segaverelised?

[rajaleidja]

Unustasin lisada jah, et passi saab tõutunnistusega koer peale näitusel käimist. Omal plaanis jaanuaris näitusele minna ja eks uurin enne seda natuke asja. Eks valgustan siis siinset rahvast ka.
Aga ma usun, et siin on mõningad mehed, kes selle kadalipu juba läbi käinud ja oskavad asja kohta infot anda. Ega endalegi asi parajalt segane veel. Igaüks ajab erinevat juttu

[Kaja]

Siin on nüüd väikesi eksiarvamusi, mida tahan korrigeerida. Eesti Kennelliit on ikkagi vaid kontor, kes tegeleb põhiliselt paberimajandusega. Kennelliidule on täiesti ükskõik, kelle koeri keegi paaritab või missugust aretustööd ta teeb, kui just lausa terve mõistuse vastu ei hakata. Vahemärkus - hetkel on EKL juhatuses lausa kaks jahimeest. Registreerimismäärus peaks EKL kodulehel olema, olulisim piirang on paaritatava emase koera vanuses ja pesakondade sageduses. Tõutunnistusi antakse kutsikatele, kelle mõlemad vanemad on samast tõust ja aktsepteeritava tõutunnistusega. Hinnakirja saab välja vaadata EKL kodukalt. Siin on nüüd küll erinevusi. Ka ilma näitusehindeta koerte järglasi saab registreerida, sel juhul tuleb isase koera kohta võtta veterinaarilt tõend normaalsete munandite olemasolu kohta ja paberid ise tulevad päris kallid. Kuid - mida nõrgem on näitusehinne, tegemata jahikatse, hoopis hindeta, seda kallimad on paberid. Ja kui magada maha 8 nädalane vanusepiirang, lisandub veelgi. Kui kõik vajalikud paberid pole kohe korras, tasub minna ja täita kasvõi viimasel hetkel pesakonna registreerimise avaldus, siis saab veidi hiljem lisada puuduvad paberid, ka tasuda saab kokkuleppel siis, kui paberitele järgi minnakse, ikka algse hinnakirja järgi. Nii et - ei takista Kennelliit küll kedagi, kes oma tõukoerte järglastele pabereid tahab. Praegu on ka nõue, et loovutatavad kutsikad peavad olema märgistatud, kas siis tätoveeritud või kiibistatud (viimane on kallim ja meie tavaoludes raskem kontrollida - lihtsalt me ei käi ringi, kiibilugejad taskus).
Näitused. On iludusvõistlused. Kus alustuseks hinnatakse kõik koerad ükshaaval, neid kohtuniku arusaamise järgi standardiga võrreldes. Seega - alati on mingil määral subjektiivsed. Hinderingi järel on võistlused, kus siis vastavalt hindele lähevad koerad omavahel võistlusse. Esimest korda sisenäitusele minek võib mõnele looduslapsele olla veidi traumaatiline. Tasub enne natuke harjutada. Pole hullu, normaalne koer saab kenasti hakkama. Ei suru näitus maha mingeid instinkte, palju oma elust ka kõige sagedamini näitustel käiv koer ikka veedab! Normaalne koer peab olema piisavalt tasakaalukas, et ta oskab kogu melust üle olla. Vahutav peni on tavaliselt arg ja ei usalda oma peremeest. Kui vaja, võin veidi lähemalt kirjutada, mida näitustel tehakse. Mitte midagi hirmsat selles pole. Mõni koer oskab olla juba loomulikust intelligentsist selline uhke, et - vaadake mind... Ja ei tohi unustada - esimesed koertenäitused olid just jahimeeste organiseeritud, sest - just jahikoeri taheti oma iluga esile tõsta! Muide - olen toonaste jahimeestega samal arvamusel - korralik triksis-traksis jahikoer on suurepärane vaatepilt!

[Jörg]

Tõukoeraga käiakse jahil sellepärast, et sel koeral on säilinud piisavalt tugevad jahiinstinktid selle tegevuse läbiviimiseks. Mingil poluvernikul on taolised instinktid tavaliselt taandarenenud või väärastunud. Mis te arvate miks ollakse mures spanjeli ja retriiveri tõugude tuleviku üle? Sellepärast et nende laialdane kasutamine kodukoertena on hakanud rikkuma nende loomupäraseid instinkte. Kui saate omale kolmandat-neljandat põlve pere-murkaks olnud retriiveri, on teda tunduvalt raskem õpetada linnuga ümber käima kui kutsikat kelle esivanemad on pidevalt jahil käinud ja looduses viibinud.

