Rookisin teema lõpust teemavälise jutu maha. Nüüd asjast.
Erametsaliidu kodulehel Lillemäe pöördumist lugedes tekkis parajalt deja vu tunne. Lillemäe on just seesama härrasmees, kes paari aasta eest Erametsaliidu poolt korraldatud jahindusalasel üritusel esinemiste vahepeal ähvardas erametsaomanikke "sõjaga" (mida iganes ta ise selle all mõtles - jäägu see tema omapärasesse mõttemaailma). Kui EJSi liikmeskonna hulgas ükskord ei lõpe see jäägitu ja kriitikavaba pühendumine oma Suurtele Juhtidele, siis tõepoolest ükskord jahindus Eestis mittemaaomanikele ka lõpeb. Nii et mina ühinen küll Kakukese palvega EJSile ja tema juhtidele mõistuse andmise osas. Mitte täiesti hingest küll, kuna skeptik minus tõstab pead ja kahtleb, kas seegi aitaks...
BM
Jahinduse arengukava 2007-2013
baddmann kirjutas:Rookisin teema lõpust teemavälise jutu maha. Nüüd asjast.
Erametsaliidu kodulehel Lillemäe pöördumist lugedes tekkis parajalt deja vu tunne. Lillemäe on just seesama härrasmees, kes paari aasta eest Erametsaliidu poolt korraldatud jahindusalasel üritusel esinemiste vahepeal ähvardas erametsaomanikke "sõjaga" (mida iganes ta ise selle all mõtles - jäägu see tema omapärasesse mõttemaailma). Kui EJSi liikmeskonna hulgas ükskord ei lõpe see jäägitu ja kriitikavaba pühendumine oma Suurtele Juhtidele, siis tõepoolest ükskord jahindus Eestis mittemaaomanikele ka lõpeb. Nii et mina ühinen küll Kakukese palvega EJSile ja tema juhtidele mõistuse andmise osas. Mitte täiesti hingest küll, kuna skeptik minus tõstab pead ja kahtleb, kas seegi aitaks...
BM
Kuniks EJS selts meenutab üht keskmikut erakonda eestis, kus eesotsas on paras perefirma ja liikmeskonna osaks on liikmemaksu tasumine ja vait olemine ei muutu midagi. Samuti ei meelita hr. Lillemäe oma sõnavõttudega ka Jõgeva ega Valgamaa jahimehi liituma EJSiga. Lihtsam, selgem ja tulemuslikum on oma maadel maaomanikege suhted selged hoida ja probleeme ennetada kui oodata mingitki EJS poolsed konstruktiivset tegevust selles vallas. Lihte on öelda et arengukavaga on tegemist ühe tegelase haige unenäoga aga oluliselt raskem pakkuda välja oma variant, Hr. Lillemäe kirjutis EI olnud ei muudatus ega parandusettepanek. Samuti on väga raske uskuda et sellest arengukavast hr. Lillemäe alles nüüd kuulis, kui nii tõesti on siis, vabandage väga, ääretult mõttetu asutuse mulje jätab see EJS.
Ei taha nüüd kellelegi liiga teha, aga tundub, et see jahinduse arengukava töörühm on üks järjekordne surnult sündinud vasikas. Herr Lillemäe oma kurjas kirjas on vist kogemata tõe välja lobisenud, et Egon Niittee üksi kirjutas asja kokku ja ülejäänud 14 töörühma liiget lugesid arengukava projekti alles nüüd esimest korda (mõned pole äkki üldse lugenud - tavaline asi igasugu töörühmade juures). Seega, kuna pole erilist lootust, et asjaosalised selles kirjatükis midagi muudaks, siis kritiseeriks ise kah natuke: 1) rebase, kähriku, mingi (ja äkki ka kopra) võiks vast tõesti lindpriiks kuulutada, aga ülejäänud mitteprobleemsete väikeulukite puhul peaks ikkagi säilima mingisugune maaomandi suuruse alampiir - ei tohiks anda inimestele põhimõttelist võimalust kõige hoovi peal liikuva pihta tuld anda (ehkki seda reaalselt vast ei kasutataks), 2) ulukikahjude korvamise korda tohib muuta ainult niipalju, et töötada välja kahjude hindamise kriteeriumid (et maaomanikud tõesti kompensatsiooni hakkaks saama). Kui igasuguste kahjude korvamine, sõltumata ulukite arvukusest, veeretada jahimeeste õlule, siis lõpeb jaht tõesti varsti rahapuudusel ära.
