Kui oled sõrme sirgeks jätnud

Kui miskit tahab väljaütlemist , siis siin on koht, kus seda teha.
Vasta
Kasutaja avatar
Beretta
Postitusi: 1452
Liitunud: T Nov 25, 2003 4:47 pm

Kui oled sõrme sirgeks jätnud

Postitus Postitas Beretta »

Eks selliseid kordi on igal mehel olnud, põhjusel või teisel. Aga sellised, mis jäävad meelde kui remain of day
Oktoobri algus, õhtune kitse hiilimisjaht. Liigun vaikselt söödapõllu poole. Järsku ehk nagu ikka ootamatult silman põtra põllu serva. Vahemaa nii meetri 70-80. Kükitan, vaatan optikast. Pull 1+2, ilusti seisab ees. Tema jõllitab mind. Siis teeb oma möh häält http://www.algenshus.se/sound.html
ja tuleb peale. Tõusen püsti, vehin püssiga. Tuleb edasi. Hüppan püssiga vehkides õhku ja röögin midagi. Keerab ringi ja kerge sörgiga kaob võssa.
Mehed pärast küsima, miks ära ei lasknud.

Kui oleks ära laskunud, oleks kiidetud ( tingimusel, et keegi poleks uurinud millega lasin) Aga kui ei oleks....Püss oli 22-250.
Jahinimekiri oli avatud, et keegi irisema ei hakkaks.
kakuke
Postitusi: 5754
Liitunud: E Sept 01, 2003 3:32 pm

Postitus Postitas kakuke »

Sellist asja on ikka ette tulnud. Põhjused on ka olnud erinevad. Enamasti siis, kui kohe kuidagi ei saa ennast laskmise ajaks stabiilseks, et see korralik surmav lask teha (olen väsinud olnud, miski häirib jne) või pole piisavalt ohutu olnud, aga on ka ette tulnud sellist asja, et päev on liialt ilus olnud või avanev vaade lihtsalt sedavõrd lummav, et kohe kuidagi ei tahaks seda pauguga lõpetada. Üks meeldejäävamaid sõrme sirgeks jätmisi oli sel aastal sokujahis Võrumaal. Oli parajasti selline kuldne õhtu, kus päike oli loojumas ja siis silman, et vanahärra astub kõrge heina seest vastselt niidetud põllule. Vaatasin teda jupp aega läbi optika, distants oli mõistlik ca 100m, sisetunde järgi kotis loom, aga sõrm ei tahtnud kuidagi kõveraks minna, loom oli nii kena. Korraga pistis vanamees jooksu ja ajas ära poisikese, kes oli julgenud tema territooriumile ronida, aga siis tuli jälle tagasi endisele kohale ja sedasi vaatlesin teist seni, kuni läks päris pimedaks.
Ma olen väga rahul olnud ka hiljem, kui olen meenutanud neid kordi, kus sõrm sirgeks on jäänud. :)
On inimesi, kes saavad sellest aru ja on inimesi, kes ei hakka sellest kunagi aru saama.
Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks !!!
jorr
Postitusi: 3240
Liitunud: T Mär 01, 2005 9:52 pm

Postitus Postitas jorr »

Oli omalgi mitte väga ammune lugu,kus jätsin põdrajahil sõrme sirgeks.
Olin kütiliinil,tiheda liiklusega maanteest ehk kakssada m ja minupool teed nii viiesaja m kaugusel mõlemal pool olid talumajad.
Aju tehti teiselpool teed olevas metsas ja mina paari mehega siinpool teed vastu järgmist metsa,et kui tuleb üle tee?
Ja tuligi,põdralehm vasikaga,mulle otse peale ja jäi nii kolmekümne m peale seisma.Püssiks sile.Aga põdra taga liiguvad autod mitte kaugemal kui kakssada m.Ei lase,kuigi seisab risti ees.
Loom tegi väikese kaare ja põikas minu ning talumaja vahelt metsa,kaugus ikka umbes kolmkümment.
Ja jätsingi laskmata, sest kaart tehes paistis põdra tagant elumaja,kuigi hiljem oli virinat ja mõni mees küsis isegi pudelit.
noorus on ilus aeg
mustlesk
Postitusi: 635
Liitunud: N Dets 02, 2004 1:48 pm

