Kopeerin siia algatuseks tüki kirjast, mis "Reporteri" teema juurde just saatsin. On vist algatuseks hea küll.
**********
Kolmekuningapäeva ümarlaual kütipolgus veeres üsna mõnus mõttevahetus teemal jaht ja meedia. Arutati, kuidas jahindust saaks paremini tutvustada, raputati üsna korralikult ka ensetele tuhka pähe, et vähe on tegeletud või siis on mõni ebaadekvaatne kütt väga lolli intervjuuga jällegi kuskilt silma paistnud jne. Räägiti sellest, et tuleks jahiringkondades enestes teha selgitustööd meediaga suhtlemisest (meediaga räägib see, kes oskab jne.), Jüri Muttika Eesti Ekspressist heitis õhku hea küsimuse, et oleks vaja selgeks mõelda kiire ja hea vastus küsimusele, et miks jahti peetakse. Kõik me teame, et sellel küsimusele vastamine võtab aega umbes tunni või kaks, aga siinkohal mõtlesin, et avaks siin foorumis uue teema, kuhu igaüks paraja mõttetöö järel saaks saata lühikesi, konkreetseid ja kogumaailmahaaravaid mõttekäike sel teemal. Võib-olla kujuneks siia siis allikas sellistest headest ideedest, mida sellisele üldisele küsimusele kohe paugust vastata. Hea oleks muidugi ka, kui juba postitatud mõttearendusi kiirelt kommenteeriksid need, kes kuskilt sealt ridade vahelt mõnd apsu või ohumärki näevad. Et infokogum oleks ikka alati kenasti värske ja käepärast võtta
See on tõesti väga hea küsimus.
Üritan oma vastust kirja panna, kuigi ei ole kindel kas see õnnestub.
Jaht-inimese ürgne vajadus toidulaua täitmiseks ja kehakatete hankimiseks.
Kaasajal hobi nn. akude laadimiseks vabas looduses ehk aktiivne puhkus lisades siia ürgse kutse (toidulaua täitmiseks ja "naistele" aksessuaaride muretsemiseks ), kõlab küll mitšurinlikult, kuid teaduslikult põhjendatud alustel ulukite optimaalse arvu reguleerimine ehk siis abistava käe ulatamine "emakesele" loodusele. Kaasaarvatud muidugi looduse säilitamine sellisena nagu ta on (et oleks esindatud kõik ulukite liigid ka edaspidi) s.o. salaküttimise järelevalve.
Ei kõla ta nii mitsurinlikult midagi kui lisada üks väikene täpsustus: teaduslikult põhjendatud alustel ulukite optimaalse arvu reguleerimine ehk siis abistava käe ulatamine "emakesele" loodusele, et too igapäevase inimmõju tõttu tasakaalust välja ei läheks.[/b]
Jaht on yhest kyljest inimese kohustus looduse ees, kuiv6rd elame inimese poolt pika aja v2ltel kujundatud kultuurmaastikul ja inimese sekkumise l6petamine tooks kaasa olulisi (ilmselt negatiivseid) muutusi nii liigilises mitmekesisuses kui ka ulukikahjustuste suurenemise metsamajanduses.
Teisalt v6ib jahti k2sitella kui inimese suhestumist loodusega – mis v6ib olla nii eluviis, hobi, staatusesymbol (vt. V6rno&co, nn. h2rrasjahimehed) kui ka elatise teenimise moodus (vt. j22grid, jahiturism).
Jahimeeste seltskond peegeldab pea k6iki erinevaid yhiskonnakihte ja ei ole sellisena oluliselt halvem ega parem kui yhiskond tervikuna. Siiski on jahimeheks saamise tingimused (kursused, eksamid) eelduseks looduskeskkonna parema m6istmise suunas.
Vabandust t2pit2htede puudumise p2rast – mu araabia klaviatuuril neid ei ole...
