eesti rahva ennemuistsed jutud: Saaremaa viimane hunt

[sammal.habe]

kirjaviis muutmata (S.H.)
___________________________________________________________
Saaremaa viimane hunt

Eesti Kirjandusmuuseumi Rahvaluule Arhiivi salvest:
Korjaja Endel Ink, sünd. 30 dets 1925 Elukoht Kuresaares Tolli t 15. Kieli maja
Jutt kuuldud emalt: Miina Ink, 56 aastat vana, elab samas majas, kuid sündinud Kaarma-Kukekülas.

Kaarma-Loona mõisas valitses noor härra Nolken, temal oli noor kutsar. Mõlemad päris elujõulised mehed. Naisi on ju ka meestel vaja, mis siis muud kui kutsar toob omal nooriku ära, pulmad peeti nelipühil. See meeldis härra Nolkenile, härra laseb tõlla treppi sõita ja kihutavad kosja. Kutsaril vaesel hakkas varba külm. Kosjasõit käidud hakkavad kutsari varbad valutama ja mädaneva otsast ära, ainult labad jäävad veel. Ega siis vigaste jalgade kutsar härrale ei meeldi. Ta laskis kutsari ametist lahti ja määrab ta metsavahiks.
Andes metsavahile püssi naljatas härra: „Noh too igaks õhtuks hallvatt koju!”

Umbes 1895 aastal, märtsikuu lõpupoole. Ommiku vara läheb vana Juhan hundi jälgi otsima. Lõuna paiku tuli koduse ja ütles oma naisele: „Kuule va Mari ma leidsi hundi jäljed metsast, anna ruttu süüa, küll ma vanamehe koju toon.” Kõht täis, Juhan läheb hunti püüdma. Leiab hundi jäljed ja läheb neid kaudu edasi kuni Lahame küünini ja leiab sealt hundi magamas. Juhan läheb tasakesi küüni seinani ja paneb püssitoru seina palkide vahelt läbi ja sihib natuke ja laseb. Hunt ei liiguta kõrvagi, Juhan va argpüks ei julge vaatama minna. Läheb Lahamele ja võtab sealt isa kaasa ja lähevad hunti ära tooma. Panevad hundi rekke ja sõidutavad ta mõisa, sääl tuleb metsavahi naine vastu ja rõõmustab, et vana Juhan koju tuli.
Teisel päeval viidi kohe hunt linna sillakohtu pearaha saama. Hundi pearaha saadi 25 rubla. Tuldi hundiga koduse, sääl võeti nahk maha ja liha keedeti Lahame paargus müürikatlas 24 tundi, et kõik rasv oli mitme suguste haiguste rohi.
Kolmandal päeval viidi hundi nahk linna, selle eest saadi 5 rubla, õhtul linnasst koju tulles joodi Kaarma kiriku juures kõrtsis 5 rubla hundi liikudeks, sel ajal oli Kaarma kõrtsmikuks Vilhelm Verliin. Kõrtsist läksid mehed igaüks koju ja siis tehti veel vakk nisu õlut ja joodi ikka hundi liiku. Pärast ostsis metsavaht endale saapad ja naisele siidi rätiku, lapsed said nii palju saia kui tahtsid. Isegi kiriku vaeseid ei jäetud ilma neile anti ka 50 kopikat.
Selle hundi lõualuu on paegu alles.

[jorr]

Tore lugu!Aga kust sa välja lugesid et see Saaremaa viimane hunt oli?

[sammal.habe]

sedasi arvab algne kirjapanija. see on nimelt selle jutu pealkiri