on kokku puutunud ehtsa täissuitsu põdravorsti tegemisega,teavad väga hästi, mis see on. Kunagi algajana tundus mullegi, et sellest mustjas-rohekast plögast ei saa iialgi midagi söödavat tulla.Tegelikkuses on asi vastupidi. Midagi maitsvamat on raske ette kujutada. Tänase tööstuse keemiline laagerdus annab norm. laagerdusega võrreldes väga viletsa tulemuse.
Soomlased pidid põdra sisefileed aga laagerdama niikaua, kuni filee muutub laineliseks ( ca 3 nädalat). Ise niikaua küll katsetanud ei ole. Arvan, et siis on juba hais taga.
Eks see täielik laagerdumine nisuke roiskumiseelne seisund ongi. Kes on kokku puutunud ehtsa täissuitsu põdravorsti tegemisega,teavad väga hästi, mis see on. Kunagi algajana tundus mullegi, et sellest mustjas-rohekast plögast ei saa iialgi midagi söödavat tulla.Tegelikkuses on asi vastupidi. Midagi maitsvamat on raske ette kujutada. Tänase tööstuse keemiline laagerdus annab norm. laagerdusega võrreldes väga viletsa tulemuse.
Viskaks siia paar mikrobioloogilist märkust juurde. Selline asi, et laagerdumine ja roiskumine on kaks täiesti erinevat asja. Kui lihakehas hakkavad tegutsema mikroorganismid (põhil siisbakterid ja seened) tekib roiskumine. Mikroorganismid eritavad oma tegevuse käigus erinevaid ühendeid, mis omakorda kujundavad maitset ja lõhna, ning lisaks maitse ja lõhnaühenditele ka toksiine (st, mõni elukas ei erita toksiine väliskeskkonda aga on toksiline organismi sattudes). Mikroorganismide juurdepääsu lihale (mis algselt on eeldatavasti mikroobivaba) takistavad just hoolikas töötlemine (nt sisikonna korrektne eraldamine) kui ka see biokile teke ja/või naha seljas hoidmine (loomulikult ilma sisikonnata). Päris suur hulk baktereid, kes roiskumist põhjustavad on anaeroobid (st, õhu olemasolu on nendejaoks halb), kohati on nad soojalembelised, kohati suht külma taluvad ja umbses kohas läheb asi kiiresti käest ära, temperatuurist sõltumata (mul juhtus nii, et paar tikutajat läksid 2 päevaga tavalises külmas, kilekotis 
halvaks, no muid tegelasi oli nii palju juures, et polnud nendega aega tegeleda ja laagerdamiseks head kohta ei olnud). Hallitustega on veel omaette lugu. Need võivad tungida ka läbi tekkinud kile, ka jahedas. Aga üldiselt on nii, et nende ilmumine on täheldatav mingi kuu aja pärast (no kui on sellised tingimused, et tundub nagu liha võiks laagerduda seal kasvõi aasta , kogemused siiski laboratoorsete söötmete jms hoidmisel, aga lihaga sama teema).
Ok, ja siis laagerdamine. Selle jaoks on organismis olemas ensüümid (papaiin nt) mis lagundavad lihas sidekoelist struktuuri ning lisaks sellele toimub seal veel terve rida muutuseid, millest mainiks erinevate maitse ja lõhnaühendite teket või vabanemist. Sellest ka erinevatel juhtudel erinev lõhnatulemus. Rasvaga on nt nii, et tulemus on tihtilugu pigem halb kui hea. Sama moodi võib olla ka lihaga. Kui ikka väga kaua hoitakse, võib lõhnaühendite konsentratsioon olla nii tugev, et see hakkab vastu. Küll aga seda valmistades ja maitse-lõhnaühendeid jaotades on tulemus jällegi super. Lisaks sellele pehme liha. Vahepeal võib aga juhtuda nii, et ka laagerdumise käigus tekkinud M-L-ühendid ongi lõplikult vastuvõetamatud, üldjuhul on siis midagi valesti läinud (inimliku faktori tõttu).