Postitus Postitas mustlesk »

Pea paar kuud aega tagasi läksin õhtul oma sea söödale kährikut passima.Pukki mul seal ei ole, aga üks ilus kuusk kasvab nii umbes 40 meetri kaugusel ja selle varjavate okste all hea istuda.Hakkas pisut lund puistama ja läks juba üsna hämaraks, aga kährikut ei kuskil.Äkki vaatan miski liikumine, ainult kähriku jaoks liiga suur ja kõrge jalaga.Püss palge ja läbi optika vaadates selge, et tegu hoopis ilvesega.Tuli teine mööda kraavi perve söödani, seisatas ja tuli siis edasi, kraavi nurgas istus maha ja vaatas ringi.Kuna keegi maininud ei olnud, et meil ilvese luba oleks(järgmine päev sain teada, et on täitsa olemas), siis lihtsalt vaatasin teda ja ei olnud kordagi sellist mõtet, et vajutaks päästikule.Pärast muidugi ei jõudnud seda aasimist ära kuulata, et ilvese puhul kõigepealt vajuta ja alles siis uuri kas luba on.Nädala pärast lasti see ilves ära ühisjahi käigus ja päris ausalt mul ei kripelda südames, et ma ta laskmata jätsin.
Kasutaja avatar
BA
Postitusi: 64
Liitunud: E Aug 29, 2005 3:20 pm

Postitus Postitas BA »

Paar aastat tagasi passisin puu otsas sokku. Käimas oli siis parajasti aktiivne jooksuaeg. Vaikselt peibutasin ka aeg-ajalt. Ühtäkki märkan, et emane tuli põllule ja talle järgnes vana sokk. Laskmismaa oli sileda jaoks piisavalt kaugel. Ühtäkki hakkas paarikene vaikselt liikuma, kuni võtsid suuna sama puu alla, mille otsas ise istusin. 3-4 meetri pealt vanat sokku näha oli minu jaoks selline elamus. Jätsin minagi tulistamata. Selliseid juhuseid tuleb ette ülimalt harva. Paljud ei tahtnud seda uskuda, et nägin sokku 3-4 meetri pealt ja ei lasknud. Hiljem kodus kirusin ennast, et miks fotokat kaasa ei võtnud?
tony
Postitusi: 1148
Liitunud: P Dets 26, 2004 1:41 pm

Postitus Postitas tony »

Olen kümneid sokupoisse laskmata jätnud kui nad on pulma ajal koos kitsega.Ei ole midagi koledamat kui lased soku ära ja kits jääb lolli näoga vaatama,et mis siis nüüd juhtus.
gloss
Postitusi: 110
Liitunud: E Dets 06, 2004 8:34 pm

Postitus Postitas gloss »

oli endal ka juhus sokuga paar aastat tagasi kui läksin läbi metsa varitsuskohta. enne põlluserva jõudmist nägin et sokk oli juba paigas. mind ta polnud veel näinud, kül aga kuulnud. kükitasin vaikselt maha ja sokk, uudishimulik nagu ta on hakkas ise ligemale astuma. meie vahele jäi üks murdunud okstega toomingas mille taga ma olin ja okste vahelt piilusin mis vanamehel plaanis. oli mul veel kukkedega kaheraudne, tõmbasin vaikselt kuke vinna, väike värin tuli juba sisse, lõpuks oli jäänud meie vahele 7-8 meetrit, ättil oli pea juba valge aga sarv korralik 3+3. plaan oli kindel "võtan ära", oleks ma ennast sealt okste tagant püsti sirutanud poleks sel sokul olnud mingit võimalust. aga sekund enne seda hetke ajas sokk kaela sirgeks ja lasi kuuldavale vaikse inina, nagu kitski iniseb. hetkega kadusid igasugu mõtted sarvedest seinal. tõusin püsti ja ütlesin vanamehele:" Mine koju:". Ja läkski
Kasutaja avatar
Sarvik
Postitusi: 576
Liitunud: E Jaan 08, 2007 3:09 pm

