Jääger-online jahindus foorum

mõttes mõlgub pisuke nikerdamine nahkade parkimisega, aga kui seda asja üritada ajada taimsel baasil, siis kirjandust va napi võitu ja needki aastast ca 1930 ja stiilis "tean küll, kuidas asi täpselt käib, aga ei ütle, seega veeretan üldist juttu". kas ehk keegi on puukoorte ja muu sellise kraamiga proovinud nahku viisakaks saada või vähemasti teab, kuidas seda teha? siblimist ja ajakulu selle üritusega ju on, aga eesmärgi nimel kõigeks valmis...

Kunagi liikus ringi lambanaka parkimise õpetus. Villa asemele võib mõelda karv ja lamba asemele keda iganes. Aga kust nüüdisajal maarjaääd saada on, seda ma pole ise avastanud. Tean, et seda liigub, aga kogused liiga suured, ja tellida on vist kallis. Kui keegi teab, andku, palun, teada.

Mineraalpark
Ühe naha töötlemiseks kulub umbes kaks nädalat.
1. Naha nülgimine võiks toimuda sügisel, kui villa kvaliteet on parim ja ning nahk ei ole muutunud paksuks. Hoidu vere sattumisest villale ja naha
lihapoolele. Kõige kergem on lammast nülgida kohe peale tapmist, kuni see on veel soe. Sisselõiked peavad olema sirged ja korrektsed. Rasva ja lihajäägid eemalda hoolikalt, vastasel korral võib soolatud nahal karv lahti tulla.
-
4
2. Soola nahk kuiva soolaga. Sool hävitab mikroobid, seob niiskust ja takistab roiskumist. Nahk võiks soolas seista ühe nädala. Soolatud nahkade talviseks säilitamiseks tuleb neid hoida kuni töötlemiseni kuivas ja jahedas. Sügisel tapetud loomade nahad pargi enne juunikuud. Hästi soolatud nahale on iseloomulik värske lõhn. Pruunid vöi oranzid laigud naha lihapoolsel küljel annavad tunnistust, et on alanud hapnemisprotsess - lõhn muutub haisuks ja nahal tulevad parkimise käigus karvad lahti. Sellist nahka saab edasi töödelda ainult karvadeta nahaks ning seda protsessi nimetatakse hapendamiseks.
Hapendamiseks on vaja panna nahk kilekotti päikese kätte hauduma nii kauaks, kuni karv täielikult lahti tuleb.
3. Kinnita nahk tööpingile otse, saba allpool. Nahk peab olema parasjagu
niiske, et kaabitsaga saaks sümmeetriliselt nii vertikaalis kui horisontaalis
kaapida. Sellisel kaapimisel venib nahk ühtlaselt. Oluline on sidekude täielikult ära kaapida.
Valik tööriistu naha töötlemiseks.
5
4. Et nahk saaks tagasi oma esialgse elastsuse, leota külmas vees sool
nahast välja. Nahk võiks olla leos ühe ööpäeva.
5. Järgnevalt pese kaks korda naha lihapoolt. Iga pesemise ja loputamise järel vaheta vesi ja tsentrifuugi nahka. Naha villapoole pesemiseks kasuta 40° C vees tugevatoimelist rasvlahustavat nõudepesuvahendit. Soojas vees avaneb karva soomuseline pind ning mustus ja rasv eralduvad. Kui vill jahtub, sulgub soomuseline välispind uuesti ning seepärast ära kunagi jäta nahka jahtunud musta pesuvette. Kui vee temperatuur on liiga kõrge, võib nahk muutuda jäigaks ja kõvaks. Villapoolt pese samuti mitu korda ja loputa nii kaua, kuni nahk on pesuainest puhas.
6. Konserveerimiseks e. parkimiseks valmista lahus, milles nahk peab seisma kaks ööpäeva. Lahus ühe lühikarvalise lambanaha jaoks :
10 liitrit 35° C vett
300 g maarjajääd
600 g keedusoola
1 dl 85% sipelghapet
Kõigepealt sega ämbris maarjajää ja sool ning kalla ainete peale kuum vesi. Sega, et sool paremini lahustuks. Seejärel vala ämbrisse ülejäänud kogus jahedamat vett ning lõpuks lisa sipelghape. Sipelghappe asemel võib kasutada ka äädikhapet.
7. Nüüd tuleb rasvatada naha lihapool. Sega valmis emulsioon :
1 dl taimset õli
1 dl 35° C vett
1 (cl) spl seepi
Pintselda emulsioon nahale. Seep vähendab naha pindpinevust ja aitab rasval kergemini nahka imenduda.
8. Pärast õlitamist kuivata nahk mõõduka päikese käes. Kuivamisele kulub
üks nädal. Nahka tuleb 2-3 korda päevas venitada, sest muidu kuivab see liiga ruttu.
9. Viimistlemiseks valmista segu :
1,5 dl soola
2 dl nisujahu
6
Sool lihvib, jahu seob soola ja eraldab nahast üleliigse niiskuse.
Kinnita nahk jällegi tööpingi külge otse, saba allpool. Vala segu nahale ja kaabi suure kaabitsaga sümmeetriliselt ning venita kergelt. Kui kogu pind on jahusoola seguga üle käidud, järgneb liivapaberiga nühkimine. Liivapaber kinnita puuklotsi külge ja lihvi sümmeetriliselt. Pööra tähelepanu ka äärtele. Pärast liivapaberiga nühkimist peab nahk olema ilus, valge ja pehme. Lõpuks pühi kõvema harjaga nahalt jahu ja sool. Klopi villapool. Naha ääred korrasta noaga
lõigates.