Külmutamise teemal on nii, et jääkristallid (rakus ikkagi suurem jagu vett) lõhuvad lihasstruktuuri, mille tagajärjel saavad kannatada rakukestad ja sidekoeline struktuur ning liha pehmendub selle arvelt. Asjal see külg, et kui liha sulatada kuumas vees, siis sel juhul võib olla tulemus hoopis vastupidine. vaiksel sulamisel on rakulisel sutruktuuril aega "laiali valguda", kui aga kiire kuumutamine, siis võib lihas nö "kinni jääda" ja säh siis sulle pehmust. Sellest siis see vaikne sulatamine, aga maitseühendite teemal ei ole tulemus see mis lihakeha jahedas laagerdamise korral.
Marineerimine. Jällegi, toimub laagerdumine. Selle kiirendamiseks ja maitsete kujundamiseks lisatakse erinevaid komponente. No, igast happelised asjad (sidrun, vein, keefir, coca-cola jne) aitavad kaasa lihaskoe lagunemisele, lisaks annavad nad maitset. Samuti annavad maitset igast vürtsid. Paralleelselt toimub ka liha matseratsioon (ehk siis ensümaatiline pehmenemine). Äädikada on see paha lugu, et kuna see kipub rakkudest mahlad välja imema, siis on tulemus tunduvalt kuivem, küll aga hoiab äädikas mingil määral ära liha roiskumist (jällegi, kui lihast eraldub verd, ning igast aminohappelist nänni ja süsivesikuid jms, siis see on hea alus bakteriaalseks roiskumiseks), kellele aga meeldiks kuiv ja hall tulemus (no, vaadake enamust poe müüdavat saslikuvalikut).
Vot, selline jutt sai siis. Üldiselt sai seda tarkust paari aasta eest omandatud ning konspekte ei viitsi tuhlama minna (sai vist need kellelegi antud kah), nii et päris teaduslikuks asja ei ajanud (ega ei mäletagi enam). Kui kellelegi on miskit täiendada või parandada, siis andku minna. Laagerdamisest on eespool öeldud päris palju olulist ära. Ise mõtleks aga pardi laagerdamise teemal...? laagerdamisteemal olen lugenud seda, et parte ei laagerdata, liiga suur on roiskumisoht. Soovitatakse ka esimesel võimalusel eemaldada sisikond. Tihtilugu on see saanud kannatada ja paras pasteet järgi. Sel juhul aga ei tule laagerdamine enam kõneallagi. Puhta sisikonna eemaldamise korral olen isegi mõni päev parte laagerdanud (no, kui ikka kiired ajad on, siis need, kellel sisikonna eemaldamisel ok tulemus, laagerduma, pasteedilindudel aga kiire nülgimine, rinnafilled, tagumised jalad ja tiivade esimene jätk, siseelundid ja ülejäänud minema. Võtab mingi 5-10 minutit linnu kohta). pajatage siis sel teemal, et kuidas selle partide laagerdamisega teil on. Seaga olevat ka nii, et üldiselt soovitatakse teda hoida liha jahtumiseni ning +4 juures (laagerdamiseks soovitatakse üldiselt 10-14 kraadi ja u. nelja päeva, no, paar päeva siia-sinna) seisab see päris hästi mõni aeg.
Ja oluline asi on see, et liha EI pestaks enne laagerdamist. Siis on aamen kah. Kui ikka pasteedine, siis tuleb liha puhastada, ja kui vaja pesta, siis pigem marineerida, või külmutada, või kohe valmistada, ja üle jääb kiruda halba lasku või eksinud kätt (koos noa või kirvega).
halvaks, no muid tegelasi oli nii palju juures, et polnud nendega aega tegeleda ja laagerdamiseks head kohta ei olnud). Hallitustega on veel omaette lugu. Need võivad tungida ka läbi tekkinud kile, ka jahedas. Aga üldiselt on nii, et nende ilmumine on täheldatav mingi kuu aja pärast (no kui on sellised tingimused, et tundub nagu liha võiks laagerduda seal kasvõi aasta , kogemused siiski laboratoorsete söötmete jms hoidmisel, aga lihaga sama teema).