Postitus Postitas Sarvik »

mõni aasta tagasi viljapõllus suht pimedas siga passisin.....istusin sellise madala ca 2m maast puki otsas.....siis näen et igavest suur kult põldu tuleb.....siis näen et kolm põrsast järel...ok, korrigeerin mõtlemist emis põrsastega..... käib mõte läbi et laseks äkki põrsa...aga ikka vaatan et jube väiksed põrsad....ja nii suur emis.....siis suure eluka külgsiluetti äkki näen.....karu, krt, koos kolme kutsikaga...ilus pilt jälgin mängu....aga karu liigub süües vaikselt kogu aeg minu poole....ja väikseid kutsikaid laiali...kogu aeg neid viljas ka ei näe....kuskilt 30 m pealt hakkab veic kõhe...üritan endast märku anda ja lasen kummikukontsi vastastikku hõõrudes kriuksu....ei midagi...köhatan korduvalt päris kõvasti....ei midagi...aga midagi ta ikka kuulis.....ja siis kui ta ca 10 m pealt tagakäppadele tõusis ja lürinal õhku nuusutas....ja minust pikem oli.....siis oli ka mul 2/3 päästikut juba tõmmatud....adrenaliini oli veres ikka metsikult...siis lasi end käppadele tagasi....aga tema (ja ka minu) õnneks mitte otse vaatega minu suunas vaid nagu keeras esikäpad maha pannes kerega ca 90 kraadi tagasi....just siis sain aru et meie kohtumine on kriitilisest punktist üle...siis käis hoiatus häälitsus ja kutsikad tormasid ema juurde kusjuures üks neist jooksis mu puki alt meetri pealt üle st. ma asusin ema ja kutsika vahel ...ja siis vaikselt ja soliidselt.... mitte kiirustades taandus see perekond metsa....

tagantjärgi mõtlesin et see metsaäärde põrsalaskmise mõttevilgatus oli ikka üks elu lollimaid mõtteid....kujutasin ette....lasen põrsa....püss puki otsas lähen ära tooma....ja siis tuleb põõsast emakaru ka asja uurima...eh

niiet rõõm laskmata jätmisest võib olla suurem..... kui rõõm edukast lasust....
kärbes kirbule!
Isapull
Postitusi: 57
Liitunud: E Okt 23, 2006 10:35 am

Postitus Postitas Isapull »

Nädalake tagasi sai pukis siga passitud, külma oli kõvasti, ca -20, no ei tulnud, ega tulnud ühtegi välja, kui äkki vaatan, rebane, tegi söödaplatsil tiiru, vaatasin läbi optika teine väike ja kondine veel, et nahka head ei saa ja ikkagi seapassimine käsil ja kuidas sa lased sea passimise asemel mingi rebase. Sõrm jäi sirgeks ja tundsin, et tegin õigesti kuna metsaelukat on ka niisama tore oma askelduste juures jälgida.

Veidi hiljem liikus toosama tegelane söödaplatsilt minema valjapoole laske- ja ka vaatevälja ning kukkus haukuma, nii, et terve mets kajas, karjus ja karjus, mõtlesin juba, et krt..... , tahtsid kuis parem ja nüüd rikub veel jahi ära. Ja nii oligi, 20 minutit karjus, siis tuli kõne teiselt jahikaaslaselt teiset pukist, et üks kesikkult maas ja mul ei midagi peale hea tunde, et rebane sai karjuda, siga jäi ellu ja pauk tegemata.