[Kaja]

Vaat nende instinktidega on asi siiski keerukam ja mina ei julgeks küll väita, et ka segaverelistel jahiinstinkte poleks, kui jahikoeri esivanemate seas. Toetun loomade käitumise spetsialistile, kadunud M.J.Wylie-le, kes mulle ütles, et karja ajamise instinkt on üks jahiinstinkti modifikatsioone. Nad testisid eri koeri karjatamisel ja tulemused olid üllatavad. Nii oli karjatamisel paremad tulemused isegi sellistel tõugudel, kel seda ei oodatudki. Tean ise shetlandi lambakoera käitumisest, et tema karja ajamise instinkt vägagi tugev siiani, kuigi tõugu pole selles suunas aretatud üle 50 aasta! Pikakarvalised collied töötavad aga Eestiski lambakarjustena, edukalt. Ka see tõug on mitu aastakümmet sohvakas. Instinktid on asjad, mis nii lihtsalt ei kao ja võivad ilmneda üle mitme põlve. Nii ei ole ka tipp-töökoerte järglaste seas ainult sama taseme töökoeri, teinekord pole ligilähedalegi. Ja ka kõige andekama töökoera saab oskamatu või lihtsalt laisk peremees tubliks käelakkujaks kasvatada. Ega inimestega on ju ka nii, et väga musikaalsete vanemate laps võib noodist mööda laulda ja absoluutse kuulmisega lapse vanemad algharidusega ja anneteta olla. Liiga keeruline teema, mida mina küll ei julgeks absoluutse tõe pähe kuulutada. Enamust jahikoeratõugusid on jahikoerteks valitud mitu inimpõlve. Ja ikka on samas pesakonnas erineva jahiandega loomi. Kui see nii lihtsalt päranduks, siis ei peaks me täna sel teemal üldse mitte arutama! Jahikoeri on olnud olemas kauem kui me aega arvestada oskame!

[honkomees]

... Kuid - mida nõrgem on näitusehinne, tegemata jahikatse, hoopis hindeta, seda kallimad on paberid. ...Näitused. On iludusvõistlused. Kus alustuseks hinnatakse kõik koerad ükshaaval, neid kohtuniku arusaamise järgi standardiga võrreldes. ... Pole hullu, normaalne koer saab kenasti hakkama. ...

Passi saamiseks käisime näitusel, jahil ammu käinud ja kohtunik pani kirja standardi kohta iga asja kohta "hyva" aga hindeks "0", sest peni demonstreeris hambaid tema vehkiva käe peal. Head hinded aga said igavese niru välimusega aga vagurad koerad! Nende vagurate jahivõimekuses kahtlen kõvasti. Enne hinde saamist oli palju pruudiperemehi meie ümber aga pärast ...

[Kaja]

Honkomehele: ma ei tea konkreetse koera kohta, kes oli kohtunik ja mida täpselt kirjutas kirjeldusse, ega ole ka tõu spetsialist. Sõna "hyvä" on kasutusel ka päris praak-koerte kohta, sõltub mille kohta nii kirjutati (olulisim on leida ikka suurepärane-erinomainen-erittäin hyvä jms.). Hindena on "hea" see, mida kunagi numbriliselt 3 märgiti ja nõuka-ajal nn.hõbemedali vääriliseks vaid peeti. Kõrgeim hinne on suurepärane või vana moodu - ülihea, sejärel on väga hea, siis hea ning rahuldav. Hinde 0 saamiseks pidi kohtuniku arvates midagi väga viltu olema. Võis tõesti olla vaid hammaste näitamine põhjuseks, see pole tänapäeval lubatud ühegi tõu juures - agressiivsus inimese vastu. Kuid võis ka olla näiteks hambapuudused või valehambumus. Et koer on nööri otsas rahulik, ei tee teda metsas kindlasti rahulikumaks. Võib muidugi ka olla. Kui aga koer muidu kena ja sama ütlevad ka kogenud tõu kasvatajad, siis - ei maksa meelt heita ühest hindamisest, ühe kohtuniku selle hetke arvamusest, tema arusaamisest. Ta näeb ju konkreetset koera vaid mõne minuti. Tuleb natuke harjutada ja - uuesti proovida! Just raha võib olla põhjuseks, miks pruudikandidaadid eemale hoidsid... Sest - tõutunnistuste hind läheb liiga kõrgeks ja kutsikaid raskem müüa. Kui aga on tegu tõesti hea isase koeraga, keda aretuses kasutada, siis - ise ei peaks hinnet olulisimaks kriteeriumiks! Rõhutan - see on ikkagi subjektiivne. Koer aga on tervik, koos kõigi omadustega, mida ühel näitusel ei näe kindlasti. Kui Te oma koera koos kirjeldusega uuesti üle vaatate ja leiate üles põhjuse, miks hinne niimoodi kukkus, siis on ka edasisi plaane võimalik teha. Kui see oli vaid käitumine, siis - sellega saab ju hakkama! Kui aga oli selline viga, mida ei tasuks jätkata, tuleb paraku leppida. Üks aga on kindel - mitte üheski eluvaldkonnas ei lähe enda elu paremaks teise mahategemisega. Kui ikka ei tea, kuidas need kehvema välimusega, kuid parema hindega koerad tegelikult töötavad, ei ole ilus neist halvasti arvata... Väike kõrvalepõige hoopis teise tõu juurde. Kunagi kirjutasin artikli inglaste materjalide alusel bullterrieritest, sõbranna palvel. Ja seal oli nende tõugude võitluskoera-ajaloost. Inglise kanali põhja lendas meeletu hulk penisid, kes ei sobinud võitluseks. Ja parimad võitluskoerad olid väljaspool tööd ülimalt rahulikud ja tasakaalukad koerad, inimestega sõbralikud. Miks? Sest - nad ei raisanud oma energiat tühja-tähja räuskamise peale. Räuskajad väsitasid end enne ära ja - nende tee oli - kivi kaelas kanalisse...