Kisuks järjekordselt vana teema üles- maaomanikel (ja ka paljudel tavainimestel) on millegipärast arusaam, et jahindus toob tohutult raha sisse. EJS peaks esmajoones selle väite meie ühiskonnas ümber kujundama. Sellises valguses ma saan täiesti aru maaomanike soovi saada enda metsade-põldude kahjustamise eest "prisket" rahalist kompensatsiooni. Ja loomulikult seda siis jahimeeste käest-nemad ju neid rahasid haldavad.
Arvan, et selline arusaam on ühiskonnas tekkinud seoses nõuka aja lõpus alguse saanud massilisele jahiturismile. Endalgi meeles, kui sõbrast endine jääger kurtis oma suhteliselt rasket elu suurulukite jahihooajal. Ei olnud ööl ega päeval vahet. Neid turiste liikus hordide kaupa. Alates soomlastest lõpetades sakslaste ning prantslastega. Kogu endise Mahtra MM territooriumil elavad ja töötavad inimesed teadsid turistidest. Küll veeti turiste metsamajandi bussidega, hiljem juba osteti teenitud valuuta eest jahimajandile vanad Toyota maasturid. Vaevalt, et mujal Eestimaalgi need asjad teisiti olid.
Kaasajal see aga paraku asjast vale arusaam. Panustad rahaliselt jahindusse kordades rohkem kui ise tagasi saad. Usun, et selle müüdi "jahindus=rahalaev" muutumisega muutuks ka maaomanike arusaam. Täitsa imelik on lugeda väiteid- maaomanikul ei ole isegi jahipidamisõigust? Lihtsalt maaomanikud ei teagi oma õigusi. Kui keegi neile vastupidist ei selgita- usun, et kaotajaks jäävad jahimehed.
Seega järjekordselt vana asja juures väljas-EJS-vaja ajakirjanduses hakata kiiremas korras selgitustööd tegema hakata mitte aga Peaministri või Taevataadi ütlustega kedagi rumalaks tembeldada.
Arvan, et selline arusaam on ühiskonnas tekkinud seoses nõuka aja lõpus alguse saanud massilisele jahiturismile. Endalgi meeles, kui sõbrast endine jääger kurtis oma suhteliselt rasket elu suurulukite jahihooajal. Ei olnud ööl ega päeval vahet. Neid turiste liikus hordide kaupa. Alates soomlastest lõpetades sakslaste ning prantslastega. Kogu endise Mahtra MM territooriumil elavad ja töötavad inimesed teadsid turistidest. Küll veeti turiste metsamajandi bussidega, hiljem juba osteti teenitud valuuta eest jahimajandile vanad Toyota maasturid. Vaevalt, et mujal Eestimaalgi need asjad teisiti olid.
Kaasajal see aga paraku asjast vale arusaam. Panustad rahaliselt jahindusse kordades rohkem kui ise tagasi saad. Usun, et selle müüdi "jahindus=rahalaev" muutumisega muutuks ka maaomanike arusaam. Täitsa imelik on lugeda väiteid- maaomanikul ei ole isegi jahipidamisõigust? Lihtsalt maaomanikud ei teagi oma õigusi. Kui keegi neile vastupidist ei selgita- usun, et kaotajaks jäävad jahimehed.
