Esimene kuul ja viimane haavel

[kakuke]

Ma ikka ja jälle selliseid lugusid lugedes mõtlen, et huvitav mida see selliselt trofee saaja enda hinges mõelda võib, kui hiljem seinal seda trofeed üksi vaatab? Kas tõesti mõtleb, et on äge kütt või meenub, et kriimustas sellel loomal üksnes tagajalga, mis kohe kindlasti seda looma ei surmaks ja tegelik surma põhjus kuskil mujal.
Minu meelest seletas unt väga hästi lahti esimene kuul, viimane haavel tagamaad. Aga kui nüüd näpuga järge ajada ja olegi juttu tähelepanelikult lugeda, siis kirjutab, et esimene mees lasi ka kartetsiga, mis teadupolest ikkagi haavel, mitte kuul ja sama fraasi meelede tuletades siis on seal kohe päris kindlasti sees rida VIIMANE HAAVEL.

[annaliisa]

minu jaoks oleks jube loogiline, et kui esimene laskja laseb looma vigaseks, nt jala alt ära, ja siis teine mees kuskil hiljem surmava lasu teeb, saaks 2 laskja looma, sest 3 jalaga oleks see loom elama jäänudki. kui aga esimene mees teeb surmava lasu, teine läheb teeb armupaugu, peaks ikka see esimene mees trofee saama. samas on ka nii et kui loomal seda vigast jalga poleks olnud, poleks ka teine mees vb seda lasta saanud. keeruline seletada, aga see tundub nii loogiline mulle ka meil oli ükskord juhus kus hirvepulli (piiki) lasti ja esi jalg oli viga saanud, piirasime teda küll, aga kätte siiski ei saanud, ja pärast kui küsisin, et kui ma maha oleks lasknud (nägin kui loom läks teisest raie äärest läbi, sile nii kaugele ei lase ) siis öeldi, et see oleks ikka esimese laskja trofee olnud aga kätte saamata ta jäi ja vaidlemine jäi ka ära

[aadu kadakas]

Ma ikka ja jälle selliseid lugusid lugedes mõtlen, et huvitav mida see selliselt trofee saaja enda hinges mõelda võib, kui hiljem seinal seda trofeed üksi vaatab?

Jah, pannes ennast selle nö trofee saaja rolli, siis ausalt öeldes hinges rahu küll ei saaks. Aga muidugi üks liik inimesi tõenäoliselt ei tee mingisugust probleemi sellest.
OT. Kroonus anti mulle miski medal, mis ära varastati. Üks aholl tuli demblisse minekul hüvasti jätma ning silmasin tema ordenitest pungil rinnal ka oma medaljoni. Soovisin talle muidugi elus parimat!

[draiwer]

Lasin kord kuldile südamesse.Loom siples ja püherdas maas ning minust järgmine jahimees nägi looma (siga oli meie vahel minu vaateväljast väljas)ja tegi armupaugu.Ei tulnud mingit vaidlust kas loom kuulub minule vaid ütles ise,et see minu tabatud.

[kirp]

Probleem on täiesti olema - ühtedes seltskondades arvatakse ühtemoodi, teistes teistmoodi. Lisaks sellele on konflikti/arvamuste lahkuminek heaks pinnaseks pikaajalisele vimma pidamisele (mida kajastavad ka foorumi mõned arvamused) ja vaat et põlvkondade või seltsi siseste huvigruppide omavahelisele kisklemisele.

Seega ükskõik kui rumal/tark on reegel, enne jahti tuleks kindlalt selles kokku leppida. Ja selle üles seadmine (kasvõi hääletuseks) on jahijuhataja ülesanne. Hiljem ka reegli jälgimine ja vahekohtunikuks olemine. Omaette teema on huvide konflikti puhune lahendus, ehk siis situatsioon kui jahijuhataja on üks nõudleja. Muus tsiviilelus antakse otsustamine sel juhul nn. kolmanda poole kätte, olgu selleks siis nt. valitud vahekohus (või kena daam nimega "Õnn" kui liisku võtta).