[honkomees]

...Hinde 0 saamiseks pidi kohtuniku arvates midagi väga viltu olema. Võis tõesti olla vaid hammaste näitamine põhjuseks, see pole tänapäeval lubatud ühegi tõu juures - agressiivsus inimese vastu. Kuid võis ka olla näiteks hambapuudused või valehambumus. .

Ei see somm enam riskinud ta hambaid vaadata ... Kirjutas kohe 0 ära.

...Ja parimad võitluskoerad olid väljaspool tööd ülimalt rahulikud ja tasakaalukad koerad, inimestega sõbralikud. Miks? Sest - nad ei raisanud oma energiat tühja-tähja räuskamise peale. Räuskajad väsitasid end enne ära ja - nende tee oli - kivi kaelas kanalisse...

See on õige, ilmaasjata lõugav koer pole miskit. Ega mu oma üldse peale jahi haugu, kui võõras läheneb siis ainult uriseb ja kui aru ei saada siis ...
Haukuvatest koertest läheb vaikides mööda või tõstab nende aia peale jalga, aga kui mõni proovib uriseda või rünnata siis hoia alt - saavad nii lambakoerad kui rotveilerid jms
Muidugist on mul sügavalt ükskõik neist hinnetest, ega ma koeraaretaja pole, peaasi et jahikoera pass käes ja võib rahumeeli koeraga jahil käia.
Mul ikka koer jahilkäimiseks, aga need näitusekoerad tekitasid kummalise tunde küll. Nad tundusid füüsiliselt nii nõrgad olevat, et ei suuda looma kinni hoida, eriti veel sügavas lumes. Minu omagi tundus mulle nõrguke, aga neid teisi vaadates lausa atleet. Samas on meil jahtkonnas laika, kaalub vast 2x niipalju kui minu oma ja ajab siga kuni 12 tundi jutti. Tal on ikka jõudu ja väge metsloomaga maadelda. Mul albumis http://www.album.ee/?o=288060318 on pilt, kus see teine laika on väljas ja minu oma autos, no on ikka suuruse vahe silmaganähtav

[Pikk]

