indian kirjutas:Tore, olen proovinud, aga ei saa kuidagi pilti üles.
Pildi võib mulle saata, küll ülesse saab.
honkomees kirjutas:offtopic: kas ei saaks nii teha, et igal kasutajal on Jääger-Online albumis serveris oma konto, kuhu pildid saadab ja kust siis saab pilte panna postitusse
Seda peaks päris kaaluma, et siis kasutaja kohta mingi mälumaht jne.
Sellisel juhul peab tarkvara vahetama ja hea oleks loomulikult ilma topelt sisse logimiseta, et haakuks foorumi tarkvaraga.
Lasin (7 mm Rem MAG) Barnes Triple Shokiga põdrapulli. Kerelt oli praktiliselt sama suur kui teiste meeste samahommikune saak 5+5 sarvedega aga minu omal ainult üks pulk peas, teise oli ilmselt kakluses kaotanud.
Seisis mändide vahel ja vaikselt liikus, leidsin "akna" ja tulistasin esijala ülaossa. Põder liikus 5-10 meetrit ja siis jäi seisma. Ei suutnud enam edasi liikuda, kõigutas pead. Tudises niimoodi ehk 10-15 sekundit ühe koha peal aga kui sõbral närvid vastu ei pidanud ja püssiga otse metsa tormas võttis ka pull suuna eemale, metsa, hakkas ilmselt šokist üle saama. Jooksis nii umbes 30 meetrit siis kukkus külili. Armupauk ja kena pull tabatud.
Küsimus suurele ringile: Kas oleks pidanud hiirvaikselt ootama, millal ta koha peal ära vajub või oleks pidanud üritama veel lasta? (esimene tabamus oli kindel ja täpne, tunne väga rahulik)
Ma arvan, et kui sa tabamuses kindel olid, siis ei ole mõtet nii enam tõmmelda. Olen ise nö kindlate laskude puhul lihtsalt valmis olnud tegema vajadusel järgmist lasku, kui maastik vähegi lubab eemalt sudida. Kuhugi kaugele suurt joosta pole mõtet mu meelest siis. Pigem jooksed, ajad looma närvi ja ise oled ka närvis ning ei suuda pikemate vahemaade puhul korralikku teist lasku teha ( KUI peaks vaja olema). Kui on väga võsane, siis on muidugi teine teema. Astud nobedalt aga vaikselt (hurraad karjumata ) lähemale ja tsekid asja. Samas on see muidugi pisut ka harjumuse ja maitse asi. Kui korralikult kohe ära ei suuda lasta, siis on võibolla tõesti kasulik kohe täägiga järgi joosta...
Kuul oli pullil keres ja niimoodi ta kombinaati sõitis...
Mul on muidugi mõned eelmiste jahtide Barnes TSX kuulid olemas aga pole sellist macroga fotokat millega kena pildi saab. Eks nad on sellised rulli kaardunud teravate banaanilehtede moodi avanenud "tiibadega":
http://www.barnesbullets.com
See on puhtalt pikamaa (täpsus) poolmantelkuul. Lühematel distantsidel on kuuli suure algkiiruse tõttu isegi plahvatusefekt olemas. (Põrsal väljumisava 10X15 cm, tuvi, mis "plahvatas" pooleks), jne. Suur algkiirus tuleb väiksemast hõõrdumisest rauas mis on tingitud korpuse nn küljerõngastest. Barnes teatab, et sama rõhu juures võib sama raske Triple Shoki algkiirus olla isegi kuni 50 m/sek suurem kui teistel kuulidel.
Tabamuse korral on suur verejooks selle kuuli puhul tüüpiline näitaja.
Kaupo Kindsigo kirjutas:Küsimus suurele ringile: Kas oleks pidanud hiirvaikselt ootama, millal ta koha peal ära vajub või oleks pidanud üritama veel lasta? (esimene tabamus oli kindel ja täpne, tunne väga rahulik)
Oma kogemustele tuginedes - kui oled tabamises kindel, ei pruugi teist lasku teha. Aga kui selleks võimalus, miks mitte, saab tunne veel kindlamaks.