Kuna inimene on juba tagasipöördumatult sekkunud liikidevahelisse eneseregulatsiooni (fauna,floora),siis peab ta seda jätkuvalt tegema.Kuna see on aga suuremahuline töö,siis tore ju, kui on võimalus kaasat grupp inimesi,kes selle hobikorras ära teevad.
Asi sõnastatud selliselt,et ka jahimeestesse negatiivselt suhtujad ei halvustaks jahindust üldiselt,vaid mõtleks endamisi,las lollid rabavad tasuta tööd teha ja maksavad veel ise pealegi.
Meeldetulles: suheldes ajakirjanikega jahist, siis NB!! trofeed: see on libe teema, millest kõik ajakirjanikud kindlasti kohe juttu teevad. Kütid, vaadake siin hoolega ette, et ise ei libastuks... Nimelt tuleb kohe heaga ära unustada igasugunegi uhkeldamise raasuke, mis trofeenduse juurde tegelikult ei tohiks kuuluda (see kuld- ja hõbemedalite teema natuke kahjuks muidugi mahitab seda pisut odavamaigulist suhtumist, mis parata).
Trofee suurus või nende arv seinal ei lisa mitte väärikust kütile enesele, vaid näitab seda, kui aupaklikult ta ulukitesse suhtub. Trofee lisab väärikust alati ulukile. Ja teiseks: trofee näitab tõepoolest meie jahiulukite tervist ja elujõudu läbi aegade justnagu üleriigiline suur zooloogiline kollektsioon, kuid ainult juhul, kui KÕIGI, ka pisimate saakloomade trofeed korralikult vääristatakse, etiketistatakse ja garanteeritakse nende säilimine. Nii et ettevaatust ajakirjanduses trofeedest rääkides!
See väga hea soovitus Val,muidu tuleb nii välja, et jahimehed lasevad loomi just trohvee pärast.Laskmist võiks näidata ikka tiirus rohkem, nii on ju tegelikultki õige.
Jaht on küti õigustus ürgsete ihade väljaelamisel, jaht ei ole ainult saagi tabamine, vaid ka ilusate ja unustamatude elamuste kogum, mida pakub loodus. Trofee on viimane austus lastud loomale, palju vääritum on see, kui sarved ja kihvad vedelevad kuskil kuuri all või aida nurgas. Vääristage trofeed ja te näitate austust isendi vastu kellelt te hinge võtsite.
ma ikkagi ei saa sellest üle ega ümber, et jaht kui niisugune tänapäeval on (peaks olema) üks sügavaimatest filosoofilise tagamaadega tegevustest ja lahutamatust osast inimühiskonna kultuurist. Sellepärast. Igaüks mõelgu pimedas ja vaikuses ise see endale selgeks, eriti hea on seda ju teha just looduses viibides.
Inimese elu on liigi säilimiseks uute oskuste omandamine ja vanade edasikandmine. See positsioon looduses, et täna on inimene jahtija, mitte jahitav, saavutati jahipidamisoskuse arendamise ja põlvest-põlve edasiandmisega. Meie, jahimeeste kohus on seda teekonda jätkata ja viia need sajandite jooksul kogutud teadmised edasi järgnevatele põlvedele. Ühiskonna kontroll jahinduse üle tagab selle, et oskusi ei hakataks kuritarvitama, mis ohustaks looduse tasakaalu. Looduse tasakaal arvestab ka inimtegevust, mille normaalseks osaks on jahipidamine.
Lisaksin omaltpoolt, et jaht ei ole ainult ulukite arvukuse reguleerimine ja inimese ürgne kutse, vaid jahimehed tegelevad ju ka loomade toitmisga ja nende elu kergemaks muutmisega talvel. Ka seda tuleks rõhutada ajakirjanduses, sest lugedes eesti nn. päeva ja nädalalehtedest jahialaseid artikkleid tekib tihtipeale tunne nagu jahimehed ainult loomade hinge võtmisega tegelevadki.