Äa kahetse tegemat jäänud pauku!
Kasutaja avatar
Estlander
Postitusi: 338
Liitunud: K Nov 17, 2004 12:25 pm

Postitus Postitas Estlander »

gloss kirjutas:hetkega kadusid igasugu mõtted sarvedest seinal. tõusin püsti ja ütlesin vanamehele:" Mine koju:". Ja läkski


Vana oligi ju kodus. Sina olid jahimehena tema territooriumil ja sokk inises sulle, et mis vahid siin lolli näoga, mine koju :)
Hundist toakoera ei saa.
Kasutaja avatar
Feen
Postitusi: 3079
Liitunud: T Veebr 03, 2004 4:58 pm

Postitus Postitas Feen »

Ise olen mõned korrad laskmata jätnud. Kakuke pajatas millalgi, et olevat jube hää. Hea küll, see selleks, aga probleem on see, et meie maadel on ilusa sarvega sokku maru vähe. Sel aastal on olnud paar võimalust medalisarvedega looma lasta. Optikas olnud ja puha ja ainult vajuta. 2 sellist looma olen laskmata jätnud. Üks oli küll laskeküpse sarvega, aga las teeb sugu. Teine oli veel suure reserviga noor loom, kes oleks tulevastel aastatel uhkema trofeega olnud. Aga see teine lasti sel aastal maha, pidada hõbe olema kuulduste järgi. Ja sel puhul ei kahetse, et ise ei lasknud, aga kahju on sellest, et üldse lasti. Aga selle esimese looma teemal jahtisime kokkutulekuks looma, ja ma sain kolme looma rahulikult vaadelda. Viimane oli selline noor sokupulk, jalutas mingi 30 m, suht hämaras. Liha pehme, paras saslikuks teha. Aga kõik oli nii ilus... ja süda ka kloppis ja sõrm oli päästikul. Ja vahelduva eduga kestis see mingi 5 minutit, kus sokupoiss kahtlustas minu olemasolu, aga ära ei läinud. Nojah, üks teine mees lasi mujalt soku ära ja oli teine külmasarvega ning kokkuvõttes oli minu jaoks ülimalt kena jahipäev ning igati rahul, et ühtegi looma ei lasknud.
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
Kasutaja avatar
reimakas
Postitusi: 308
Liitunud: E Nov 28, 2005 5:16 pm

Postitus Postitas reimakas »

Olin kitse passimas ja vaatan, et minust 100m eemal tuli pöldu ema kahe tallega. Istusin vaikselt põõsas edasi ja märkasin, et ema vahib mind, muudkui vaatab ja vaatab. Järsku läks metsa ja jättis talled põldu...Istun mina siis vaikselt edasi ja ise mõtlen, et miks ta siis need talled sinna maha jättis. Möödus umbes 5 minutit ja vaatan, et otse minu ees metsast tuleb välja kits....vaatab mind ja muudkui läheneb ja läheneb...lõpuks oli meie vahe umbes 3 meetrit, siis ta läks ümber põõsa ja alles siis tundis mu lõhna ära ja pani padavai haukutes metsa- kits läinud ja talled ka ja kogemus ja elamus missugune.
See, kes tapab, pole veel jahimees
UNN
Postitusi: 84
Liitunud: L Apr 15, 2006 5:08 pm

Postitus Postitas UNN »

Mul selline juhus.Ammusel ajal kui relvaks oli kõigil sileraudne sai passitud valiksokku vist augustis,kui heinamaad olid niidetud.Varjuda polnud mujale kui suurde kraavi, tuul oli pikki kraavi.Sel ajal ei olnud müügil peibutusvilesid.Emase häält tegin peene heinalehega,ise mõtlesin- no see sokk peab küll täiesti lollakas olema,kui minu vilest midagi arvab.Sokk aga tuli nii vaikselt minu selja taha,et mina ei kuulnud midagi.Ja kui siis pani täiest kõrist ja täie mõnuga oma mökitamist.Kujutate ju ette mis laskmisest sai juttu olla,hea oli et püksid puhtaks jäid.Keegi oleks mind nagu kraavist välja visanud,püss ja muud kodinad jäid kõik maha.Tal ju hääl päris räme eriti 4-5 meetri pealt.
Vasta