Taks

[karupoeg]

Taksiga oman 4 aastast kogemust. Võetud sai väha heast perekonnast, kus kogu suguvõsa on ainult jahipidamiseks kasvatatud, seega pidi vaeva nägema vähem. Mis minule aga eelkõige silma jäi:
1. Taks vähemalt 6 esimest elukuud vajab väga tugevat kätt kasvatamisel, ehk pidevat õpetamist ja järeleandmatut tahet loomaga tegeleda ja teda õiges suunas juhtida.
2. Koera tuleb juba väga väiksest peale harjutada valjude helidega (püssi, raketipagud jne) ning seejärel harjutada looma ka võimalikult värske lihaga peale iga paugu tegemist, et kinnistuks paugutamise positiivne meelestus.
3. Heade instinktidega koer suudab ise (piisavalt metsas käija) ära õppida erinevate loomade lõhnad, jälitamistaktika ja ajada ka suvalise looma verejälge.
4. Taksi ei tohiks õpetada elusat metssiga taga ajama (selleks on suuremad koerad).
5. Taks on meeletult hea haistmismeelega ning jälje ajamisel ääretult tark loom, ehk ta ei eksi ka looma ringitammumisel jäljerajalt või kui jälg kattub vanaga, siis käib mitu tiiru metsas jälgederajale peale, et veenduda kõige õigemas ringist või siksakist väljuvas jäljerajas.
6. Emased koerad on sageli tagasihoidlikumad ja aremad kui isased koerad, et taks õpiks korralikult metsas häält tegema ning agressiivsust välja näitama rohkem on tarvis talle eeskuju mõne väga tugeva taksi või muu suurema koera näol. Eeskujust suudab taks õppida praktiliselt mõne korraga vajalikke ajamisvõtteid.

Mõned ekstreemsemad kogemused:
1. Sügisel lastud siga, veri jäi praktiliselt kohe kinni, kuna rasvakiht oli väga paks ja sulges haava. Vere laik oli vaid 1 puu peal, koer võttis sellest jälje ülesse ning peale lühikest koera jälitamist mööda pimedat metsa oli loom käes. Mis ma pean kurbusega tõdema, et koera on väga raske saada surnud looma juures haukuma. Jääb vaikselt seisma ja ootab või hakkab kohe isuga rapsima looma.
2. Ajust lastud metskits, jooksis ajusse sisse (mulle ette). Suutsin looma haavata, kuid maha ei jäänud. Üle 2 km pikkune taga-ajamine metsas mööda verejälge ei olnud taksile mingi probleem, kuigi koer ringitas ja käis ka mitu korda üle oja.

Koolitust koer ei ole ekstra saanud. Kogemused on tal metsas käimisest ja õpetatud enda käe järgi sõna kuulama. Asendamatu abimees.

[vollifedja]