Käisin oma laikaga nüüd Tartu näitusel. See oli esmakordne kogemus meile mõlemale. Seiklused hakkasid pihta juba vet. kontrollis. Koer suht närvis nii palju inimesi ja teisi koeri ja siis tuli mingi iiri setter sihuke hästi sõbralik nuusutas kõik üle liputas saba noh selline tore kutsu,ning siis tuli ta minu laikat nuusutama. Alguses arvasin et nüüd saan kohe disklafi, enne veel kui näituseruumi saan, aga õnneks ei tehtud sellest suurt numbrit, ega tegelikult kaklust eriti ei toimunud ka. Olles asjast omad järeldused teinud püsisime mõlemad vaikselt nurgas ning melust eemal. Õnneks tuli mul naine ja lapsed ka hiljem sinna, see tegi koera olemise veidi julgemaks. Probleem ei olnud inimestega, väiksed lapsed tegid koera pai ei juhtunud midagi, tõmbas ainult mõnel keelega üle näo, põhiprobleem oli teised koerad, kogu aeg oli vaikne urin jala kõrval. Mõttes olin juba loobunud mingi tulemuse saamisest, vaatasin kuidas teised koerad käitusid ringis ja vaatasin oma koera, saba jalge vahel, kõrvad pealigi hambad väljas. Kui ringi läksin siis tundus et avarus tuli koerale kasuks, kõrvad läksid nagu ülesse poole ja koer hakkas huvitatult ringi vaatama. Kohtunik küsis esimese asjana koera kohta kas jahikoer või näitusekoer, ma vastasin et jahikoer. Hambaid pidin ise näitama, olles koera eelnevalt omale jalgadevahele vastu ennast surunud. Peab ütlema et kohtunik oli kiire poiss, nii kui koerast mingi väike nõks läbi käis oli vend vähemalt meeter eemal. Jooksu ajal ajas koer saba ka ilusti rõngasse nii et juba meenutas laikat. Muidugi teise laikaga võrrelda ei saanud, too oli juba "vana" olija . Läti tšempion vist. Pärast kokkuvõtet tehes olid muud asjad head, ainult kõrvade kohta anti hinnang et võiks natuke rohkem püsti olla. Hindeks pandi 1 ja anti mingi rosett RES-CACIP. Pärast kõik patsutasid õlale et tubli ja tore. Mina tegin veel sihukese näo et aga mis te siis ise mõtlesite ega ma siis mütsiga lööma ei tulnud jne. samas ise loll nagu lauajalg nendest asjadest. kasutaks nüüd võimalust paluks kellegil mulle asjad lahti seletada et mis on mis ja kuidas. Siis räägiti veel et passi saan kuskilt mammastes saada pilt ja koopiad paberist sinna maksekviitung ka ja saad postiga tagasi. Aga kuhu täpselt saata ja milline pilt ja kui palju raha seda ei öelnud keegi ning internetist ei leia laikade registri kohta midagi.

[Kaja]

Palju õnne, suurepärane tulemus, eriti kui arvestada näitusepäeva algust...Hinne 1 on kõrgeim võimalik, uued määrused hakkavad seda nimetama suurepäraseks (SP). Ma ei tea, missuguses klassis koer esines ja kas konkurent oli ka samas klassis. Kui oli, siis jäi tulemuseks oma klassi teine koht. Kui aga oli oma klassis ainus ja seega siis esimene, oli tulemuseks sugupoole parima klassi teine koht. Kindlasti hoidke alles näituse kirjeldus, kui koera paaritada tahate, on see vajalik pesakonna registreerimisel. Selle alusel kirjutatakse ka jahipass. R-CACIB tähendab seda, et kohtunik pidas teie koera rahvusvahelise tšempioni tiitli taotlemise vääriliseks. Sellega veel midagi teha ei saa, kuid annab viite selle kohta, et too kohtunik Teie koera oma tõu suurepäraseks esindajaks pidas. Natuke siis tiitlitest. Eestis tuleb koer saada kõigepealt Eesti tšempioniks, et kaugemale vaadata. Selleks on vaja võita 3 sertfikaati 3-lt eri kohtunikult, viimase saamise ajaks peab koer olema juba vähemalt 2 aastane. Saab ka ühe sertifikaadiga, kuid siis tuleb enne saada juuniortšempioniks, kus ka vaja 3 serti juuniori klassis ehk siis kuni 18 kuu vanuseni. Juuniortšepioni saamiseks pole jahikatse nõutav (3.järk ei ole piisav), küll aga Eesti tšempioni ja ka rahvusvahelise tšempioni tiitli jaoks. R-CACIB muutub CACIBiks, kui samal näitusel CACIBi saanud koer on juba rahvusvahelise tšempioni tiitliga, R-tähendab reservi ehk siis on nagu varuks. Need kinnitused tulevad FCI-st, mille liige Eesti Kennellit on. Jahikoertega nii kõrgele pürgijaid naljalt pole, kahjuks. CACIBeid tuleb koguda erinevatelt maadel, töökoertel on selleks piisav isegi vaid 2, kuid ma pole seda täpsemalt uurinud, seal on omad erinõudmised. Teised koerad vajavad 4 CACIBit 3-lt eri maalt ja 3-lt eri kohtunikult, esimese ja viimase vahe peab olema vähemalt 1 aasta ja 1 päev. Nii et - pole need tiitlid ühti kerged koguda. Ja koer käitus Teil näitusel normaalse laikana! Natuke kole oli melu - pole harjunud, järgmine kord või väljas peetaval näitusel on kindlasti tasakaalukam. Laika ongi inimestega sõbralik, võib küll olla veidi umbusklik teinekord. Kuid teised koerad ei pruugi kuidagi sobida, mida suurem ja ülbem, seda kindlamalt tuleb teisele koht kätte näidata... Ikkagi - laika. Ja tubli saavutus!

