Teatan, et meie foorumi endine liige Puukoi lõpetas oma elu enesetapuga.
See uudis lipsas ka möödunud nädala lehtedest läbi.
Mul on alati kahju kui mõni Eesti tüdruk abiellub välismaalasega ja välismaale elama suundub ja kui keegi käe enda külge paneb.
Kahju kui elujõus mehed niimoodi lahkuvad. Vaimne maailm on habras.
Jahikaaslased võiks ka paremini teada mis mured inimesel on, mõnikord aitab hea sõbra nõuandest, õlalepatsutamisest või terakesest koos võetud napsist!
Meid on ainult 1 miljon...
Viimati muutis Kaupo Kindsigo, T Nov 13, 2007 9:58 am, muudetud 1 kord kokku.
Siiras kaastunne omastele, sõpradele ja tuttavatele. Kaastunne ka kõigile foorumlastele.
Kuni tänaseni polnud ma veel kindel kas tegu oli Puukoiga, uurisin igalt poolt netist , uudistes kajastati teemat ainult pealiskaudselt. Ääretult kurb et nii läks.
Mehe viib sellise teoni tihti väsimus. Väsimus selleläbi, et tema püüdlused olla õiglane ja aus lõppevad nii moraalse kui ka materiaalse kollapsiga. Riigiametitest lahkuvad inimesed, kes näevad, et nende püüdlused midagi muuta paremuse poole lõppevad näoga vastu seina jooksmisega. Ka kui midagi ära teha õnnestub, siis hea ja ülla teo ''kõrvale'' ilmub ajalehes tubli poliitiku klantspilt, kus naeratades jutustab ''tubli'' mrrd, kuidas ikka hoopis TEMA selle iluga hakkama sai. Võib ka juhtuda, et kui asja tegelik tegija hakkab liiga sõna võtma, saab ta lihtsalt sule. Targemad lahkuvad ise ja nende asemele tulevad selgrootud ja mannetud tegelased, kes on koheselt manipuleeritavad ja müüvad ka oma taguotsa esimesel võimalusel.
Kui inimene lõpetab oma maise eksistentsi ise, aga põhjusel, et ei soovi kellelegi lähedastest koormaks olla, näiteks on parandamatu voodihaige, keda tuleks veel 10 aastat põetada, on tegu respekteeritav, ehk isegi väärib austust. Ka sattumine olukorda, kus on häbistatud end ja oma klanni sedavõrd, et edasine eksistents sirge seljaga olla on võimatu ja otsustatakse elust lahkuda on arusaadav.
Paraku tapab inimene end üha tihedamini sellepärast, et elada on piinav. Mitte, et füüsiliselt ei suudaks enam, aga vaimse energia varud on ammendunud. Kadunud on mõte, just eksistentsi mõte, sest see ongi muutunud mõttetuks. Inimene on lasknud end kui sidruni tühjaks pigistada või on seda tehtud vastu tema tahtmist. Suva külamees, kes elatub abirahast, on räämas ja kaltsus ei tee millegipärast suitsiidi. Tema mured piirduvad järgmise etanooli sisaldava olluse väljamõtlemisega, ülejäänu on sekundaarne. Intellektuaal või siis mõtlev inimene näeb maailma avaramalt ja tihti ei meeldi temale ''juuresolev pilt'' üldsegi. Ja teadmine sellest, et tema oma eksistensis EI saa seda muuta või tehakse temale selles ületamatuid takistusi on väsitav. Ja tema peas tiksub mõte: ''mõttetu, mõttetu, mõttetu....''. Mõni ei pea sellele vastu. Kui palju on meil Eestis selliseid suitsiidi äärel olevaid inimesi, kes teab. Ta võib seista meie kõrval, olla meie naaber, tuttav, sõber vmi. Mu vanaisa sündis eelmise sajandi esimesel päeval, 17 aastat hiljem põgenes ta Venemaalt Eestisse, sest arvas seal asjad untsu minevat. Nägi kahte maailmasõda ja kui ta oli 64 aastat vana, põles tema maja maani maha. Kogu täiega, kindlustuseta ja muu kaasaegse edevuseta. Aga vana tegi pooleteise aastaga kaks korda suurema maja! Ja neli tundi enne surma 1978a. arvas, et hakkas nagu ''kehva''. Minu isa oli 9 aastasena Siberis metsatööline, alaealisena jooksis KAKS korda Siberist ära ja jõudis Tallinnasse! Istus Siberis 11 aastasena ööpäeva puu otsas ja vaatas kuidas hundid sõid aiste vahelt hobust, kes oli tema ree ja puukoorma otsa rakendatud. Mõlemad mehed EI kurtnud kunagi ja ma ei mäleta, et oleks ka teistest halba rääkinud. Mu Siberis olnud isa ei öelnud kunagi ka venelaste kohta midagi halvasti. Mis neid elus hoidis ja takka sundis? Nii, et nad alla ei andnud? Pole enam kelleltki küsida. Samuti kui neilt, kes on oma elu oma käe läbi lõpetanud. Seega, küsigem aeg- ajalt oma lähedastelt, mis neid vaevab. Ja seda mitte ''ameerikansmailiga'' ja lihtsalt ''kuidas teil läheb...'' vaid tõsiselt, asja pärast. Kui minu käest küsitakse ''kuidas läheb'' vastasin enne irooniaga, kui sain aru, et küsitakse võltsviisakusest: ''tänan küsimast, sitasti'' nüüd vastan juba aastaid: ''tänan küsimast, paljudel läheb veel sitemini''. Ja mul on õigus ju! Paljudel läheb tõesti ERITI sitasti ja see pole hea.
Muuseas, ka mina olin selles põlevas majas ja see on mu elu esimene asi mida mäletan. Toodi välja, läks hästi. Aga seda uut maja aitas ehitada terve küla ja suguselts, ka mööbel ja majapidamises vajalikud asjad toodi nende poolt. Seni kui maja valmis, olime mööda küla erinevates peredes laiali.
Kas tänapäeval ka nii juhtub? Vist mitte, sest parim nõuanne tänapäeval on siiski: 'Vaata ise kuidas hakkama saad...'' Ja me muutume ka ise samasugusteks. See pole hea ja hävitab meie rahva ja rahvuse ühel päeval niikuinii. Parandagem meelt.
Kahjuks osutusid siis siin jututoas juba mõnda päeva üleval olnud kahtlused ikkagi tõeks. Kurb. kahju. Sai temaga ikka omajagu MSNi teel suheldud. Tore ja abivalmis mees oli.
On sügavalt kurb ... ja ma arvan et kõigil foorumlastel, keda Arno on aidanud.
P.S. Teadsin uudist Arnost juba nädala, aga ei suutnud otsustada, kas sellist teemat tasub avalikus foorumis puudutada
Puutusin minagi tolle abivalmis mehega nii mõnigi kord kokku ja sai ka neti teel suheldud! Olen juhtunust igaljuhul jahmunud ja tunnen kaasa omastele!
Arvan ,et asi polnud väga õige juba siis ,kui ta siinse foorumi reg. kasutamisest loobus,kuigi tean ,et luges ta siin toimuvat edasi.Oli meil ka sellel teemal juttu ja põhjuseks tõi ta nii mõnegi ninatarga nokkimise enda kallal! Mina mäletan teda igaljuhul kogemusi ja oma arvamust omava mehena,kes niisama plaa-plaa juttu ei ajanud ja ei peljanud ka mõnele siinsele "iidolile" vastu vaielda! Olen tõesti hämmingus,ju siis mehel kogunes midagi endasse liialt ja närv ei pidanud vastu, KAHJU