Edu proovimisel. Ise ei ole katsetanud. Aga tahtmist on. Kui maarjajääd saan, siis äkki isegi proovin. (maarjajää on kaaliumalumiiniumsulfaat). Samas, müüakse (nt. saksamaal ja austraalias :S) spetsiaalkeemiat ka, ja asi lihtsam. nii, et kui keegi ise pargib, siis oleks huvitatud küll. Ei usu, et see kellelgi laiva ära võtab kuna parkimisretsept siia üles pandud sai. Lisaks pidi see olema suht tänamatu töö ka.

nii nad räägivad jah, et tänamatu töö, aga ega ju enne tea, kui ise ära katsetatud.
seda maarjapargi töökäiku juhtusin ise ka lugema. ja maarjajää saamiseks on mul üks soovitus. nimelt tuleb kõigile tuttavatele kuulutada, et otsid. keegi ikka midagi tarka oskab vastata. mul juhtus nii, et üks sõber kusagilt vanast fotolaborist leidis ja kohe teadis mu jaoks kõrvale panna

Maarjajää saab ka vabalt välja jätta ja selle alternatiivid on välja toodud mõni aeg tagasi jahilistis.

Sellise palkirjaga raamatus oli mitmeid koduse parkimise meetodeid- ka. pajukoore park.

kas parkimisele viidava naha küljest peavad olema eemaldatud samuti viiiimseni kõik liha kui rasvatükid? või kui hoida enam-vähem puhastatud nahka soola all enne parkimisele viimist mõned nädalad, siis saab ikka asja ju?

Mida korralikumalt nahk puhastatud, seda kvaliteetsem tulemus parkimisel. Tasub jälgida, et nahka ära ei lõhu ja liiga ära ei kraabi (karvasibulad terveks!). Aga seal nad ise seda enamasti ei tee. Nahk peab olema soolatud jah, kui ma ei eksi, siis pärast seda, kui soolaga vedelik eemaldatud ning uus kiht peale, võib seda nahka viia parkimiseks ka nt aasta pärast. Nii vähemalt pajatatakse, ise pole katsetanud.

Küsiks nüüd siinkohal, et mis see maarjajää alternatiiv siis on? Liitusin nimelt jahilistiga alles hiljuti.
Kivi kotti!