Seega järjekordselt vana asja juures väljas-EJS-vaja ajakirjanduses hakata kiiremas korras selgitustööd tegema hakata mitte aga Peaministri või Taevataadi ütlustega kedagi rumalaks tembeldada.
ikka lõbusalt
-
Ahto Kattai
- Postitusi: 2418
- Liitunud: R Mär 12, 2004 8:41 pm
Ärge nüüd tulge rääkima ,nagu turismijahiga tegelevad isikud /firmad oma asjadega kohutavas miinuses.See ikka puhas äri ja keegi ei aja äri ,kui peab ise peale maksma.Iseasi kuidas seda äri maksuametile serveeritakse. Miinuses olemise juttu võivad EHK rääkida jahiühendused ,kus midagi võõraile ei müüda,kõik läheb oma tarbeks ja ka kulud tasutakse oma taskust ja mingi tulu teenimine ei olegi taotluslik.Ka ilma turismita on võimalik raha teenida /majandada,kui seda tahetakse(liha müümine).Normaalne on kui selliselt teenitud raha "viiakse " metsa tagasi. Mite kõigil pole võimalik oma muudest sissetulekutest/palgast metssigadele metsa vilja osta. See aeg kui kolhoosi laost midagi nihveltati on möödas.Jahitarbed peaks siiski iga mees oma taskust suutma kinni maksta!
Kahjude hüvitamise kohapealt arvan mina ,et seda peaks nõudma resuri valdajalt,seega siis riigilt. Maksame ju riigile resursi maksu,seda muidugi juhul kui jahimehe poolt on täidetud temale seatud kohustused(loomade arvukus on hoitud optimumi piires)
Kivi kotti!
Kahjude hüvitamise kohapealt arvan mina ,et seda peaks nõudma resuri valdajalt,seega siis riigilt. Maksame ju riigile resursi maksu,seda muidugi juhul kui jahimehe poolt on täidetud temale seatud kohustused(loomade arvukus on hoitud optimumi piires)
Kivi kotti!
Nenede kompensatsioonide määramise kriteeriumid tuleb väga selgelt piiritleda. Ei pea õigeks määrata kompensatsiooni näiteks 100ha metsaomanikule, kelle metsas on metsakahjustusi, kui samas kõrval metsaüksustes neid ei ole. Äririski kompenseerida poleks nagu õige, nii peaks ju kõigile pankrotistunud äriühingutele kompensatsiooni maksma. Jäätise- ja õllemüüjale ei maksta ju kompensatsiooni vihmaste ja külmade suvepäevade eest, mil müügitulu õige kasin, aga renti peab maksma. Kui võtsid äririski istutada puukesed kitse õuele, keset võsa, siis kanna ka seda riski. Ja ei ole mõtet demagoogiat ajada, et ega mina seda metsa ei lõika, metsakinnistu väärtus tõuseb iga aastaga, mis ta kasvab.
Ja jahiturismi ei maksa metsaomanikel oma äriplaani eriti sisse kirjutada, pole see Eesti nii atraktiivne enam ühti, hinnad ka juba liiga ülesse aetud isegi lääne-eurooplase jaoks. Ulukite arvukust hakatakse ka optimiseerima ja mida nad siis siia veel küttima peaks tulema.
Jahiturism oleks ainult mõeldav metsaühistute raames, see siis nagu teine RMK tekkimas ja palju siis sellest mammonast ühe metsatükikese omanikule kukub pole raske arvata. Lihtsalt ühe kliki poliitika ja heausksed väikemetsa omanikud lükatakse barrikaadidele, lipud ja loosungid kätte ja "Elagu kogu maa jahiturismistamine"
Ja jahiturismi ei maksa metsaomanikel oma äriplaani eriti sisse kirjutada, pole see Eesti nii atraktiivne enam ühti, hinnad ka juba liiga ülesse aetud isegi lääne-eurooplase jaoks. Ulukite arvukust hakatakse ka optimiseerima ja mida nad siis siia veel küttima peaks tulema.