Ok, ja siis laagerdamine. Selle jaoks on organismis olemas ensüümid (papaiin nt) mis lagundavad lihas sidekoelist struktuuri ning lisaks sellele toimub seal veel terve rida muutuseid, millest mainiks erinevate maitse ja lõhnaühendite teket või vabanemist. Sellest ka erinevatel juhtudel erinev lõhnatulemus. Rasvaga on nt nii, et tulemus on tihtilugu pigem halb kui hea. Sama moodi võib olla ka lihaga. Kui ikka väga kaua hoitakse, võib lõhnaühendite konsentratsioon olla nii tugev, et see hakkab vastu. Küll aga seda valmistades ja maitse-lõhnaühendeid jaotades on tulemus jällegi super. Lisaks sellele pehme liha. Vahepeal võib aga juhtuda nii, et ka laagerdumise käigus tekkinud M-L-ühendid ongi lõplikult vastuvõetamatud, üldjuhul on siis midagi valesti läinud (inimliku faktori tõttu).
Külmutamise teemal on nii, et jääkristallid (rakus ikkagi suurem jagu vett) lõhuvad lihasstruktuuri, mille tagajärjel saavad kannatada rakukestad ja sidekoeline struktuur ning liha pehmendub selle arvelt. Asjal see külg, et kui liha sulatada kuumas vees, siis sel juhul võib olla tulemus hoopis vastupidine. vaiksel sulamisel on rakulisel sutruktuuril aega "laiali valguda", kui aga kiire kuumutamine, siis võib lihas nö "kinni jääda" ja säh siis sulle pehmust. Sellest siis see vaikne sulatamine, aga maitseühendite teemal ei ole tulemus see mis lihakeha jahedas laagerdamise korral.
Marineerimine. Jällegi, toimub laagerdumine. Selle kiirendamiseks ja maitsete kujundamiseks lisatakse erinevaid komponente. No, igast happelised asjad (sidrun, vein, keefir, coca-cola jne) aitavad kaasa lihaskoe lagunemisele, lisaks annavad nad maitset. Samuti annavad maitset igast vürtsid. Paralleelselt toimub ka liha matseratsioon (ehk siis ensümaatiline pehmenemine). Äädikada on see paha lugu, et kuna see kipub rakkudest mahlad välja imema, siis on tulemus tunduvalt kuivem, küll aga hoiab äädikas mingil määral ära liha roiskumist (jällegi, kui lihast eraldub verd, ning igast aminohappelist nänni ja süsivesikuid jms, siis see on hea alus bakteriaalseks roiskumiseks), kellele aga meeldiks kuiv ja hall tulemus (no, vaadake enamust poe müüdavat saslikuvalikut).
Vot, selline jutt sai siis. Üldiselt sai seda tarkust paari aasta eest omandatud ning konspekte ei viitsi tuhlama minna (sai vist need kellelegi antud kah), nii et päris teaduslikuks asja ei ajanud (ega ei mäletagi enam). Kui kellelegi on miskit täiendada või parandada, siis andku minna. Laagerdamisest on eespool öeldud päris palju olulist ära. Ise mõtleks aga pardi laagerdamise teemal...? laagerdamisteemal olen lugenud seda, et parte ei laagerdata, liiga suur on roiskumisoht. Soovitatakse ka esimesel võimalusel eemaldada sisikond. Tihtilugu on see saanud kannatada ja paras pasteet järgi. Sel juhul aga ei tule laagerdamine enam kõneallagi. Puhta sisikonna eemaldamise korral olen isegi mõni päev parte laagerdanud (no, kui ikka kiired ajad on, siis need, kellel sisikonna eemaldamisel ok tulemus, laagerduma, pasteedilindudel aga kiire nülgimine, rinnafilled, tagumised jalad ja tiivade esimene jätk, siseelundid ja ülejäänud minema. Võtab mingi 5-10 minutit linnu kohta). pajatage siis sel teemal, et kuidas selle partide laagerdamisega teil on. Seaga olevat ka nii, et üldiselt soovitatakse teda hoida liha jahtumiseni ning +4 juures (laagerdamiseks soovitatakse üldiselt 10-14 kraadi ja u. nelja päeva, no, paar päeva siia-sinna) seisab see päris hästi mõni aeg.
