.308 & 30-06

[volli30]

rääkimine hõbe, vaikimine kuld!
aga siin vist pole hõbedat ka kuskil.Tegelikult võiks omad asjad enda ja seltskonna vahele jääda.

[gunnar]

enda ja seltskonna vahele see asi jäigi ju

[volli30]

Vöib-olla on vale koht kus suud pruukida, (lehe päälik töstab ringi )aga igal sektsioonil on omad saladused ja tavad kuda jahti pidada.Millest rääkida ja millest avalikkus vaikib.Ja nagu vanarahvas ütleb, et "musta pesu pese kodus"

[Kaupo Kindsigo]

Mind paneb imestama, et viimaste aastatega on tekkinud terve jõuk (noor?)jahimehi kes kõik üritavad sigadele, põtradele ja hirvedele pähe ja kaela tulistada! See, et pärast ebaõnnestunud kaelapauku ulukit koertega tunde ja tunde taga aetakse ei tumesta meeste rõõmu! Ausalt olen ise mõned korrad pidanud kaela tulistama (pool kilomeetrit läti piirist soo peal haavatud põtra jälitades kes põõsast pea välja sirutas)) no läks õnneks, kukkus jala pealt. Tellimuse peale pidin ühel suvel noort sokku pähe tulistama (loa omanik väga palus oma ülemusele "tervet rümpa peapauguga"). Pilt oli jube, sarved lendasid tükkideks, suurim tükk oli 2,5 cm pikk...Nüüd olen (kui liha säästmine on väga tähtis) normaalselt positsioonilt (100-150 m) piirdunud sokule selgroopaukudega. "Tirts" (enne ristluid) selgroogu ja liha terve!

[Foxter]

Tundub, et mõni mees mõtleb "pähe" laskmise all tabamiskohta, mis hõlmab kõike kaelast ülespoole jäävat. Siis pole vist tõesti ime, et ka kolme lasuga maha ei taha jääda. Isiklikult arvan, et lõualuude pihta kannatab rohkemgi paugutada, aga see ju pole nn"Pähe" lask.

[Ülo]

Kui keegi on lugenud Eesti Jahimehe numbrist Mahtra jahimajandi kauaaegse juhi memuaare, siis seal on juttu asjaolust, et põdrajahil pooldasid ELUKUTSELISED JÄÄGRID eranditult laskmist rindkere piirkonda. Kuna kaela ja pealaske pidasid nemad liiga riskantseteks haavamise koha pealt. Julgen küll kahelda, et meie kaasaegsed noorjahimehed (staazi poole pealt) on paremad laskurid kui olid Mahtra jäägrid.
Käesoleva aasta suvel tuli Väätsa jahimajandi jäägril teha hädatapp sokule, keda oli haavatud pähe - puruks oli lastud alalõug. Loom oli mitu päeva vaevelnud ja jäi jäägrile silma, kui ühel metsateel keset teed maas lamas, kurnatusest nõrkenud.
On, mille üle mõelda !

[baddmann]

Olid ajad olid kombed, ütleks selle kaela-rindkere temaatika kohta. Praegusel ajal ajujahist ning liikuva põdra puhul distantsilt ütleme üle 30-50 m tulistatakse ikka rindkeresse. Aga pange tähele, et ka elukutselised jäägrid lasevad tänapäeval põdrale kaela ja metsseale pähe, pean silmas just seisvat, haavamata looma, sest - mis parata, liha kokkuost käib rümbaneljandike kaupa ning rindkere lasu puhul on suure tõenäosusega vähemalt üks neljandik hoopis teises hinnaklassis ning see mõjutab konkreetselt jahi majanduslikku tulemit. Loomulikult sõltub lasu tabamiskoha valik ikka ja alati peamiselt konkreetsest olukorrast, absoluutset reeglit ei saa paika panna.

[Kolevoll]

Kui kokkuostja seisukohast arvustada ulukile pähe tulistamist, siis selliselt tapetud looma eest ma ei oleks küll nõus kõrget hinda maksma, sest kogu veri jääb lihakehasse. Veri aga tükib kole kergesti riknemisprotsesse tekitama. Ka ei ole verd täis lihast valmistatud roog eriti meeldiv.

Soovitan lugeda viimast "Eesti Jahimeest" (nr 12, detsember 2004) lk 14-15, kus Erki Aavik kirjutab samal teemal.

[Andres - saarlane]

Pea ja kaelalasul on kindlasti ka oma plussid. Aga selge, et niisama proovimise peale seda teha ei saa kindel peab olema püssis, optikas ja loomulikult laskekohas.Kui need tingimused on täidetud siis miks mitte.
Pärast edukat pea - või kaelalsaku töötab looma süda veel mõnda aega st soovi korral on võimalik loom veretustada kõigi reeglite kohaselt.Põhimõtteliselt on tegemist looma uimastamisega.
Kui rääkida looma haavamisest ja koertega tagaajamisest siis ebaõnnestunud lask nn. kolmnurka mis lõpeb maopauguga on veelgi hullem.
Heades tingimustes olen pea ja kaelalasu poolt.

