Oskab keegi öelda et kumb on jahikoerana etem ja kumba iseloom on inimsõbralikum.
Tuttaval oli sakslane ja see oli püsti ****, oma naist ja teisi jahiseltsilisi ei sallinud silma otsaski, närvid olid täiesti läbi.
Foksterjer vs saksa jahiterjer
...mina kiidan foksterjereid rohkem...mul endal neid kaks...väga kuulekad,ustavad ja sõbralikud...aga tean ka selliseid kes väga tigedad.....uru-jahis...nad ennem urust välja ei tule....kui kährik käes...Ajavad ka hästi siga ja põtra...ainuke asi et mitte kaua sest lihsalt nad ei jõua..järgi...põhiline töö in neil ikka maa all...Meil seltsis ka ühel saksa jahiterjer...ja see ikka otseses mõttes närvi haige...paar aasat tagasi...lihsalt pidasime nõu..hommiukl kodus enne jahile minekut ja koer hüppas heast peast..sõbra lapsele näkku kinni...silitada teda plnd ka võimalik...aga muidu tööd teeb hästi põtra ja siga ajab..usinalt..aga urus...oli temaga selline jama..et ennem kui kähriku välja saime..oli see juba karvast puhas ja ka paaril korral oli kähra maha murdnud...üx halb omadus oli tal veel teiste koertega läbi ei saand..aga eks see oleneb juba kasvatusest...
Suur Tükk Ajab Suu Lõhki...
Minu meelest on kõik terjerid ühed parajad "juurikad". Teevad mis pähe tuleb, on ülevoolavad ja tujukad. Mul oli mõni aasta tagasi tihe kokkupuude foksterjeriga ja see ei saanud teiste koertega kohe üldse läbi, ka endast palju suuremaid (laikasid) ründas erilise visadusega, samas inimesed jätsid teda külmaks . Olen siin seal kokku puutunud ka sakslasega ja pole täheldanud nende agressiivsust inimese suhtes (teiste koertega neid koos töötamas pole näinud), küll aga on nad silma paistnud erilise jahikirega ja elavama loomuga on nad ka. Kui otsid sellist tõelist inimese sõpra, on taks hoopis palju parem valik. 
Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks !!!
.-
Külaline
minu pooldehoid kaldub saxlase poole
kuid kuidas võtta närvid on neil läbi sellepärast et osa saxlastest sorteeriti välja (nõrk psyyhika) ja saadeti baltikumi laiali ja ja leedikad aretasid neid nõrga "närvilisi" edasi meile sellest nad sihukesed ka on
foks hea truu ja sõbralik
saxslane kui ikke välja õpetada siis viimasepeal tööline ps. tal on yx peremees (meil kodus yritas ka võimu võtta kuid sai kohe tuuseldada hyppas mul õele ka kõrri kinni aga enam ei proovigi sai nypeldada et pereliikmeid ei puudu) põhiliselt on yx peremees igalt matsilt käsklust ei võta ja kuulab sõna ilma mingi koolituseta korra käratad peale ja hakkab ilusti sõna kuulama.
kui kodus on kassid siis nendest olete ka ilma sest need on saxslaste lemmik maiused
meil on nii et käime jahil siis läx laikadega kaklema laikad(3 tykki)lendasid kallale ja pärast kui koerad ära lahutasin siis et koer läex eemale ei hyppab ise uuesti laikadele kallale kaklemis isu on suur.
kuid kuidas võtta närvid on neil läbi sellepärast et osa saxlastest sorteeriti välja (nõrk psyyhika) ja saadeti baltikumi laiali ja ja leedikad aretasid neid nõrga "närvilisi" edasi meile sellest nad sihukesed ka on
foks hea truu ja sõbralik
saxslane kui ikke välja õpetada siis viimasepeal tööline ps. tal on yx peremees (meil kodus yritas ka võimu võtta kuid sai kohe tuuseldada hyppas mul õele ka kõrri kinni aga enam ei proovigi sai nypeldada et pereliikmeid ei puudu) põhiliselt on yx peremees igalt matsilt käsklust ei võta ja kuulab sõna ilma mingi koolituseta korra käratad peale ja hakkab ilusti sõna kuulama.
kui kodus on kassid siis nendest olete ka ilma sest need on saxslaste lemmik maiused
meil on nii et käime jahil siis läx laikadega kaklema laikad(3 tykki)lendasid kallale ja pärast kui koerad ära lahutasin siis et koer läex eemale ei hyppab ise uuesti laikadele kallale kaklemis isu on suur.