Ja oluline asi on see, et liha EI pestaks enne laagerdamist. Siis on aamen kah. Kui ikka pasteedine, siis tuleb liha puhastada, ja kui vaja pesta, siis pigem marineerida, või külmutada, või kohe valmistada, ja üle jääb kiruda halba lasku või eksinud kätt (koos noa või kirvega).
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
-
puukoi
Feen, tunned asja nii teoreetiliselt kui praktiliselt, võiksid panna põhjalikuma artikli ajakirja "Eesti Jahimees". Koos teadusliku selgitusega ka praktilised näpunäited kuluvad ära. Vähemalt mulle paistab, et 75-80% jahimeestest ei tea laagerdamisest suurt midagi. Nii minagi.
Ütled, et laagedumine ja roiskumine eri asjad. Nõus, aga üks ju läheb ikkagi teatud hetkel teatud tingimustel teiseks. Või on kohene roiskumine ka võimalik? Vaat niisugused nüansid punaseks värvituna oleks tarvis laiemale auditooriumile lahti seletada. Ja kumb see kurja juur ikkagi on, kas pasteet või pesemine. Ja kas enne sügavkülmutust laagerdamine on mõistlik. Vaata kui palju küsimusi võib tekkida, kui piisavalt loll oled!
Ütled, et laagedumine ja roiskumine eri asjad. Nõus, aga üks ju läheb ikkagi teatud hetkel teatud tingimustel teiseks. Või on kohene roiskumine ka võimalik? Vaat niisugused nüansid punaseks värvituna oleks tarvis laiemale auditooriumile lahti seletada. Ja kumb see kurja juur ikkagi on, kas pasteet või pesemine. Ja kas enne sügavkülmutust laagerdamine on mõistlik. Vaata kui palju küsimusi võib tekkida, kui piisavalt loll oled!
Ma siiski Eesti jahimehe teemal hetkel veel miskit ei asjataks... aga kui ma mingi materjali kokku saan (ennastki hakkas huvitama), siis võib ju mõelda. Iseasi, kas nad sellest huvitatud on. Äkki panen sellest hoopis peatüki oma raamatusse 
Nii, üldiselt on ikkagi nii, et laagerdamine läheb roiskumiseks sellisel momendil kui löögile pääsevad mikroorganismid. Ja seda nad pääsevad, praktiliselt igas tingimuses. Laagerdamise teemal on nii, et kui ensümaatiline lagundamine jõuab nii kaugele, et eralduma hakkavad juba üksikud aminohapped ja tont seda mäletab, mis ebameeldivad lõhnaühendid, siis võib seda nimetada liha riknemiseks, rahvakeeli roiskumiseks. Toiduainete mikrobioloogias kasutatakse roiskumist pigem mikroorganismide poolt põhjustatud riknemise korral. Kohene roiskumine toimub siis kui seal kohe hakkavad mikroorganismid arenema, liha iseenesest on puhas, aga sisikond sisaldab palju mikroobe, samuti käed ja võimalik, et ka laud, nuga, jms pinnas. Mikrorrganismid vajavad oma elutegevuseks soodsaid tingimusi ning seda, et nad kusagilt pärineksid ka. Siit vastus küsimusele, et kumb see põhisüüdlane on. Pasteedist (sisikonnast, ka sulgedest, jalgadelt jm-lt) satub siis lihale hulk mikroobe, vesi aga tekitab neile soodsa elukeskonna, kus nad ära ei kuiva ning kus saaksid liikuda lahustunud toitained (ja neid on lihas küll, st süsivesikuid aminohappeid) ning kus nad ise liikuda saavad, samas esinevad sobivad tingimused nii aeroobsetele kui anaeroobsetele pahalastele. Ja kui pasteedist mikroobid lihale ei sattunud, siis kätelt tekkis sinna kindlasti midagi. Aga laagerdamise ajal on lihakeha kaitstud kuiva kilega või osaliselt nahaga ning mikroobid löögile ei pääse, liialt kuiv ja hapnikurikas. Hallitusseened on ses suhtes taluvamad ning suudavad mingi aja pärast ka selliseid pindasid koloniseerida (no, eks neilgi omad nõrkused). Kärbestele ja sellistele ka ei paku huvi pind, kust toitaineid kätte ei saa ning munemiseks head pinnast pole.