Jahiturism oleks ainult mõeldav metsaühistute raames, see siis nagu teine RMK tekkimas ja palju siis sellest mammonast ühe metsatükikese omanikule kukub pole raske arvata. Lihtsalt ühe kliki poliitika ja heausksed väikemetsa omanikud lükatakse barrikaadidele, lipud ja loosungid kätte ja "Elagu kogu maa jahiturismistamine"
Viimati muutis Mart, K Mär 28, 2007 12:22 pm, muudetud 1 kord kokku.
Kuldi variant, et ressursimaks oleks nagu kindlustusmaks, mis tagaks siis kompenseerimise kahjustuste saajale. Eks siis oleks mingi bürokraat, kes otsustab, kas tegu oli jahipiirkonna süüga, maaomaniku süüga, vms. Igatahes, selline süsteem äkki toimiks? (iseasi on see, et kui kahjunõudeid hirmus palju tuleb... eks siis tuleks ressimaksu tõsta).
Ok, lihtsalt ka üks uitmõte.
Ok, lihtsalt ka üks uitmõte.
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
Nii ma oma kava läbitöötamisega jõudnud 18 lk juurde. 
Aga see ongi ju kavasse sisse kirjutatud, et taovad jahimehed ja seda vahendab riik. Liidetakse sisuliselt jahimeeste ressursimaksule otsa.
Ma saan täitsa aru miks jahimehed selle vastu on, 1ha peale kulub taimi ca 3000tk. Üks kuusetaim keskelt läbi maksab 2,5kr/tk. Ühe ha maapinna mineraliseerimine maksab 1500+KM. Nii, et ühe ha istusmaterjal+maapinna ettevalmistus maksab juba 9000 + tööraha (numbrid enda kogemustest). Kui palju hektared jahtkonna peale võiks arvestada kahjustust? Asi läheb vist päris hulluks, isegi kui arvestame maaomaniku omavastutuse ja suht koht väikese kahjustuse ulatuse.
Need kes räägivad ressursimaksu ümbermängimisest riigilt maaomanikule unustagu see kohe ära.
Need arvutused on juba siin tehtud ja vähemalt mulle tunduvad naeruväärsetena. http://www.jahindus.iap.ee/doku.php?id= ... utt=&fid=1
Aga see ongi ju kavasse sisse kirjutatud, et taovad jahimehed ja seda vahendab riik. Liidetakse sisuliselt jahimeeste ressursimaksule otsa.
Ma saan täitsa aru miks jahimehed selle vastu on, 1ha peale kulub taimi ca 3000tk. Üks kuusetaim keskelt läbi maksab 2,5kr/tk. Ühe ha maapinna mineraliseerimine maksab 1500+KM. Nii, et ühe ha istusmaterjal+maapinna ettevalmistus maksab juba 9000 + tööraha (numbrid enda kogemustest). Kui palju hektared jahtkonna peale võiks arvestada kahjustust? Asi läheb vist päris hulluks, isegi kui arvestame maaomaniku omavastutuse ja suht koht väikese kahjustuse ulatuse.
Need kes räägivad ressursimaksu ümbermängimisest riigilt maaomanikule unustagu see kohe ära.
Need arvutused on juba siin tehtud ja vähemalt mulle tunduvad naeruväärsetena. http://www.jahindus.iap.ee/doku.php?id= ... utt=&fid=1
Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks !!!
ma ennegi hullude mõtete väljakäija olnud, üks sähendsetest:
kui maa-ja metsaomanikud tahavad seda jahipidamisõigust, las nad siis saavad selle! Sinna otsa kogu seadusandluses ette nähtud paberimajandus ja lollist lootusest loobumine, et miski raha Eesti Vabariigi eelarvelistest vahenditest kahjude kompensatsiooniks nende kaukasse kukuks, siis on ju kahjude eest vastutajad nad ise! Mõningas mõttes pseudoprobleem.