Endal kaks karmikarvalist foksi olnud. Kahjuks jäi üks urgu ja teine auto alla. Mõlemad olid emased. Kummagi iseloom väga jäärapäine. Toas olid sõbrad kõigiga. Kui aga õues lahti, siis külas mõningaid inimesi lihtsalt pidi hammustama. Kui keelasid, seda hullemaks läks. Metsas aga olid kõvad tegijad. Kesikul kärsast kinni, kesik tagumikuga sarapuupõõsas, puss välja ja ainult torge. Ajab niikaua kui võhma on. Väga energilised ja aktiivsed. Minu emased küll ise kaklema ei roninud. Kui mõni laika hambaid näitas, siis veristasid küll kõvasti. Aga see isepäisus ja hulljulgus kipubki neile elu maksma, eriti veel urus. Ühel oli korralooja hing. Kui lapsed omavahel tülitsema kippusid, siis koer käis ja näksas kergelt mõlemat. Peremees oli küll üks, aga pere lemmikuteks olid mõlemad. Viimasega juhtus selline seik, et kutsikas oli alles paari kuune, ei jõudnud üle uksepakugi õieti ronida. Naine põrutas peale, et kus on koera koht. Koer kohe kapi alla peitu, nii kui naine kaks sammu eemale kohe nina välja ja urisema. Kassid muidugi lemmikud (oma pere omi ei puutunud). Istus korra õunapuu all niikaua kui külakass alla kukkus, siis tehti kohe üks null ära. Muidu võtsid kõike, mis liikus. Kaasaarvatud ka kana.
ikka lõbusalt
Iseloomu võrrelda ei mõista, sest ei ole ise foksterjerit pidanud, aga jahipidamise poolest julgen saksa jahiterjeri pingereas ettepoole paigutada. Jahiterjeri väikeseks puuduseks loen ääretut truudust peremehele, mis teinekord on väga häiriv - kodus ei lase kedagi peale pereliikmete majja, sest peremeest on vaja kaitsta või jahil ei tohi keegi peale peremehe läheneda tabatud ulukile. Aga jahil käitus minu sakslane küll koos teiste meie sektsiooni sakslastega (kolme erineva peremehe koerad) peris viisakalt, kiskumisi ei esinenud ja koos ajades lõid seakarja korralikult laiali. Tabatud uluki juures ainult läks paar korda arvamustevahetamiseks. Tavaliselt oli lastud põdra juures nii, et üks sikutas peast, teine kannikast ja kolmas, kui see ka ajus oli, pures jalast. Seajahil käisin ainult ajajana ning lasin rohkem sigu kui mehed kütiliinil. Põrsal jõudis ka üks koer ilusti kintsust kinni hoida. Ainuke häda oli, et põrsast hoidev koer ei saanud haukuda ja nii ei leidnud neid kiiresti üles. Urujahil käitus sakslane ka ilusti ja mäkra eriti kaua ei kiusand. Linnujahil ei olnud mul lastu kättesaamisega erilist muret, sest koer tiris vettekukkunud saagi alati kaldale. Jänesejahti aga eriti pidada ei saanud, sest koer ei viitsinud pikk-kõrvu pikalt ajada ja andis neile tubli kiiruse, sõkkus jäljed hagija ees segamini ning jättis jänese maha. Hagijal läks siis pisut aega kuni energilise jahiterjeri siputamisest sotti sai ja jänese jälgedele jõudis.
-
Ahto Kattai
- Postitusi: 2418
- Liitunud: R Mär 12, 2004 8:41 pm
kult kirjutas:Jääb mulje et paremat koera ei tea tahtagi,omanikud rääkige ikka rohkem puudustest ka,näiteks kuidas püsivusega on ?Laiali ajab sead jah ,aga paarsada m ja siis tuleb tagasi ,v ma eksin? Kivi kotti!
Koerte, kellega olen jahil käinud, suhtes ei saa püsivuse osas etteheiteid teha. Pigem on tulnud neid liiga kaua tagasi oodata kui on küttidest loomaga mööda läinud (üks jäigi nii kadunuks ja sai vist huntide roaks). Praegu on meie seltskonnal ainult üks jahiterjer, keda ajujahil kasutame ja seda tuleb ikka kuni 1,5 tundi oodata. Teine koer on veel noor, alles üks kord metsas käinud (mind siis ei olnud) ja seda saan alles hiljem arvustada.
Aga tean jahiterjereid küll, kes metsas ei tahtnud kohe sugugi asjalikud olla. Üks neist murdis ümberkaudseid kanu ning tassis need koju ja ladus trepi ees ritta. Teine aga oli vanast peast ikka töötegijaks saanud.
ei tea kuidas muidu on aga minu koeral pole püsivusega probleeme,teinekord tuleb teda ehk liigagi kaua oodata enne kui tagasi tuleb ja sellisel koeral ma ei näe mingit mõtet kes hommikul looma ette võtavad ja siis päev läbi kadunud on,puuduseks ehk jahiterjelil on liigne agresiivsus ja vaenulikus teiste loomade suhtes ja talvel kui juhtub sügav lumi olema siis on ta praktiliselt kasutu,lisan veel nii palju et olen paljude kuulsate meeste kuulsate koertage jahil käind (tõugu ei nimeta ) pole nad seal ajus midagi eriti korda saatnud käivad ainult peremehe kannul,mul vähemalt jäävad saapa kannad terveks.
243win