Hmmm... ja kui aus olla, siis ma loen veel ennast ka sinna 70-80% hulka, teades kui peeneks võib asja ajada Aga no, see teema pole päris mööda ka läinud. Põhiliselt just tänu Kakukesele (praktilises pooles, temal ju hea kelder selleks)
Nii, üldiselt on ikkagi nii, et laagerdamine läheb roiskumiseks sellisel momendil kui löögile pääsevad mikroorganismid. Ja seda nad pääsevad, praktiliselt igas tingimuses. Laagerdamise teemal on nii, et kui ensümaatiline lagundamine jõuab nii kaugele, et eralduma hakkavad juba üksikud aminohapped ja tont seda mäletab, mis ebameeldivad lõhnaühendid, siis võib seda nimetada liha riknemiseks, rahvakeeli roiskumiseks. Toiduainete mikrobioloogias kasutatakse roiskumist pigem mikroorganismide poolt põhjustatud riknemise korral. Kohene roiskumine toimub siis kui seal kohe hakkavad mikroorganismid arenema, liha iseenesest on puhas, aga sisikond sisaldab palju mikroobe, samuti käed ja võimalik, et ka laud, nuga, jms pinnas. Mikrorrganismid vajavad oma elutegevuseks soodsaid tingimusi ning seda, et nad kusagilt pärineksid ka. Siit vastus küsimusele, et kumb see põhisüüdlane on. Pasteedist (sisikonnast, ka sulgedest, jalgadelt jm-lt) satub siis lihale hulk mikroobe, vesi aga tekitab neile soodsa elukeskonna, kus nad ära ei kuiva ning kus saaksid liikuda lahustunud toitained (ja neid on lihas küll, st süsivesikuid aminohappeid) ning kus nad ise liikuda saavad, samas esinevad sobivad tingimused nii aeroobsetele kui anaeroobsetele pahalastele. Ja kui pasteedist mikroobid lihale ei sattunud, siis kätelt tekkis sinna kindlasti midagi. Aga laagerdamise ajal on lihakeha kaitstud kuiva kilega või osaliselt nahaga ning mikroobid löögile ei pääse, liialt kuiv ja hapnikurikas. Hallitusseened on ses suhtes taluvamad ning suudavad mingi aja pärast ka selliseid pindasid koloniseerida (no, eks neilgi omad nõrkused). Kärbestele ja sellistele ka ei paku huvi pind, kust toitaineid kätte ei saa ning munemiseks head pinnast pole.
Hmmm... ja kui aus olla, siis ma loen veel ennast ka sinna 70-80% hulka, teades kui peeneks võib asja ajada
Aga no, see teema pole päris mööda ka läinud. Põhiliselt just tänu Kakukesele (praktilises pooles, temal ju hea kelder selleks)Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
Pesemise koha pealt lisaks veel seda, et palju oleneb sellest, mis veega pestakse. Kui liha pesta puurkaevuveega (soovitavalt otse kraanist) ja pärast paberiga kuivaks pühkida, siis peaks hilisem laagerdamine veel võimalik olema, aga kui loputamiseks kasutada pinnavett, siis tuleb liha võimalikult kiiresti külma panna, sest isegi salvkaevus (järvest rääkimata) on piisavalt palju tegelasi, kes liha ka ilma "pasteediga" kokku puutumata tuksi suudavad panna.