jahilkäijad pikakarvaline standart 4,5 a. ja karmikas standART-2,5a.kuna oli vaja Ch kinnituseks teha tõuomane katse (urg III mida Eestis on võimalik teha, ei enamat-ei sobinud selleks) läkisme eesti bassetite TÜ organiseeritavatele(TULEB jälle 2-3.03 Lõuna-Eestis-nii et Feen-kohale).Ise olen laisk, kuigi võimalus oleks -ei viitsi harjutada. Taksid on väga hakkajad, teevad ka esimest laksust ära. Kuna koertele-mulle meeldis, käisime kõikidel korraldavatel "jälgedel".saime mõlemile II järgud.Tegelikult (käisin ka Soomes koolitusel ja katsel koertega,laagris lausa, sel aastal jälle))-on parim õhtul panna jälg maha so. kõigepealt märgista puudele(klambriraudadega paberilipakad) rada-mida pikem, seda parem-Soomes oli 900-1000m-trenniks 300m piisab. Koer ei tohiks tunda lõpus oleva "uluki" lõhna, muidu paneb sirge seljaga lõppu, nagu mu karmikas)Tee ka 45`nurk sisse ja nn.lamamisase-kuhu tilguta rohkem verd ja kaabi sammal jalaga ära-seal peaks koer pikemalt nuuskima(trennis võib peita midagi hääd).Jälge võib teha nagu eestis-tilgutada veretilgad plastpudelis või soome variant(seal on jälg 12 tundi maas so õhtul tehakse ja jälgitakse väga täpselt aega) nööri otsas vana väsind svamm immutada verega ja vedada nööri otsas maha, aeg ajalt niisutuades svammi.Kindlalt tuleb teha kütkes, 6-10 paela otsas,saab tagasi hoida, eriti noori ja innukaid-ta peaks ideaalis hakkama rahulikult asja võtma.jube hää, kui raja märkimiseks-tegemiseks saad kasutada sõbra kummikuid jalas-ise panen kilekotid otsa. Lõpus EI TOHI lasta ja ärgitada "ulukit" kitkuma, närima-peaks ideaalis haukkuma, või tulema peremehele teatama-selleks jälle pead piisavalt kaugele jääma, et ta tuleks sind otsima.Võib apporteerida so haarata suhu ja üritada tuua peremehele.nii lihtne see ongi.
Koertekojas saab registreerida maikuu jäljele teemas "jaht".plaanis ise ka minna fännama ja koeri harjutama.(kohtunikud Lurich ja Peil)
Nüüd, kus suvise kokkutuleku raames ka koertele verejälje katse peaks ka EJS liigutama hakkama-võimalusi enneregionaalseid eksameid ka trenni-koolitust teha...olen uus liige, pole veel jõudnud süveneda nende tegemistesse, aga osaleks meeleldi igatsugu katsetel, ,eksamitel jahihooaja vahepeal.
Sel sügisel saime ka jahti, põder oli haavatud, pani minema-taksid võtsid jlje ja umbes 10 km oli tõsist tööd. läbi lume, kraavide.saime kätte-huvitav oli, et ega keegi pole ju päris jahti õpetanud, aga karmik pani põdra seisma ja tuli jäägrile järele.Saime maha selle põdra. keegi pole ju taksi õpetanud looma seisma panema,.Karpojale niipalu-ei tohi lubada surnud looma rapsida, las lakub. Vot hoiad rihmast tagasi ka harjutad-kiidad-laidad.Ja ega seda uluki juures haukkumist polegi võimalik õpetada, või õigemini nõuaks tõsist koolitust ja trenni. Mul selline kannatus ja püsivus puuub.Olen üritanud käsklust "hääl", et harjuks ja teaks-nüüd lubatud lärmata, aga noh, pidev trenn jääb puudu. pigem tulgu teatama mulle või jäägrile.

[aivar00]

Äkki seletad mulle rumalale lahti kuidas koer seda tegi? tsiteerin:
karmik pani põdra seisma ja tuli jäägrile järele.

[peepk]

Mis siin seletada,taksil ju selline mürkmao pilk mis hüpnotiseerib isegi põdra ja siis on aega küll kütt üles otsida.

[Feen]

Ma mingi periood katsusin ikka püsivalt selle tabatud uluki juures haukumise selgeks teha. Pole siiani õnnestunud. Iga kord ikka sama teema, et kohale, siis las haugub. Kui koer kinni pole ja looma juurde pääseb, siis hakkab ikka esmalt ülevaatust tegema ja siis otsustab kas hakkab tuuseldama või jah. Haavatud ulukit haugub kenasti. Sellises olukorras on vaja natukene omal kavalust ka, peab teadma millal koer lahti lasta ning kas üldse lahti lasta ja kui kaugel (oletatavast looma asukohast). Kui kõike seda jälgida, siis kuuleb selle looma juures sahmimise (tingimustes kus mets pole tugevalt lehtes vms) üsna kaugelt ära. Talvel on lihtsam, ise tuleb vaikselt möödajälge järgi jalutada, surnud uluki saab igal juhul kätte, haavatud uluki jaoks on koer. Lumevabades tingimustes tuleks nii kaua koera rihma otsas hoida, kuni veel ise jälge ajada seletab, edasi juba koer lahti ning jääb lootus, et loom pole kaugel või on haavatud. Senini kõik loomad üht või teistpidi kätte saanud... st, kui ikka jalatabamusega rebane minema kihutab ning ise ette ei jõua, siis pole miskit parata, aga sellised loomad kellel vigastusi rohkem kui ühe tabamus.

[aivar00]

Vat selle rihma otsas koera järgi käimisega on meie metsades ikka probleem küll. Toda tõdes isegi möödunud suvel verejälje koolitust läbi viinud sakslane. Mainis, et meie metsades see praktiliselt võimatu. Meie küsimuse peale kuidas siis siin asja korraldada oli vastuseks- laske koer rihma otsast lahti. Kuidas aga saada koer surnud ja siis leitud uluki juures haukuma oli vastuseks- osad koerad hauguvad, osad mitte (olenemata tõust). Kuidas aga koer panna surnud ulukit haukuma on mulle siiani mõistatus. Haavatuga üldiselt ei ole probleemi- nii kui liigutab kohe elajas haugub. On läbi käinud selline mõte, et peaks proovima siduda nööri surnud uluki külge ja siis viimast liigutada kui koer ligi tuleb. Reaalsete katsetusteni ei ole kahjuks jõudnud. Sinna ka abimeest juurde vaja.