Kõige rumalam tegu on ükskõik kuidas tabatud loomal järgi joosta. Ka täiesti kindlalt surmavalt tabatud looma võib sedasi minema kihutada ja kilomeetrite taha. Ja kuskil ta ometi sureb. Loomale peab hinge heitmiseks aega andma. Väh. 5-10 min.
Sealsamas on praktikas olnud mitmeid juhuseid, kui väga halvasti tabatud loom on hinge heitnud 100-150m kaugusel laskekohast. Kahtlase lasu korral tuleb kontrollima minna 20-30 min. peale lasku, kontrollida põhjalikult ja uskuge mind raipeid jääb metsa palju vähem.
puukoi kirjutas:Kõige rumalam tegu on ükskõik kuidas tabatud loomal järgi joosta.
Võin kirjeldada minuga 90.ndate algul juhtunud kurioosset juhtumit. Jahilt ära sõitma hakates juhtusime tee ääres ilusat sokku nägema, peale pauku sileraudsest kukkus sokk jala pealt maha. Sai teine siis auto pagasnikusse vinnatud ja sõit kodu poole läks edasi, endal veel hea meel, et nii kerge vaevaga trofee käes. Tee peal aga hakkas tagant koledat müdinat kuulda olema, elus veel kurivaim! Müdistamine jäi küll varsti vait, mõtlesime, et nüüd on ühel pool temaga. Aga kui kodus pagasniku lahti tegime, vahtis sokk rahulikult vastu, ei proovinud isegi välja hüpata! Vedasime teise siis heinaküüni, seal rabeles lahti ja hakkas ringiratast jooksma, alles teibahoop kuklasse lõpetas jama. Pärast nülgimisel ei leidnud nahast ühtegi haavliauku, mitte ühtegi nähtavat vigastust!? Millest ta kokku kukkus, ehmatusest? Igal juhul oleks see sokk ootamise korral minema läinud.
See on nüüd erijuhus, millest ei saa teha reeglit. Küllap tal mõni haavel ikka kuskil koljupiirkonnas oli, mis ta maha niitis. Noh, midagi nokaudi taolist. Seda juhtub ebaõnnestunud pealaskudega tihti, et kukub kohe ja mõne aja pärast jalutab minema, nagu poleks midagi juhtunud.
P.S. Tuli meelde üks ammune seajaht, kui kartetsidega lasti. Kesik kukkus, tõusis ja hakkas ringiratast jooksma paarimeetrise raadiusega ja üpris nobedalt, et lasta oli raske. Ei jäänud muud üle kui peale hüpata ja noaga lõpetada.
Pärast selgus- üksainus kartets oli silma läinud.
Viimati muutis puukoi, T Sept 19, 2006 9:21 am, muudetud 1 kord kokku.
Nii ta paraku on. Meiegi seltsis pidanud mitmeid kordi looma rabast välja pidanud vedama, nii et endal hing paelaga kaelas ikka mõne "nõrganärvilise" pärast. Nüüdseks asi rohkem kontrolli all ja ilma jahijuhataja loata järgi ei tormata.
Sõber lasi 12 cal siledast pulliköksile 3 pauku-1 makku 2 kopsu. Loom jäi lagendikule seisma ja värises üle kere. Siis jõudis ligi "nõrganärviline" ja hakkas loomale ligi minema. Sellepeale pull lihtsalt pani padrikusse jooksu. "Nõrganärviline " pani ka vindist paugu, kuid hiljem selgus, et see ei tabanud. Kuna oli juba hiline õhtu ja läks koheselt pimedaks, taskulambi patareid said tühjaks pulli enam üles ei leidnud. Järgmisel hommikul valgeks minnes leidsime looma laskekohast ca 100 m kaugusel kuid hoopis teises suunas õhtul otsitule. Pimedas enam ei näinud õieti verepiiskasidki rohu peal. Olen 100% veendunud, et kui seda pulli ei oleks rohkem häiritud, oleks ta seal samas heinamaal hinge heitnud. Oli vaja lasta ainult lihastel kangestuda. Sigadega samuti selliseid juhuseid mitmeid olnud. Nüüd kindel taks, et kohe ligi ei läha vaid ootad vähemalt 10-15 m ja juhul, kui hakkab tõusma annad nn. armupaugu.
