jorr kirjutas:Ise tean metsas puhastamiseks peale sipelgate teist moodust veel aga nati tülikam kui sipelgapesa.
...
Muide,kes metsseanahka on käsitsi rasvast puhastanud see vaeva palju näinud aga selleks on teine moodus ka.
Ehk jagad meilegi neid metsatarkusi?
pane nülitud kolju mingisse vettpidavasse nõusse ja kuse peale. Mida rohkem õlut jood seda kiiremini saab kolju puhtaks, muidugi.... lebra on kõva ja nõu tuleb täissaamisel mudrust tühjendada et värske toimeaine ära mahuks.)))
Jahe ja Kakuke ütlesid jah õige asja ka minu teada ära,omal tööd vähem.Maal lihtne,venitad naeldega seanaha kuskile kuuriseinale kuhu koer ja kass ligi ei pääse ja las seisab,linnukesel ka süüa.
Aga Sergo nippi, kolju puhastamiseks, ma tõesti ei teadnud ja küllap neid on ka teisi,mina aint kahte metsas puhastamiseks tean.
Üks lihtsaim võimalus veel. Kaeva nülitud kolju mulla sisse. Ise panin veel paku igaksjuhuks peale, et mõni hulkuv koer seda välja ei tassiks. Enne talve kaeva kolju üles ja lase veega puhtaks. (võib tahta valgendamist aga puhas on küll. Sarved tuleb muidugi enne kilesse mässida, et ära ei pleegiks.
jorr kirjutas:Jahe ja Kakuke ütlesid jah õige asja ka minu teada ära,omal tööd vähem.Maal lihtne,venitad naeldega seanaha kuskile kuuriseinale kuhu koer ja kass ligi ei pääse ja las seisab,linnukesel ka süüa. Aga Sergo nippi, kolju puhastamiseks, ma tõesti ei teadnud ja küllap neid on ka teisi,mina aint kahte metsas puhastamiseks tean.
Tere jälle, Jorr. Asja olemus on selles, et kuses suuremal -vähemal määral sisaldub lõppttulemusena ammoniaaki. See ongi põhjusmõtteliselt igasugusest rasvainest ja bakteritest vabastav toimeaine. Kõlbab täiest ka enam- vähem rasvast puhastatud nahkadele, hais on muidugi tugev aga resultaat lõppkokkuvõttes: ise tehtud, hästi tehtud. Vähemalt ei pea kallist pappi plekkima ja pärast halama.
Ise ma seda teinud ei ole, küll aga mu isa, nõndaks siis retsept kadunud mehe käest aga tema tundis asja.
Arvan,et igasugu vanad nipid tuleks kuskile kirja panna,et ka järglased saaksid neid kasutada.Muidu on nii,et vanad viivad selle esiisade tarkuse koos endaga hauda ja hakame aga jälle jalgratast leiutama.Neid nippe on ju iga liigutuse juures olemas,ning töö oli korralik ja tulemus ka kestis.Honkomees, kui metsavahi järeltulija, peaks ka mõndagi asja teadma mis praegu juba kaduma kipub.Ärge hoitke siis küünalt... .Vanasti ju seda keemijat polnud mis praegu igal pool liibub ja tööd tehti ka mitte kiirustades ja aint raha pärast.Pole küll ise roheline aga see keemija on mõhh, mitte paha. Nii-et,sarvede keetmine on hea küll aga on ka muid võimalusi kolju puhastamiseks.
Loen siin ja mõtlen ( vii metsa ja valva, kaeva maasse ja oota, kuse peale ja liimi ära pudenenud osad tagasi jne.) Ma ei tea kas keetmine ja veidi nokitsemist on siis tõesti keerulisem ja raskem Loodan siiralt, et keegi ei hakka eksperimenteerima korralike sarvedega, sest kui midagi nihu läheb ja medalisarv raisus ( liimimine seal enam ei aita ), siis ikka kahju kah- või mis? Kui aga tõesti ei viitsi jännata, siis ise arvan, et sipelkate asemel ajavad asja pigem vaglad ka ära.Jätad oma kodukanti põõsa alla ja usun, et nädalaga kaup kadunud. Aga nagu hr. Sergo ütles siis proovime nii üht kui teist ja eks tibusid loetakse sügisel.
Vaglad määrivad üsna ära selle kolju, pärast rohkem jantimist, omal ka ebameeldivam haisu tõttu. Sellest aastast siis selline avastus - keetsin kolju, panin koridorikappi, suht soe seal. Polnud aega mõni päev asjaga tegeleda, asi läks elama. Põhimõtteliselt tekkis selline magus-imal lõhn juurde (nagu üle kasvanud E.coli LB söötmes, kui kellelegi midagi ütleb), mulle kunagisel ajal isegi meeldis see lõhn, aga jube kiirelt hakkab vastu. Ok, see selleks, valasin mitu tiiru seda keeduvett minema (igast hangunud rasvapiisad ka peal), siis kummikindad kätte, aken lahti ja puhastama. Puhastamine oli nagu ikka, natuke nokitsemist ja tehtud. Tulemus oli aga palju valgem kui seni puhastatud koljudel (puhastasin paar päeva enne ühe kolju kohe pärast keetmis ka, see jäi samuti tumedam). Ahjaa, kolju oli keedetud naha ja karvadega. Luu peale oli kohati tekkinud kallerdis, nagu sülti lõiguks pealt
Üks lask - liha. Kaks lasku - võib-olla. Kolm lasku...
Minu eelmine postitus oli irooniline, las arvamusliidrid siis materdavad!
Sokusarvede puhastamine.
Viige see alati meistri kätte! (ei ole vajalik).
Mitte kunagi ärge eemaldage pead kerest (rümbast) kirvega!
Kõige peamine ja tähtsam on pea eemaldamine ja peanaha kohene nülgimine ja mitte ei tohiks koljuluusse sisse lõigata. Tegema peab seda kohe ja suhteliselt adekvaatselt! Seejärel kolju kohe vette (kolu kogu aeg vees). Vett võib ja peaks vahetama umbes iga kaheksa tunni järel. Peale 36. tundi hakkame keetma. Veel parem on, kui saad ajud välja loputada. Võtad hambaharja ja hakkad seda kõike jooksva vee all välja loputama, loksutama (lükkad koljusse ja pesed sealt välja). Keetma peaks nägu sülti. Kõva tulega keema ja siis vaikse tulega ja vahtu peab kogu aeg korjama. 20-35 minutit ja siis on nina juur lahti keenud. (siin on nüüd küll natuke kogemust vaja, sest ei tohi koljut „pehmeks“ keeta) Seejärel kohene vee vahetus ja kolju jälle vette. Nüüd päev paar vabadust ja siis teeme kolju puhtaks (las võtab üles imala lõhna). Kui raiskad nüüd tunni selle peale, on see kolju väga korralikult vääristatud. Sellistel koljudel hambad on ilusasti pruunid. Seejärel võid valgendada vesinikuga, see teeb tõesti valgeks, nagu reklaamib c.. .
Ärge rikkuge trofeesid!
)))
Loodan siiralt, et keegi ei hakka eksperimenteerima korralike sarvedega, sest kui midagi nihu läheb ja medalisarv raisus ( liimimine seal enam ei aita ), siis ikka kahju kah- või mis? Kui aga tõesti ei viitsi jännata, siis ise arvan, et sipelkate asemel ajavad asja pigem vaglad ka ära.Jätad oma kodukanti põõsa alla ja usun, et nädalaga kaup kadunud. Aga nagu hr. Sergo ütles siis proovime nii üht kui teist ja eks tibusid loetakse sügisel.