Ma arvan, et jahipidamiseks on ikkagi põhiline põhjus kas ulukite liha hankimine söömise otstarbel või nahkade võtmine samuti kasutamise otstarbel (näiteks mütsi või kasuka tegemiseks). Kõik muu on vaht , millele liialt rõhudes võib rappa minna ja laseme end lõpuks nurka suruda. Lihtsalt meil on selline elustiil, et oma perkonnas toiduks tarvitatava liha laseme ise metsast (veekogudelt, põllult jne.) mitte ei osta seda pakendatult suurpoodidest. Esiteks on liha väärtus veidi teine (värskem jne) ja teiseks on asi traditsioonilises maalähedases eluviisis, mida püüame säilitada. Ühes paadis meiega on ka talumehed, kes nõuavad õigust ise oma siga tappa ja süüa, samuti metsamarjade korjajad, kellelt võib ka ju võtta õiguse ise marju korjata ja kohustada poest ostma. Tõsine löök on ju nüüd kavas anda ka rannakaluritele, kelle arvu tahetakse vähendada 300-ni. Sisuliselt tähendab see vabalt kasvava kala püügiõiguse monopoliseerimist teatud firmadele ja ülejäänutele kohustus osta kala poest. Aga kalad on ju kogu rahva omad, miks siis nii?
Samuti oleme me ühes paadis looduskaitsjatega, sest meie huvides on kaitsta loomade elukeskkonda ja ka oleme huvitatud loomade kõrgest arvukusest. Kui me võtame endale õiguse eest ise lasta ja tarbida ulukiliha mõned kohustused (loomade arvukuse reguleerimine), siis on see olemuselt sekundaarne, millega ei peaks vastu rindu peksma. Praegu ei ole ka enam võimalik jahti pidamata hakkama saada- põdrad rikuksid metsad, paljuneksid hundid (loe "Susi tuli soovikusta"), väikekiskad jne.
Nii et peamine jahipidamise põhjus: TRADITSIOONILISE MAALÄHEDASE ELUVIISI SÄILITAMINE.
Peamine põhjus,miks tegeleda jahimajandusega:see on kooskõlas ühe aktuaalseima prioriteediga maailmas - "Säästev areng"( 21.sajandi globaalne säästva arengu tegevuskava aastani 2030 "Agenda 21"-heaks kiidetud ÜRO KESKKONNA JA ARENGU MAAILMAKOVERENTSIL 1992a.Rio de Janeiros).
Jahindus tagab liigirikkuse ning elujõulise populatsiooni.See annab eelduse,et neid ressursse saavad kasutada samas ulatuses ja mahus ka meie tulevased põlvkonnad.
Mulle sümpatiseerib väga Tederi lähenemine. Räägime asjadest otse ja ausalt. On kõrva jäänud, et EU-gi üks deklareeritud põhilisi eesmärke on tugevneva konkurentsi tingimustes säilitada piirkondades traditsioonilisi eluviise. Nii vähemalt räägitakse. Inimene teadupärast 10-neid tuhandeid kordi kauem elatunud küttimisest ja korilusest, kui põllupidamisest. Eks osal see veres veel säilinud tugevamalt.
Ja loomulikult optimaalse ulukite arvukuse hoidmine ja sellega keskkonnas võimaluste piires tasakaalu hoidmine tingimustes, kus mingi teine osa inimkonnast erinevatel põhjustel selle tasakaalu uppi ajamisega pidevalt tegeleb.
), kõlab küll mitšurinlikult, kuid teaduslikult põhjendatud alustel ulukite optimaalse arvu reguleerimine ehk siis abistava käe ulatamine "emakesele" loodusele. 
Kaasaarvatud muidugi looduse säilitamine sellisena nagu ta on (et oleks esindatud kõik ulukite liigid ka edaspidi) s.o. salaküttimise järelevalve.