Palju õnne!
kui maa-ja metsaomanikud tahavad seda jahipidamisõigust, las nad siis saavad selle! Sinna otsa kogu seadusandluses ette nähtud paberimajandus ja lollist lootusest loobumine, et miski raha Eesti Vabariigi eelarvelistest vahenditest kahjude kompensatsiooniks nende kaukasse kukuks, siis on ju kahjude eest vastutajad nad ise! Mõningas mõttes pseudoprobleem.
Palju õnne!
Sergo poolt väljapakutud lahendus tähendaks järjekordset reformi jahinduses. Ühelt poolt - kuna 2003. a Jahiseadus ei viinud jahimaakasutuses sisse praktilist väärtust omavaid muudatusi, siis poleks nagu reformi seni olnudki ja asi võiks ideoloogiliselt parem välja paista küll - et siis mitte järjekordne reform, vaid seni olemata reform.
Teiselt poolt aga - riikliku regulatsiooni senise retoorika kohalt on jahindusalane seadusandlus suunatud ikkagi ennekõike keskkonna-aspektide reguleerimisele, mitte peaasjalikult inimeste ühe hobitegevuse reguleerimisele. S.o jahindusalane normistik on keskkonnaõigus, mitte sotsiaalkäitumise ühe pisikese valdkonnakese õigus. Muidugi reguleeritakse sellega muuhulgas ka jahipidamise käitumisreegleid (kes, millega, kuidas), aga see on pigem (vajalik) kaasnähtus, mitte põhisuund. Seega tuleks igasuguse reformi kavandamisel jahinduse valdkonnas kindlasti arvestada, millised on selle võimalikud mõjud keskkonnale.
Kui reform oleks järsk (revolutsiooniline), siis võib praegu üpris tõsikindlalt eeldada, et mõjud keskkonnale ei ole piisavalt täpselt prognoositavad, sest pole ju selge, milline oleks maaomanike võimekus järsult üle võtta jahiulukite arvukuse reguleerimise ülesanded praegustelt jahipiirkondadelt.
Kui reform oleks aga pikemaajalisem (evolutsiooniline), siis saaksidki täidetud maa- ja metsaomanike soovid (tõenäoliselt) saada jahinduse korraldamine oma kätte ning vägagi tõenäoliselt nad suudaksid siis ka end piisava eesmärgipärasusega selle tegevuse korraldamiseks mobiliseerida. Evolutsioonilise arengu läbi kaasuvad maaomanikud jahinduse korraldamisse järkjärgult vastavalt omaenda huvitatuse tõusule, sellele aitaks kaasa nii riikliku regulatsiooni muutmine/kohandamine kui ka valitsusväliste organisatsioonide tegevuse tõhustamine - seda nii maaomanike kui jahimeeste organisatsioonide poolelt. Pidagem lisaks ka silmas, et mujal maailmas ongi piirkondlikud jahimeeste organisatsioonid eelkõige maaomanike organisatsioonid, kuna kõrvale jättes riigiti erinevat elusa jahiuluki kuulumise retoorikat (peremehetu vara, riigile kuuluv keskkonnaressurss, maaomandi osa) on de facto olulisimaks ressursiks siiski jahipidamiseks ja uluki eluks sobilik maapind.