Täpselt, ikka rahulikult, mina panen tobi põlema ja kui uluk kohe ei kukkunud vaid jõudis metsa pugeda, siis lähed otsid täpselt tabamise koha ülesse,sellega läheb sul juba mõned minutid, otsid jälgi, karvu ja verd, verd alati kohe pole, siis vaikselt metsa alla, seal näha, kus vastu oksi või puud läinud, veri näha ja kui kõrgel ja millist värvi.
Kord ei leidnud alul midagi ja siis ikka hing vaevas, et kõik pidi ju õieti minema. Läksin tagasi (15min hiljem) ja mida näen, ronk juba üleval vaikselt tiiru tegemas, võtsin suuna ja seal uluk lebaski. Peale lasku hea ka vaikselt olla ja kuulata, mis loom teeb, kaugele läheb, kui läheb jne.
Olen peale lasku pidanud oluliseks just orjentiiri määramist (kuhu suunas loom läks), kuulanud ragistamist ja siis ka relva tühjaks laadinud. Kui loom kaugemal, siis olen veel laskekoha püüdnud märkida ja looma liikumise suunas teinud jälje maha. See eelkõige selleks, et oleks vajadusel hiljem (järgmine päev) võimalik otsimist alustada samast kohast, ehk siis taastada algne olukord. See kõik võtab keskmiselt 3-5 min ja siis alles jalad selga ning loomale järgi. Kuna tahan hakata oma taksi treenima, siis liidan siia ka aja, mis läheb koera toomiseks autost ja seda isegi siis, kui looma kukkumisekoht näha.
Kokkuvõtvalt, peale lasku pole kiiret kuhugi.
tõi sõber soomemaalt DVD plaadi millel tutvustatakse jahti Norras. Tehti igale loomale eraldi tutvustus ja näidati kuidas neid kütitakse. Jäi silma, et suhteliselt lühikese maapealt lasti kõik loomad alates koprast kuni hirve ja põdrapullideni käpataha laksuga peale mida liikus enamik loomi tükk maad edasi. Soku laskmisel juhtus uskumatu lugu, suur piikidega sokk sai tabamuse ja peale seda kimas nagu Ben Johnson metsa. Peale lasku ilmus põõsast väiksemate sarvedega sokk kes sai lasu samasse kohta kuhu eelminegi ning tormas eelmisele järele. Kütid ootasid ivakese ja järgnesid loomadele, mõlemad olid jooksnud metsas üsna pika maa ja olid sama põõsa all pikali maas!!! Filmi tutvustuses öeldakse, et Norra jahimehed ei pea trofeed tähtsaks ja loomi kütitakse ainult liha pärast. Loomad lastakse maha kus juhtub ja viiakse edasi helikopteritega.
Mart kirjutas:Täpselt, ikka rahulikult, mina panen tobi põlema ja kui uluk kohe ei kukkunud vaid jõudis metsa pugeda, siis lähed otsid täpselt tabamise koha ülesse.
Meil kuu aega tagasi lasti pukist hommikul kuldipoissi ca 50 meetri pealt,kuul oli Norma(täpset kaalu ei tea)cal 30-06.Siga oli kukkund nagu niidetud maha ja rabelend ca 5 min ühe koha peal,mees tegi aga rahulikult suitsu.Järsku tõusis siga püsti komberdas metsa jA kadund ta on siiani.
) lähemale ja tsekid asja. Samas on see muidugi pisut ka harjumuse ja maitse asi. Kui korralikult kohe ära ei suuda lasta, siis on võibolla tõesti kasulik kohe täägiga järgi joosta...