Oma ülikooli aegsetest toiduhügieeni loenguist meenub, et veega rümba puhastamine on lihatööstustes keelatud kuna vesi kannab mikroorganismid laiali, lisaks mao ja sooltrakti purunemisel levivatele mikroobidele ja algloomadele ,võivad levid veel palju erinevaid toidupatogeene alates Salmonella perek. esindajatest kuni termoresistentsete Kampülopakteriteni välja.
Liha laagerdumise korral ehk siis järelvalmimsel laguneb veres ja lihastes leiduv suhkr anaeroobselt piimhappeks ,mis tagab esialgu liha puhtuse mikrofloora poolt, kes pole võimelised nii madala Ph keskkonnas eksisteerima.
Piimhappe tõttu hukkuvad korjuses isegi suu ja sõrataudi tekitaja ja oh imet ka marutaudi tekitav viirus, korjuse ajust määratakse marutaudi kahtluse korral muutused mis tekitaja on sinna jätnud (Babes Negri kehakesed), kuid tekitajast endast pole jälgegi.
Liha laagerdumise korral ehk siis järelvalmimsel laguneb veres ja lihastes leiduv suhkr anaeroobselt piimhappeks ,mis tagab esialgu liha puhtuse mikrofloora poolt, kes pole võimelised nii madala Ph keskkonnas eksisteerima.
Piimhappe tõttu hukkuvad korjuses isegi suu ja sõrataudi tekitaja ja oh imet ka marutaudi tekitav viirus, korjuse ajust määratakse marutaudi kahtluse korral muutused mis tekitaja on sinna jätnud (Babes Negri kehakesed), kuid tekitajast endast pole jälgegi.
Tänud Vallole ja ka teistele selgitajatele. Nüüd sain ka bakterioloogiast eemal seisva inimesena asja selgemaks. Ise olen ka alati püüdnud võimalikult vähe vett looma puhastamisel kasutada. Ühe tuttava jäägri jutt oli, et vett ei tohi üldse kasutada. Miks nii ta selgitada ei olsanud, ütles lihtsalt, et vesi teeb liha hulluks. Nüüd siis selgitus asjale olemas. Ise olen kasutanud pühkimiseks nn. tööstuslikkui kätepuhastuspaberit, mida kasutatakse töökodades (selline tume sinakas-hall). Suur rull maksab üle 100 krooni. See on koduse majapidamispaberiga võrreldes palju tugevam ja verega kokkupuutudes ei muutu kohe nn. karvaseks ning imab väga hästi.
Lisaks veel selline tähelepanek, et kui kitsel magu katki lasta, siis see roheline mögin rikub sellega kontaktis olnud liha maitse ikka väga hästi ära. Kas pühid või pesed. Muidugi naine ütleb, et minu maitsemeel pidi "p--s " olema ja isegi sokul ei ole nn kasuka maitset peale seda, kui olen teda marineerinud. Asi pidavat olema minu kujutlusvõimes. Võib-olla on tal ka õigus, kuid endale maitseb ikkagi puhtalt lastud ja korralikult laagerdunud loom kõige paremini.
Lisaks veel selline tähelepanek, et kui kitsel magu katki lasta, siis see roheline mögin rikub sellega kontaktis olnud liha maitse ikka väga hästi ära. Kas pühid või pesed. Muidugi naine ütleb, et minu maitsemeel pidi "p--s " olema ja isegi sokul ei ole nn kasuka maitset peale seda, kui olen teda marineerinud. Asi pidavat olema minu kujutlusvõimes. Võib-olla on tal ka õigus, kuid endale maitseb ikkagi puhtalt lastud ja korralikult laagerdunud loom kõige paremini.
ikka lõbusalt