Ega küsimus ei ole ju niiväga selles, kes tõstab konkreetse püssitoru konkreetse uluki suunas looduses (küll see isik ikka leitakse, otsivad seda siis maaomanikud või umbmäärase piirkondliku seotusega jahimeeste organisatsioonid), probleemiks on ikkagi ühe ajastu regulatsioonide ülekandumine teise ajastusse hoopis erinevate omandi- jm ühiskondlike suhete kõrvale ja taustal. Kui 1994. a Jahikorralduse seadus määratles vastuvõtmisel oma ühe eesmärgina jahipidamise korraldamise maareformi perioodil, siis 2002 (2003). a Jahiseadus millegipärast põlistas sisuliselt Jahikorralduse seaduse põhimõtted ka maareformi perioodi järgselt. Ajal, mil eramaaomand ei olnud suures plaanis veel tekkinud, kinnistatud ja selgunud, oli maaomanike tegelik eemalejätmine jahinduse korraldamisest oma maadel keskkonna huvides ehk isegi vajalik suurema selguse ja kindluse saavutamiseks - ulukifond vajas reguleerimist läbi kasutamise, järjepidevus tahtis säilitamist jms. Kuid nüüd, mil maaomanikud juba ise avaldavad valmisolekut suuremaks kaasarääkimiseks selles nende omandit puudutavas valdkonnas ja puudub ka põhjus eeldada, et nad kaasa rääkida ei oskaks, on Jahiseaduse lünklikkus pehmelt öeldes pinnuks silmas (või mõnes muus pehmes kohas).
Ma ei üritanud oma mõtteavaldusega teha maha jahimehi ega ülistada eraomandit. Minu eesmärgiks oli selgitada, et keskkonna-, sotsiaalne ja õiguslik tegelikkus meie kodumaal on oluliselt edasi liikunud võrreldes selle ajaga, mil pandi paika need jahimaakasutuse printsiibid, mis on Jahikorralduse seadusest kandunud Jahiseaduse abiga tänapäeva. Paratamatu on, et kui me tahame, et Eestimaal säiliks jahipidamine ka tulevastele eestlaste põlvkondadele, siis peavad maaomanikud ja jahimehed saama üle senisest vähemalt kohati antagonistlikust suhestumisest ning hakkama teineteisega rohkem arvestama - kahjuks on seda vaja pahatihti rõhutada rohkem just jahimeestele, mitte maaomanikele.
Päikest ja jõudu ja edasiviivat kaasarääkimist kõigile
BM
Teiselt poolt aga - riikliku regulatsiooni senise retoorika kohalt on jahindusalane seadusandlus suunatud ikkagi ennekõike keskkonna-aspektide reguleerimisele, mitte peaasjalikult inimeste ühe hobitegevuse reguleerimisele. S.o jahindusalane normistik on keskkonnaõigus, mitte sotsiaalkäitumise ühe pisikese valdkonnakese õigus. Muidugi reguleeritakse sellega muuhulgas ka jahipidamise käitumisreegleid (kes, millega, kuidas), aga see on pigem (vajalik) kaasnähtus, mitte põhisuund. Seega tuleks igasuguse reformi kavandamisel jahinduse valdkonnas kindlasti arvestada, millised on selle võimalikud mõjud keskkonnale.
Kui reform oleks järsk (revolutsiooniline), siis võib praegu üpris tõsikindlalt eeldada, et mõjud keskkonnale ei ole piisavalt täpselt prognoositavad, sest pole ju selge, milline oleks maaomanike võimekus järsult üle võtta jahiulukite arvukuse reguleerimise ülesanded praegustelt jahipiirkondadelt.
Kui reform oleks aga pikemaajalisem (evolutsiooniline), siis saaksidki täidetud maa- ja metsaomanike soovid (tõenäoliselt) saada jahinduse korraldamine oma kätte ning vägagi tõenäoliselt nad suudaksid siis ka end piisava eesmärgipärasusega selle tegevuse korraldamiseks mobiliseerida. Evolutsioonilise arengu läbi kaasuvad maaomanikud jahinduse korraldamisse järkjärgult vastavalt omaenda huvitatuse tõusule, sellele aitaks kaasa nii riikliku regulatsiooni muutmine/kohandamine kui ka valitsusväliste organisatsioonide tegevuse tõhustamine - seda nii maaomanike kui jahimeeste organisatsioonide poolelt. Pidagem lisaks ka silmas, et mujal maailmas ongi piirkondlikud jahimeeste organisatsioonid eelkõige maaomanike organisatsioonid, kuna kõrvale jättes riigiti erinevat elusa jahiuluki kuulumise retoorikat (peremehetu vara, riigile kuuluv keskkonnaressurss, maaomandi osa) on de facto olulisimaks ressursiks siiski jahipidamiseks ja uluki eluks sobilik maapind.