[Jahimees]

Siis räägiti veel et passi saan kuskilt mammastes saada pilt ja koopiad paberist sinna maksekviitung ka ja saad postiga tagasi. Aga kuhu täpselt saata ja milline pilt ja kui palju raha seda ei öelnud keegi ning internetist ei leia laikade registri kohta midagi.

Võta ühendust sellisel tel.nr.56475310 Anne Reitel ja tema aitab sind nendes muredes.

[Pikk]

Siis räägiti veel et passi saan kuskilt mammastes saada pilt ja koopiad paberist sinna maksekviitung ka ja saad postiga tagasi. Aga kuhu täpselt saata ja milline pilt ja kui palju raha seda ei öelnud keegi ning internetist ei leia laikade registri kohta midagi.

Võta ühendust sellisel tel.nr.56475310 Anne Reitel ja tema aitab sind nendes muredes.

Suured tänud info eest.


Kajale:


Laikasid oli kokku kaks ja mõlemad emased. teine oli lätist ja kui ma ei eksi siis oli juunior´tšempion. kataloogist saab järgi vaadata. Kõva plussi andis vist värv, kuna teine oli lihtsalt kreemjas ühevärviline siis mul on mitmevärviline, valge läheb üle halliks ja pruuniks, ning osadel kohtadel läheb punaseks, üks väike laps ütles valju häälega et näe see on rebane..

Arvatavasti sellest koerast näitusekoer saab, kuna kutsikana ei olnud aega temaga metsas käija, nüüd on vist pisut hilja, metsas eriti kaugele ei lähe, ning jälje võtab selle mis on huvitavam, kui näeb jänest või kitse siis läheb meelest mille pärast ta metsas on. Muidu murrab jänese puhtalt maha ( samuti ka kassi) kratist kinni ja viskab ülesse nii et selgroog katki. Sööma ei hakka, murrab lihtsalt maha ning jätab sinna. Eks vast üks põhkus on see et tegi kodus küülikutega sama nalja et õngitses puurist välja, siis sai karistatud teda ja nüüd on meelde jäänud et kui millegagi hakkama saad siis tuleb teha nägu et tema pole seotud asjaga. Murdis kaks küülikut maha ning sinna puuri ette nad temast ka jäid.

Olen mõelnud et kui temast millegi peale asja saab siis äkki nugise peale. Olen paar korda pidanud kasse päästma kes on puude otsa roninud. Püsivust nagu oleks, kord pani pool ööd aia taga, võib ola olla vell pannud aga endal ei pidanud närv vastu. Soov oleks teda paaritada ja siis proovida kasvatada kohe algusest peale korralikut üks koer välja.
Selle pärast ma siin tunnengi huvi erinevate kennelite ja võimaluste vastu, ega pikalt aega ole varsti hakkab see kevad käes.

[honkomees]

...kõrvad läksid nagu ülesse poole ja koer hakkas huvitatult ringi vaatama. Kohtunik küsis esimese asjana koera kohta kas jahikoer või näitusekoer, ma vastasin et jahikoer. Hambaid pidin ise näitama, olles koera eelnevalt omale jalgadevahele vastu ennast surunud. Peab ütlema et kohtunik oli kiire poiss, nii kui koerast mingi väike nõks läbi käis oli vend vähemalt meeter eemal. Jooksu ajal ajas koer saba ka ilusti rõngasse nii et juba meenutas laikat. ...