Üleüldise õigluse tagaajamise kõrval, stiilis, kes looma surmas või kes esimesena surmava lasu tegi (pange tähele, need ei ole alati üks ja seesama), võiks arutleda ka teemal, mis oleks kasulikum jahiohutuse vms. seisukohalt. Arvatavasti soodustab "esimese vere" taoline lahendus (mida ju "esimese kuuli" loosung varjatult sisaldab) potentsiaalselt ohtlike olukordi (kiirustamine, kauged ja ebakindlad lasud lootuses trofee enda nimele saada jne.). Samas sisaldab ka viimase, peatava/kukutava lasu reegel (mida võiks kokku võtta lauses - "kuni loom liigub on ta elus") mõningast kavaldamise võimalust - kui ikka näed, et naaber põdrale rõõmsalt pihta kütab ja tõenäoliselt ka tabab, siis on "kasulik" väheke lasuga viivitada ja põrutada oma kukutav lask viimasena. Vähe omakasupüüdlikult kalkuleeritud olukorra lahendus, aga kindlalt head närvi nõudev (loodetavasti siis ka ohutum).

[Feen]

Mul tekkis muidugi kohe küsimus, et kui mõlemad mehed lasid kartetshidega, kuidas saab kindel olla, et esimese laskja 1 haavel nt ka loomale kopsu polnud sattunud? Sellegi poolest, kui laskja ise otsima ei lähe, teine mees ajab taga (kui pole juhtunud nii, et otsitakse verekoera ja mingi mees tuiskab metsa omal algatusel looma püüdma) ning saab looma kätte, siis peaks olema elementaarne, et teise laskja oma. Kui aga asjad käivadki nii, et praagi tegija saab looma omale, siis järgmine kord on paras pärast haavamist õlgu kehitada ja nt koju minna, las haavaja ise otsib oma looma taga. Ja kui selline kord on paika pandud, siis tasub ikka ära mainida, et kui keegi haavab, siis mina enam seda looma laskma ei hakka, seisku või 10 m ees (ehk see muudab natukene mõne arusaamasid).

[Ahto Kattai]

Olen viibinud paljudel hundijahtidel,kuigi peab tunnistama,et iga olukord on ainulaadne.Oma esimest hunti lasin ka üsna algaja jahimehena.Tulistasin ligi sajalt meetrilt sileda kuuliga ,hunt käis karjatades istuli,verd oli ikka algul kõvasti ja võtsin juba vanameeste õnnitlusi vastu Edasi läks asi üle paaripäevaseks jälitamiseks ,näha oli et üks tagumise käpaluu oli pooleks ja jalg tilbendas otsas.Läks veel kaks aastat ,kui samase kärbund jalaga hunt maha lasti. Edaspidi on ka olnud igasugu olukordi ,kus haavatud looma on taga aetud ,on kätte saadud ja on ära läinud.Küll ei mäleta ma ühtegi juhust ,kus mitte tõsiselt haavatud hundile mööda jälgi järgnedes oleks keegi saanud sileraudse laske kaugusele! Selle kohapealt on ikka hunt tõesti eriliselt visa ja pelglik loom.Seega pekske mind,aga ise oleksin jätnud looma esimesele mehele.Vähemalt oleks enda süda rahul.Kui aga sama hunt oleks kopperdanud jälitamise käigus kellegi teise jahimehe ette ja siis maha lastud oleks lugu minu silmis paistnud hoopis teises valguses.Aga nagu ütlesin ,iga lugu on ainulaadne ja siin täit õigust mõista pole ilmselt võimalik.See siis minu arvamus.

[valgeronk]

Oli minulgi kord üks juhus.Põder liikus pikki kütiliini,üks kütt haavas põtra 30-40 meetri kauguselt,olin nurgapealne kütt,põder väljus metsast 70-80 meetri kauguselt(vastu tuult),jõudis metsateele ja kohe ka lasin kaks lasku,nii ta teele kukkus.Peale aju lõppu läksime uurima,kuhu olin tabanud,mõlemad kuulid ilusti põdras sees.Üks südame piirkonnas,teine selgroos.Avastasime ka siledaraudse kuuliava,makku.Sarved 2+3 sai siiski esmalaskja,kuigi kahe küti vahe oma 500m.Niiet vaielda polnud vajadust.Esimene kuul ja viimane haavel.Viimastel aastatel aga analüüsime ja uurime,enne lõplikku otsust.