[aivar00]

Mahtra jäägrid lasid põdrale kaela ainult siis kui loom eksporti vene ajal läks. Selle eest said nad ka preemiat lastud loomade pealt. Seda kaelapauku kasutati ainult seisvat looma lastes. Aju ajal lasti ikka rindkeresse. Mina imestan samuti selle üle kuidas on nii kõvad mehed kes ainult kaela lasevad. Reaalselt jahil olles kui loom jookseb ei ole ise kunagi kaela sihtinud. Aga eks kiidelda võib alati, sellest ka need jahi- ja kalameeste jutud pärit. Isegi siis kui loom rindkeresse pihta saab tasub alati noaga veretustamine ära teha. Samuti ka pea tasub otsast ära lõigata kui loom ripub. Siis jookseb ka osa lihas olevat verd välja.

[mango]

See on tõesti igivana ja lõppematu teema, sest igaühele on tema oma armas. Tapavad kah kõik üsna tõhusalt, ja nii see jutt keerlema jääbki. Suur osa foorumitest ja relvaajakirjadest selliste asjadega tegelebki, üks tõestab üht ja teine teist, sageli on mõlematel oma point.
Paberilehe raua ja lae esiosa vahele mahtumine on lihtsalt üks kontrolli meetod, et mis liiki selle püssi kaba ja metalli kokkupanemine on. Inglise keeles on selle nähtuse nimi "bedding", soomlased kasutavad sõna "petaus". Osa püsse tehaksegi sellised juba tehases, et nende toru on lae esiosaga peaaegu täielikus kontaktis. Mõned sellised relvad töötavad suurepäraselt, ei mingit probleemi. See ongi üldjuhiseks kogu maailma relvaseppade juures: kui miski toimib hästi, jäta see rahule! Teine üldtuntud meetod on osaline press või punkt-press, s.t. enamus rauast on luku kruvist alates nn. vabalt hõljuv, lae esiosaga mitte kokku puutuv, kuid umbes 1 toll enne lae lõppu on kas epoksiidsegust või mingist muust inertsest materjalist (kasvõi nimekaartidest või paksemast kartongist) kerge padjake, mis avaldab rauale kerget survet. Väga edukas meetod, ravib hästi neid püsse, mis päris vabalt hõljuva rauaga (raud ei puutu kuskil vastu laesäärt) ei taha häid gruppe lasta. "Rahustab" raua, kuna summutab vabu võnkeid mõnel määral ja aitab saavutada konsistentsust. See on ka üks kergemaid meetodeid proovida, ei nõua relvasepa sekkumist. Üldiselt on tuldud järeldusele, et kui on probleeme või tahetakse antud relva "võimed" maksimeerida, tasub rauakanal lahti rookida. Kui see ei toimi, tasub veel proovida punkt-pressi. Kui ka see ei toimi, tuleb mõtlema hakata. Osad snaiprid kasutavad sellist meetodit, et püssiraud toetub epoksiidsegust padjale lukust edasi umbes 1-1,5 tolli pikkuselt, (mis toetab snaipripüssidel enamasti esinevat rasket toru ja aitab vältida luku esiosa liigset/ebaühtlast koormust), edasi on toru kuni lae lõpuni vabalt hõljuv. Ühtainsat, parimat meetodit pole, statistika ütleb, et enamus relvi laseb oma potentsiaali maksimumi lähedaselt kui toru vabalt hõljuma panna. Selle pärast snaiprite torud vabad ongi. Kuid see on sihuke teaduse ja nõiduse vahepealne värk, igaüks katsetagu ise. Luku beddingutest ma siin ei räägi, se on terve omaette teema. Nii et kui relva kätte võtad, peaks müüjalt uurima, et mis meetodit on tootja selle puhul kasutanud, seejärel kontrollima, millise kvaliteediga see on teostatud. Sageli on kontseptsioon ise OK, aga teostus kehva. Siin saabki igaüks ise midagi arvata ja teha. Kui on vabalt hõljuv raud, siis peab paberileht vabalt esimese lukukruvini või umbes sinnamaani vahele mahtuma.

[Joosep Käba]

Ega siin muud polegi kui jahikultuur/tavad kannatavad järjekordselt suure papi tagaajamisel. Kokkuostja ikk räägib ju, et pähe-pähe-pähe-kaela. Nigu mujale paned pool pappi läind. Ja eks ta pikapeale harjumuseks saabki.

[Külaline]

Laskmisega on nii - lastes pead olema veendunud, et loom maha jääb. Pukist, kuuvalgel on hea loomale kõrvataha lasta. Pika vahemaa korral ning käelt lastes ei ole mõtet küll hakata pähe punnima, samuti ajus on narr hakata jooksvat looma pähe / kaela paugutama. Eks ikka iga kütt peab oma võimeid teadma ja vastutustundlikult suhtuma. Isegi olen sellel aastal metsat "eemaldanud" kaks vigaseks lastud looma. Näpu kõveraks tegemine on ju see kõige lihtsam...

[Beretta]

Vaatasin siin selle teema leheküljele 1. Aasta tagasi sai jutt alguse sellest, et kumb etem kas 308 või 30-06, täna oleme üle viie lehekülje ja kõike jahti puudutava jõudnud pähelaskmise ja kokkuostuni. Äkki Väike Põrsas tõmbab otsad kokku?

[Kaupo Kindsigo]

Sorry, olin kah üks pähelaskmise teemaga õigelt teemalt möödauitaja!

Tahtsin õige teema kohta lisada: mulle tundub, 30-06 Spr sobib Eestis ideaalselt poolautomaatsete jahivintrelvade padruniks. Pehmem tagasilöök ( kogu mehhaanika tööks ja ümberlaadimiseks vajaminev energia äravõtmine vähendab relva tagasilööki) on just see mida 30-06 juures soovitakse.