Ega küsimus ei ole ju niiväga selles, kes tõstab konkreetse püssitoru konkreetse uluki suunas looduses (küll see isik ikka leitakse, otsivad seda siis maaomanikud või umbmäärase piirkondliku seotusega jahimeeste organisatsioonid), probleemiks on ikkagi ühe ajastu regulatsioonide ülekandumine teise ajastusse hoopis erinevate omandi- jm ühiskondlike suhete kõrvale ja taustal. Kui 1994. a Jahikorralduse seadus määratles vastuvõtmisel oma ühe eesmärgina jahipidamise korraldamise maareformi perioodil, siis 2002 (2003). a Jahiseadus millegipärast põlistas sisuliselt Jahikorralduse seaduse põhimõtted ka maareformi perioodi järgselt. Ajal, mil eramaaomand ei olnud suures plaanis veel tekkinud, kinnistatud ja selgunud, oli maaomanike tegelik eemalejätmine jahinduse korraldamisest oma maadel keskkonna huvides ehk isegi vajalik suurema selguse ja kindluse saavutamiseks - ulukifond vajas reguleerimist läbi kasutamise, järjepidevus tahtis säilitamist jms. Kuid nüüd, mil maaomanikud juba ise avaldavad valmisolekut suuremaks kaasarääkimiseks selles nende omandit puudutavas valdkonnas ja puudub ka põhjus eeldada, et nad kaasa rääkida ei oskaks, on Jahiseaduse lünklikkus pehmelt öeldes pinnuks silmas (või mõnes muus pehmes kohas).
Ma ei üritanud oma mõtteavaldusega teha maha jahimehi ega ülistada eraomandit. Minu eesmärgiks oli selgitada, et keskkonna-, sotsiaalne ja õiguslik tegelikkus meie kodumaal on oluliselt edasi liikunud võrreldes selle ajaga, mil pandi paika need jahimaakasutuse printsiibid, mis on Jahikorralduse seadusest kandunud Jahiseaduse abiga tänapäeva. Paratamatu on, et kui me tahame, et Eestimaal säiliks jahipidamine ka tulevastele eestlaste põlvkondadele, siis peavad maaomanikud ja jahimehed saama üle senisest vähemalt kohati antagonistlikust suhestumisest ning hakkama teineteisega rohkem arvestama - kahjuks on seda vaja pahatihti rõhutada rohkem just jahimeestele, mitte maaomanikele.
Päikest ja jõudu ja edasiviivat kaasarääkimist kõigile
BM
Tõe huvides peaks tegelikult ära märkima veel asjaolu, et metsamehed saavad täna taotleda igasuguseid toetusi nii Erametsaliidust, kui ka PRIAst. Näiteks metsaistutuse puhul kompenseeritakse kuni 80% taimede maksumusest ja 1500kr/ha maapinna ettevalmistamise kuludest. On olemas veel ka toetus juhuks, kui toimub ulukikahjustus, aga kuna seni pole endal seda tarvis läinud (annaks jumal, et ei lähegi) siis asja olemust täpsemalt ei tea. Kõik muidugi ei pruugi toetusi taotleda, aga võimalus selleks on olemas.
Mardi jutuga ma küll ei taha nõus olla, et ulukikahjustus suures ulatuses on vääramatu jõud. Hea tahte korral on seda võimalik ennetada.
Mardi jutuga ma küll ei taha nõus olla, et ulukikahjustus suures ulatuses on vääramatu jõud. Hea tahte korral on seda võimalik ennetada.
Kahtluse korral jäta sõrm sirgeks !!!