Jääger-online jahindus foorum

Kui tihti on vaja suurulukile abistavat lasku praktika põhjal (pean silmas vindiga lastes)? (Pukis, ajus ja otsijahil)

Üldjuhul selgroolask on selline, mis võtab liikumisvõime, kuid ei surma ilma abistava lasuta. Rindkere (kopsu) lasu puhul peab aga hingeheitmiseks aega andma. Enneaegne juurdejooksmine ehmatab looma jalule ja ta võib minna leidmatult, ometi sureb kuskil.
Mittesurmav pealask võib looma lüüa küll hetkeks pikali aga tõuseb kiirelt
ja läheb oma teed. Selle tõttu on meil naaberriiki putkanud nii mõnedki ilusad trofeed. Peale selle jäävad loomad seejärel ikka vigaseks ja surevad tihtipeale pika piinarikka vaevlemise järel ikkagi. Sellest moraal - kui võimalik, hoidu pealaskudest.

Kui küsida "kui tihti", siis korraliku laskeoskuse (ja ma ei pea silmas mitte mingit erilist sportimispraktikat, vaid tavalist, laskekatse sooritamise ja vähese enda jaoks harjutamise taset) korral ei lähegi vaja. Pluss korralik, ulukiliigile sobiv laskemoon muidugi kah loomulikult. Ning on ka selgroolasud surmavad, eriti ekspansiivkuulide korral.

BM

Andke andeks aga minu üle 20 aastase praktika jooksul tuli/tuleb paljudele haavatud loomadele armupauk teha...
tuleb ulukile tagant lähenedes tulistada kõrva taha ja kogu teema on läbi humaanselt...!

ma pane' alati 3+3 takka pihta, et oleks kindel mats!
mu eit kah kõneleb, et kui harva võimalust oo siis
tule ikke põhjalikult teha!

-----------
küsi jälle miskit ilusat

kui siin armupaugu teemaks läks, siis...

kui õieti tean, siis mõnel pool tohib armupaugu teha käsirelvaga (püstol, revolver). kas see võiks olla mõeldav ka eesti oludes, mida teadjad arvavad?

See on ju kõik suhteline ja samas humaansusest tulenev. Kui vaja tuleb nn armupauk kui olukord seda nõuab ja siit saab hakata ka teemat arendama, et kui kiiresti ulukile peale lasku järele minna. Tuleb ju aega suremiseks ka anda aga samas ei tea ju kunagi kas sureb või saab shokist üle ja läheb minema....
See kõik suhteline, nagu kogu elu....

See suremiseks aja andmine on minu kogemuste järgi väga õige. Kordi seda jäma olnud, et mõni "aktivist" kohe haavatud loomale järgi tormab.Siis ei saa loomal lihased kangestuda tuleb šokist välja ning panebki putku. Sellistel juhtudel isegi väga kaugele, mis tundud teinekord olema uskumatu. Praktika on õpetanud seda, et oma jahimaid tundes saadetakse alati mõni "kräbedam" mees teatud kohtadesse ette, kuskohta loomal suund oli ning millist kohta tavaliselt kasutatakse. See kordi efektiivsem olnud kui koheselt haavatud ulukile järgi minemine. Aga kui haavatud ulukini jõuad, siis loomulikult tuleb võimalikult kiiresti "halastuslask" teha.

Nõus Aivariga, et valdav enamus juhtusid tuleks loomale "hingetõmmet" anda. Samas on endal paar kogemust, kus kohene reageerimine andis kiire tulemuse. Tuleb enda laskmist tunda ning "mälus sorida" kuidas lask õnnestus, siis on lihtsam ehk otsuseid teha. Vahel nii aja kui ka humaansuse mõttes sobivam kohe järgi joosta, vahel mitte.

Seda käsitulirelva kasutamist looma lõpetamiseks ma iseenesest täitsa pooldaks. Samas kuidas see meie jahikultuuriga ning ka muidu kultuuriga kokku sobiks, mine sa tea, äkki tuleb halba rohkem kui head? Meil ju temperamentsed inimesed...
Mujal maailmas on nt revolvrid alates 357mag ( 38sp) väga popid armupaugurelvad, hulka mehi peab täiesti loomulikuks selle jahil kaasas kandmist. Ka urujahil jms koerajahil kasutatakse uluki eluküünla kustutamiseks justnimelt käsitulirelva.

Üks inetu lugu, juhtus paar aastat tagasi. Öösel oli alla aetud suur põdrapull, kaks lahtist jalaluumurdu. Peale selle oli loom end lohistanud läbi okastraatide ja oli end puruks kiskunud. Autojuhiraibe polnud sellest mingitel põhjustel teatanud, olgugi, et mats oli olnud kõva, esiklaas vedeles kraavis, juppe mööda kraavi laiali. Kaasas oli ainult 38 SPL kahetollise rauaga revolver. Päris ligi ei saanud, pull vaatas kogu aeg otsa ja pööras pead, ükskõik kus suunas ka ma ei liikunud. Esijalad olid terved, oma sääreluudest ka ei olnud mingit soovi ilma jääda. Lõpetamiseks läks terve trumlitäis, kõik pealasud. Alles siis kui jäi nii uimaseks, et sain kõrva taha, see oli vist juba järgmisest trumlitäiest, sai asjaga ühele poole. Seoses sellega ja kogu pildi inetusega, soovitan omalt poolt aeglast 38-t mitte kasutada, 9Para-ga sarnaseid kogemusi pole, olgugi, et majapidamises on olemas. Algkiiruse vahe on ca 100 m/sek. Kitsega pole probleeme, plaks ja valmis, neid olen lõpetanud ikka üksjagu, paar suve järjest sai hirmtihedalt neid allaaetud loomi lõpetamas käidud.

huvitav mida seadus ütleb haavatud looma laskmisest püstoliga,
endalgi paar juhust olnud kus püstolit kasutanud

Mõned räägivad ise ennast sisse! Lasid looma püstol kaasas tee lõpulask
ja ole vait.

laurits kirjutas:Mõned räägivad ise ennast sisse! Lasid looma püstol kaasas tee lõpulask
ja ole vait.

Sisserääkimisel ja ära rääkimisel on ka ehk vahe sees. Jahirelvana ei tohigi käsitulirelva kasutada, pole teine lubatud jahipidamisevahend. Kas see on õige või vale, et Eestis see nii, on omaette teema. Samas ei ole vastavalt jahiseaduse § 26 lõike 3 punktile 2 liiklusõnnetuses või muus õnnetuses viga saanud uluki surmamine sündmuskohal jahipidamine, see indiani näide siis. Ning vastavalt loomakaitseseaduse § 10 lõikele 2 tuleb valida selline surmamisviis, mis põhjustab loomale kõige vähem vaimseid ja füüsilisi kannatusi. Seetõttu ei näe ma erilist probleemi korraliku laskeenergiaga käsitulirelva kasutamises liiklusõnnetusel viga saanud looma lõpetamise puhul.

Patterdale kirjutas:huvitav mida seadus ütleb haavatud looma laskmisest püstoliga,

Seadus ütleb ei. Nii et unusta ära need paar juhust mida sul Ei Ole Olnud.

Ma ei mõelnud looma laskmist püstolist jahil,mina lasin pärast kitsele autoga otsasõimist vigase kitse püstolist maha,püstol oli lihtsalt kaasas
ei vea jahirelvi endaga igalpool kaasas.
Ega ma selle üle väga õnnelik ole,lihtsalt tekkis küsimus kuda teised samas situatsoonis tegutseks.