Enam nüüd ei mäletagi nende nimesid (käis vist jahilistist läbi). Tegemist on mingi spetsiaalse seguga, mis käib metsas, toob loomad sealt ära, nülib, puhastab, pargib ja õmbleb kasuka ka valmis.
Aga ma otsisin välja selle kirja, mis hr. Val Rajasaar kunagi jahilisti saatis, see on selline:

See saadetud õpetus on päris asjalik. Maarjajää võib lahusest välja jätta ja pärast ööpäevast soola all hoidmist nahka selles lahuses sõltuvalt paksusest 1 - 3 ööpäeva hoida. Sellise soola-sipelghappe marinaadi nimi on pikkel. Piklisse võib suvisel ajal või kahtlaselt haiseva naha puhul lisada karva kinnihoidmiseks tsipa formaliini (seda tõesti hästi vähe, 1-2 ml näit. 5 l vee kohta. Maarjajää ärajätmine tingib seda, et selle aine töö tuleb teha muude preparaatidega. Euroopas on kasutusel aine nimega Basyntan. Seda saab vist Bayeri või Basfi tehasest Saksamaalt. Otsige veebist. Seal ka õpetused. Basyntaan lisatakse piklisse pärast pikeldamise protsessi lõppu. Siis peab lahuse temp. hoidma 36 kraadi juures 1-2 ööpäeva, nahka vaja muidugi aeg-ajalt liigutada. Siis edasi rasvatamine ja venitamine-kuivatamine nagu õpetuses oli.
NB! Basyntaan sisaldab fenooli ja on seetõttu paras mürk.
See oli siis antud teema. Fenooli kohta ütleks seda, et endal palju DNA-d fenooliga puhastatud, kasutage kummikindaid ning ärge seda riietele ajage. (vanasti sisaldasid guashvärvid ka fenooli).

tean, et maarjajää on üks kurivaim mis ei tule pargitud nahast välja ja sööb seda edasi kuni nahk on kollane ja pude (muidugi mitte ühe aastaga) Tänapäeval kasutatakse karusnahkade parkimisel äädikhapet aga mitte lahjat toidu äädikat vaid ikka seda kõikse vingemat. Siin Peipsi ääres üks mees tegeleb isegi väikest viisi teenustega. Võtan temaga ühendust ja kui tõe välja pigistan annan teile ka teada. Olen paarikümmet tema pargitud nahka näinud ja pole viga. Vabrikus pargitud nahkadel pahatihti nii paks kiht maha lihvitud, et karvajuured läbi ja karv lahti, pole koisid tarviski varsti nahk ise paljas

Teadjamees Sinu teadmised äädika ja maarjajää kasutamise kohta parkimisel on pehmelt öelda eksitavad. Võta lahti teema-Nahkade looduslik parkimine ja loe seal antud raamat läbi.

Nahkade looduslik parkimine on teine rubriik aga karusnahkade parkimiseks kasutatakse siiski äädikhapet. Mees kes sellega tegeleb ei viitsi või ei oska omale komponente otsida ja sõber viis mingi aeg tema juurde hunniku kopra, rebase, kährikunahku ja siis pidi otsima ka vajalikud kemikaalid. Äädikhape oli päris kindlasi üks komponent, vaevalt ta sellega kurke marineerima hakkas kuna sinna sai viidud ikka kõige kangem värk

teadjamiis kirjutas: Äädikhape oli päris kindlasi üks komponent, vaevalt ta sellega kurke marineerima hakkas kuna sinna sai viidud ikka kõige kangem värk

Täpselt,üks nahkade parkimise etapp ongi marineerimine.Ja selle kange värgi pidi ta ikka ära lahjendama.Kasutatakse igat liiki kergeid happeid ja jälgitakse pidevalt lahuste pH taset,muidu läheb asi untsu.
Tahan oma nahad ise parkida ja kui asi tehtud,siis teen ka väikese ülevaate.

Keda tõeliselt huvitab naha tehnoloogia, siis siin on kirjandus mida soovitaks uurida ja põhimõtted endale selgeks teha,ning hiljem kindlasti läbi lugeda see venekeelne raamat millest ükskord ennem juba rääkisin. (seal on kõik operatsioonid väga üksikasjaliselt ja selgelt kirjeldatud )1. K.Sõmermaa "Puukoor ja taimparkained." 2. H. Arumaa "Karusnahad ja karusnahatooted." 3. V. Kangro "Naha tehnoloogia." 4. E Nugis "Tähtsamate nahaliikide kodune parkimine."
Jõudu tudeerimisel !

Maarjajääst kirjutavad kõik vanemad raamatud aga ära on unustatud, et paari aastapärast on nahk täitsa rabe (murdub) !!!