[Feen]

Mul koerale selgeks õpetatud mõned käsud - ei kisu, järel, kõrval. vastavalt vajadusele ning võsa astmele kasutan neid. Lisaks on selgeks õpetatud, et kui läheb valelt poolt puud või põõsast, siis sätib ennast uuesti õigelt poolt. Metsas kohe palju lihtsam liigelda. Lisaks, hiilimisjahis on senikaua tore kuni esimene pauk teha, siis ei püsi ka vorsti näitamise peale paigal, sel juhul ikka rihma otsas vaja hoida.

[aivar00]

tsiteerin:
Lisaks, hiilimisjahis on senikaua tore kuni esimene pauk teha, siis ei püsi ka vorsti näitamise peale paigal, sel juhul ikka rihma otsas vaja hoida.

Siis sa oled õnnega koos- minu terjer on juba sellest nii leilis kui jahiriided selga panen. Juba autos käib üks inin. Metsas aga kui teed pauku, siis tema esimesena kohal, et saak oma "valdusesse" saada. Kui juhtub veel looma nägema või haistma, siis võid rahumeeli kõik hea ja parema ise ära süüa, hääle kähedaks karjuda või veel mõnda muud trikki teha- temal ei ole sellest sooja ega külma Toas aga veidikese "kasvatamise" tulemusel lööb peaaegu juba trummi Aga toda pean tõdema- iseloomult kordades rahumeelsem ennem olnud foksidest.

[karupoeg]

Ma viimasel ajal olin üldiselt oma koera sõnakuulelikkusega rahul, kuid mida päev edasi ja jahikogemus juures, läheb kord käest ära nagu eelkõneleja mainis, võib hääle kähedaks karjuda, kui koer värskele jäljele satub. Veri hakkab koeral vemmeldama ja midagi teha ei ole, karistada ka ei saa, kui ta tagasi tuleb pool tundi hiljem, muidu hakkab koer kartma veel tagasitulekut ka.

Sellise olukorra vältimiseks olen püüdnud koerale pidevalt tagasi tulemise sõnakuulelikkust õpetada, olen hakanud ka koera niisama õues jalutades käsutama koolituse mõttes enda juurde, sundinud kõrval käima ja seejärel koera lubanud jälle minna. Raskemaks teeb selle harjutamise koera "kassilembus", mille käigus tuleb viimaseid taga ajada, sellelt tegevuselt ära kutsumine vajab korralikku närvi ja koera koolitamist, millest võib jahilgi kasu olla.

Üldiselt on koer koolitatud nii, et tugeva vile peale koheselt jätab kõik tegevused ja naaseb peremehe juurde tagasi. (70% juhtudest see ka toimib, kuigi sooviks seda protsentuaalset väärtust veelgi tõsta).

Rihmaga jälitamine on osutunud suhteliselt raskeks ülesandeks, kuna rihma otsas ei ole oma koera käima koolitanud (lisaks on metsas verejäljel väga arske rihma okste vahel kasutada). Vaid tänaval ja maantee ääres kõndimisel, kus on karta autoalla jäämist, olen koera lõastanud. Metsas ja niisama jalutades ei ole koer kinni, kuna ta hoiab alati lähedale ning kuulab üldjuhul väga hästi sõna. Pikkadel jälitustel olen kuulanud koera kaelarihma klõbinat (millegipärast käib rihma aas vastu plastikust kinnitusaasa), kuid olen mõelnud ka täiendava heli tekitava agrekaadi lisamisele, et kaugemale kuulda, kus koer on - muud sellist lihtsamat lahendust ei ole nagu pähe karanud.

Lisaks peab kindlasti olema mitte jäigalt kinnituv kaelarihm, mis takistuse taha sattudes ära rebeneb kaelast (krõpsuga kinnituv või trukiga), see sunnib odavamaid lahendusi otsima (helitekitajad näiteks), kui pidada silmas koeraradari hinda.

[sooviku]

Ära nüüd selliseid kõlinaid-kulinaid või muid heli tekitavaid agregaate koerale küll kaela riputa.See ju ainult segab koera tööd.Samuti pole mõtet kogu aeg koera oma juurde kutsuda.Las ta sebib ja otsib omapäi.Tegelikult on penil väga hästi teada,kus peremees asub.See 70% on küll ja küll.