[kahro]

Ka mina olen oma hunti jälitanud 500m ja siis üle lastnud . Esimene tabamus oli tappev, kuid kindlam oli üle lasta. Mina pooldan arusaama kui ei olda kindlad, kes tabas tõmmatakse liisku. Nii ei tekki vimma.

[-Imre-]

Lihtne küsimus, kas oleksid selle hundi ka siis tabanud, kui kaaslane poleks teda haavanud?
Eks ta muidugi mõru pill on alla neelata, aga mis teha.
Parimat

Sinu loogika järgi kuuluvad ka kõik kütiliinil lastud ulukid ajajatele,sest kui ajajaid poleks,poleks ka uluk kütilinile tulnud .Mõru pill jah

Sinu loogika küll huvitav, et minu küsimusest suutsid sellisele järeldusele tulla

[jahe]

Oli selline juhus: Lumi maas, üks lasi kardetsidega hunti. Hunt jooksis minu kõrvalt mööda, nägin, et hundil tagumine käpp veidi verine ning järgnesin talle metsa, liikusin mööda vere täppe. Esimese lasu lasin 500 m pärast, kui olin teda jälitanud. Üks kardets riivas esijalga. Hunt liikus endiselt edasi kusagil 1-1,5 km, hakkas end peitma kuusenoorendikku. Sealt pika hiilimise pealt tegin lasu selga ning sellega jälitamine lõppes, sain looma kätte. Tõin looma metsast välja ja öeldi siis mulle, et hunt kuulub sellele, kes seda esimesena haavas. Sellessuhtes, et kui ma poleks hundile järele jooksnud, jookseks ta siiani metsas, sest see jalahaav, mille esimene laskja tekitas, ei olnud eluohtlik.
Mida arvate aga teie? Kummale see loom siiski kuulub? Süda ei anna siiani rahu, sest olen enam, kui kindel, et siiski oleksin pidanud selle omale saama. Olen värske jahimees, ja sain oma esimese looma ühisjahis ja nüüd siis tiritakse see ka käest ära, sest vanem olija, kes juhtidele poeb, saab omale hundi, sest riivas jalga. Selle kõige peale aga öeldi jahiseltsist, et see laskja tegi mulle looma kättesaamise "kergemaks" ja võeti lihtsalt käest ära!

Loodan siit informatsiooni saada.

Ette tänades

Vaata Oleg kõik ei ole nii lihtne nagu paistab,esiteks kui kartets riivab hundi jalga,siis seda hunti sa niisama järgi minnes kindlasti ei püüa,ma julgen üsna kindlalt väita et mõni kartets oli tabanud hunti ka rindkeresse,teiseks kui ma oleks näiteks ise esimese lasu tegija ,siis ma eeldan et ma jälitan seda hunti ise,kolmandaks tuleb niisuguse asja puhul aeg ainult kasuks,antud juhul on mu meelest hundi tabajaks esimese lasu tegija

[hundikütt]

Kuldiga 100 prosa nõus.Hunt on väga visa loom ja tühipalja kartetsi ripsu pärast ei tee teist nägugi.Et sellisele loomale järgi minna ja veel laskekaugusesse saada,selleks peab loom ikka raskelt haavatud olema.Isegi maolasuga looma oleme jälitanud mitu päeva ja katsu talle laskeulatusse saada.Kaldun arvama,et jahijuhataja otsus ainuõige ja teema algataja jätab lihtsalt midagi rääkimata,kas meelega või lihtsalt oma rumalusest.
See siis minu arvamus.Teine asi aga see,et kas sellist asja lahata ja olla kohtumõistjaks siin foorumis .Kui pole ise juures olnud ja kõigi asjadega kursis,siis ju võimatu õiglast hinnangut anda.Arvan ,et kõige õiglasema hinnangu sai anda jahijuhataja ja selge,et ühele poolele see ei meeldinud.

[Olgerd]

Ei saa ju kindlalt väita, aga lõhnab sellise tüüpilise loo järele nagu ikka, kus sõidetakse noorest mehest lihtsalt üle ja trofee sellele, kes on ikka "oma jope".

[aivart]

-

[aivart]

-