No see oli ju mõistlik tegevus kohtuniku poolt, küsida jne. Kui ma käisin, siis oli somm, see vaid näitas käega kuhu minna ja joosta, ning hambaid tuli vaatama ise käega koera nina ees vehkides ja koer oli pika rihma otsas. Peni lõi muidugi hambad kätte, ma oleks kah sedasi reageerinud. Soomlase reaktsioon oli kah aeglasem kui koeral. Mu koeral on üldse tugevad kaitserefleksid, nt paneb keegi käe mu õlale näitab kohe hambaid ja uriseb, autot ei või ka võõrad puutuda. Kõige rohkem saab nalja, kui naisega hakkame üksteist naljapärast togima, siis peni ei tea keda kelle eest kaitsta ja haugub vaheldumisi mõlema peale ja üritab hoiatuseks näksata Ei salli ta kaklemist ja rusikatega vehkimist.
Aga seda minu omal küll polnud, et oleks näitusel araks löönud ja saba jalgevahele tõmmanud või kõrvu lidutanud. Seisis ikka kui platsi valitseja ja kartnud kedagi

[honkomees]

...Hinde 0 saamiseks pidi kohtuniku arvates midagi väga viltu olema. Võis tõesti olla vaid hammaste näitamine põhjuseks, ...Kui Te oma koera koos kirjeldusega uuesti üle vaatate ja leiate üles põhjuse, miks hinne niimoodi kukkus, ...

Põhjus oli ikka kindlasti sommi verine käsi, aga sest kirjeldusest ei saa minusugune võrokas küll tuhkagi aru, millegipärast arvatakse et iga eestlane soome keelt mõistab, no mina küll mitte.

[Kaja]

honkomehele: Käitumist saab treenida, tõepoolest on ka domineerivaid koeri. Tea, kas ta arvab teie peres, et püksid just tema jalas on... Ja inimest ründav koer saab näitusel alati kehva hinde, see lihtsalt pole tänapäeval aktsepteeritav, isegi mitte valvekoerte juures. Olen olnud ringis tööl, kus tšempion-isane rottweiler saadeti ringist välja pelga urisemise peale, tegu oli suure tugeva isasega, kui selline oleks ikka ründama hakanud, siis... Ja on meil ka kiirabi näitusel vaja läinud. Kirjeldustega aga on nii, et reeglite järgi tuleb need kirjutada selles keeles, milles dikteerib kohtunik. Soomekeelseid antakse ka näiteks lätlastele, kui nad siis näitusel soome kohtunikule koeri näitamas on. Seda tehakse selleks, et ringisekretär oma tõlkega ei eksiks. Hiljem on lihtsam siis tõlkida juba otse paberilt. Ja seda peab saama teha iga näituse infopunktis või siis ka keegi tuttav või muidu keeleoskaja ringi kõrvalt teeb selle hea meelega ära. Antud juhul polegi see nii oluline, sest ilmselt kannatas hinne just käitumise tõttu. Seega - kui see päris isu ära ei võtnud, püüdke koeraga saada selline kontakt, et ta tähelepanu rohkem teie tegemisele läheks, kasvõi mänguasja või maiustusega või - miks mitte tükikese loomanahaga, mis pihus. Ja proovige uuesti jahikoerte erinäitusel. Kevade-suvehaku poole on olnud tavaliselt Kesk-Eestis ja hagijarahva organiseeritu suve lõpupoole, viimased aastad Põltsamaal. Kuid - ei ole näitus see kõige olulisem asi koera elus, loomulikult. Seda vaid Teile endale, kui Te näiteks soovite tema näitusehinnet tõsta, sellega ka pruute "ligi meelitada", kui koer seda väärt on.

[eeru]

Kuigi suhtun soome kohtunikku juba eelarvamusega eiole sellise uriseva koeraga maarjamaalgi tarka peale hakata. Olen näinud korduvalt kuidas Mae selliseid laikasid ringist kõrvaldab. Olen arvamusel et kui peremees-omanik ei suuda koera sundida 15min kuuletuma on karistus ka õiglane. See on karistus omanikule mitte koerale. Selle kirjelduse tõlke peavad nad tagama. See on ka näituseeeskirjades sees. Toonitan kõigile jahimeestele kui koeraga näitusele asja käige korra näitusel ilma koerata või otsige mõni tuttav ja targem kes ise koera näitab või teid õpetab. Valus on neid näitusel vaadata ja näitab see ainult omaniku enda lollust.
Küsimus - kus on meie EJTÜ? Raha on nad varmad koguma aga eiole kuulnud ei mingist koolitustest näit. koeraga näitusel. Tasuta hääletoru ajakirjanäol "Eesti Jahimees" täiesti olemas. Loeme muidu aafrika - loomaaia elukatest aastast aastasse esineb jahikoerte erinäitusel (Türi-Alliku) näituseeeskirjade rikkumisi ja logiseb see värk tõesti. EKL ainult irwab
Ma ei tea peast mitu jahikoera mul on olnud kuid momendil on neid kaks.