[Prohvet Maltsvet]

Endal lahtise taksoga niimoodi, et kui üliväga värske jälg või kui looma näeb, ei siis pidama jää, seisa käte peal või tee muid trikke. Muidu pole probleemi kuulekusega. Peale ajamise lõppu leiab peremehe üles küll ja seda nii jälgede kui lõhna abil, endal peab ainult kannatust jätkuma ootamiseks.

[vollifedja]

Vastan lõpuks-taks paneb põdra seisma nagu iga teine jahikoer-haugub põdra ees seistes ja kuna teine taks haugub põdra taga-siis põder hämmingus paigal-"mis need kõvahäälsed putukad ülbavad?"Kuna karmik on iseloomult rohkem terjer, so julgem, siis tema alati loomal nina ees. Oli jälle ses mõttes loll juhus, et üle pika aja läksime ilma lõata metsa-pikakarvuline võttis jäjle, karmik ühines-kuni kuulen, seisavad paigal, hauguvad, hiilisin lähemale, sama kordus-karmik põdra ees, karvik taga-põder kuulis mind, hüppas üle koera, pani edasi, paar korda hiilisin veel ligi, lootus koeri kätte saada, lõpuks loobusin, kõndisin teed mõõda haukkumise järgi, kui saabus vaikus, vilistasin ja koerad tulid ära. Tänasest siis jälle metsas rihmas või kiirjooks ATV järel.
Aga verejäljel ei pea koer kappama täiega-vastupidi-Soomes näit. peab just hästi rahulikult liikuma, hoidma koera tagasi (seal mets ja maastik hullem kui meil ja rihmas saab väga edukalt teha)siis kohale jõudes kütt ei hingelda, käsi ei värise(soomlaste põhjendus)Kui tagasi hoida rihmas(nöör6-10 m) saab ka sundida koera põhjalikumalt ja rahulikumalt tööle.Aga haukkuma pole õnnestunud laiba juures saada. Küll jälle kui jääda piisavasse kaugusse , tuleb koer tagasi kütti otsima(kutsuma)-mida loetakse teatamiseks. Või õpetage apporteerima so haarab hammaste vahele ja üritab kütile tuua. NB ei tohi rappida.Õpetada võimalik- viskad lnäit. jala, jm.kaugele, saadad nööri otsas koera järgi ja korrates käsklust(meil siia!") tirid koera koos hambus saagiga enda poole, kiidad, patsutad, võtad rahulikult hambust, annad midagi exstra maitsvat(katsu leida, mis oleks haisvast kitsejalast maitsvam!) viskad jälle. Sihuke mäng siis kodus.Põhiline et ei laseks rappida, kiskuda-käest ära, konkreetne "EI!"(pikk jutt s... jutt!)

[aivar00]

Tsiteerin:
katsu leida, mis oleks haisvast kitsejalast maitsvam

Kitse jalga ei soovita üldse koera treenimisel kasutada- kitse jäljel pidada olema eriline "magus" lõhn koerale. Seega kui ei taha kitsekoera, siis peaks ikka kasutama muude loomade jalgu.

[vollifedja]

no eks viska põdra jalga!(vaata, et taks pihta ei saa!)tegeld kasutan metssea jalgu, kuna kuna neid rohkem, aga ajama hakkavad nagu et nii ka kitse, taks tuleb kitse jäljelt rutem ära, kits va pikajalgne paneb kiiresti eest ära, põder pikatoimelisem on pidevalt silma ees ja põdra saab hm seisma panna ka.Ka verejälje eksamil kasutatakse kitsetäistopitut korjust, ja kuna kitsi meil on ja jahitakse, ega neist pääsu pole, õpeta kuidas tahad...siis peaks treenima koera ajama just ja ainult seda jälge, millele sa ta jahi algul paned.(??) Näit. verejäljel ongi selleks hea võimalus. Soomes on jälg pikem1000-1500 m, meil oli värskelt nende hirv üle läinud, koer nuuskis ja mõtles tükk aega, kumma kasuks otsustada, no õnneks ikka verejälg. Vedas meil.!

[Feen]

Mul meenub põdraga see lugu (mida kuulsin siis kui ühel mehel hagijas maja tagant põdra üles võttis ja pilbastatud lõuaga tagasi tuli) kuidas üks taks oli ka põtra haukunud, põder oli ühe kiire jalaliigutuse teinud ning peremehele jäi miskit sellist, millele oleks aandu ka kohe mulla peale lükata Ise arvan, et seaaediku suured sead on kordades (no, ikka mitu suurusjärku) ohutumad kui metsas elav põder. See mudiugi ei taksita oma koera põdrajahti kaasa võtmast.