ei vōta parti

[Kristi]

Vot, just sellepärast ma mõtlengi, et tuleks teavitustööd teha liidutasandil. Ja ilmselt esmalt just teavitustööd, misjärel koguda kontakte, teha midagi jahimeeste ja koeraomanike koostöökoja sarnast. Jahifoorumi põhjal olen kindel, et ma pole ainus linnujahihuviline, kel pole koera aga kes arvab, et ilma linnukoerata on jaht poolik. Lisanduvad veel sellised väärtused nagu linnukoerte populariseerimine jahimeeste ridades (vahepeal oli ülipopp kasvatada norrakaid, tea kuidas nüüd) ning muidugi ka jahinduse populariseerimine mittejahimeeste ridades. Ühtlasi annaks see täiesti arvestatava võimaluse näidata jahimehi hääs valguses.
Üksikul koeraomanikul on ilmselt pagana raske pidevalt sebida ja otsida. Ahjaa, ühes eelnevas postituses oli juttu, et oma koera igasse seltskonda ei viiks, et ei lasta ohutult. Jällegi teavitamise ja kultuuri küsimus.

Väljavõte EJT põhikirjast:
1.5.4. koerte jahil kasutamise propageerimine (hää võimalus propageerimiseks)
1.5.5. koostöös jahindusorganisatsioonide ning jahindusega tegelevate keskasutustega sportlike jahiviiside edendamine
......

Ka EJS-i põhikirjas on sees koostööpunkt.
Kõige lõpuks siis vast niipalju, et kuna linnujaht erutab meeli vast kõige rohkem, siis on tekkinud ka sümpaatia linnukoerte vastu. Tulevikus on plaanis endale üks kuts võtta.

[vollifedja]

Jahimehi on siin Tallinna kandis nii palju, et uutel pole võimalik jahti saada, pole jahtkondades "vaba kohta", küll on Lõuna -eestis vvähe mehi, nii et sinna saaks vabalt liikmeks, ainult..käi Tallinnast sinna jahti...Nii et populariseerida ..piisavalt populaarne, arvan, küll aga jaht koertega vajaks ilmselget teavitamistööd just koerte õpetamise kohalt.Olen aru saanud, et mehed ei teagi, kuidas head jahikoere treenida(et üldse on vaja treenida, ei piisa jahimeestest vanematest), ja õigesti õpetada.(noh et kõik algab ikka kuulekusest, käskude täitmisest ja saabi rappimata jätmiseni välja).
Kuna käisin jahimeeste kursustel täpselt aasta tagasi, 20meest ja mina, siis meie seltskonnast olin mina ja veel paar meest, kellel oli jahtkond olemas, kuhu ja kellega koos jahti minna, teised kõik otsisid omale "kohta"-selge ületootmine ja baas salaküttideks!
Mina jälle südames just tunnen kaasa linnukoerte omanikele, et nende koerad saavad nii armetult vähe tõuomast jahti, see on nii üürike aeg, linnujahiks, pole meil Eestis peale veelindude mingit küttida...pigem multifunktsionaalne koer, millega oleks kogu hooaeg midagi ette võtta...(ütleb paadunud karmikarvaliste takside armastaja!)

[Kristi]

Tallinnas on üle 400 tuhande elaniku, lisaks sissekirjutust mitteomavad kodanikud ehk siis pea pool Eesti rahvastikust. Vana tõde eks. Millest alates algab ületootmine ning kuskohast tuleks tõmmata piir? Arvestada vabade kohtadega jahiseltsides 100 km raadiuses? Eestis on küll neid, kes käivad jahil kodust mitmesaja km kaugusel ja olgem ausad, vahemaad on tegelikult väikesed. Oletame, et Eestis on piisavalt palju kirurge, kuid ma siiski tahan kirurgiks saada. Kas peale kooli lõpetamist saab minust tõenäoliselt salakirurg? Ääküll, ma tegelikult ei taha olla õel vaid soovin lugeda konstruktiivset tagasisidet oma ideele. Nõudlus meil on, eks? Pakkumist ei ole, õige? Kuidas teha nii, et need kaks oleks tasakaalus? Mis oleksid võimalikud komistuskivid ja kas sellise idee kujul asi üldse töötaks, selles on hetkel küsimus.
Tegelikult mõistan ka seda hirmu, et mõni jahimees hasardis või suisa rumaluses võib hakata koera ohustama. Kas visata selle pärast idee nurka või mõelda midagi välja?

[Beretta]

Vaene tädi Maali : „Käisin isegi paar näd tagasi, koeral järku tõstmas, tulemuseks kahe II järgu koeral 0, mitte I järk ...“
Kas see koer töötab siis nüüd 0 peale, vää?
Kui hakkasin uut koera muretsema, siis oli mulle oluline pigem see, et olin selle koera emaliini koertega Võitla Kalevi juures jahil olnud ja eeldasin et Venemaalt toodud värske isaliin on asja pigem paremaks teinud. Ja ei pettunud – koerale meeldib jahil käia, ei ole kunagi pauku kartnud, otsingus aktiivne, lastud lindu toob ja ka sukeldub pardi järel vajadusel.
Näitusel sai kutsikana käidud ja hinne v. hea. Rohkem ei kavatse minna, kogemus oli äärmiselt ebameeldiv. Ülekaalulised keskealised prouad kolme, nelja koeraga värvilisi linte ja karikaid jahtimas. Vene jahispanjeleid oli selle näitusel ainult 2- minu emane ja lätlase isane. Lätlase põhimure oli, et ta tuleks ikka esimeseks- tal juba Läti ja Leedu näituste karikad olemas. Rahustasin vaest kuuevarbalist- meil on vaja näitust jahikoera passi saamiseks. Kas lätlase koer ka metsas parem on, julgen kahelda. Mingeid jahikatseid ei kavatse teha.
Vaatasin Ohhota ja rõbalka kanalist vene linnukoerte katset. Iga teine sõna oli- selle eest võtame palli maha. Kui see koera töö hindamine käib selle järgi, et kas annab pardi peremehele kätte või paneb peremehe ette maha (rangelt taunitav), siis PALJU ÕNNE!

[tädimaali]

Hehe, eks ta nüüd jah nii on, et tööga on suht null . Noh tegelikult, kui tõsiselt, siis asi pigem on nagu ma kirjutasin, et eeskiri on üks, aga korraldus on nagu parasjagu ette tuleb. EEskiri ise on ka vägaväga üldine, selle järgi võibki katset korraldada väga erinevalt. Kui lähtuda selle järgi, kuidas katse on olnud korraldatud, siis võib ikka väga ämbrisse astuda - kohtunik ise küll saab aru, mida tema aru saab eeskirja lugedes, ja viitab sellele, et näe, siin on ju öeldud. Aga nii lõdva eeskirja puhul pole ikka tava-inimesel mõtet seda lugeda, vaid ikka lähtuda sellest, kuidas korraldus on. Ja kui siis kohtunik muudab oma korraldust väga oluliselt, siis ... ongi jama käes ja ühtäkki on koera töö 0.
Minu puhul saigi saatuslikuks see, et ma olin valesti aru saanud katse ühest osast (nagu öeldud, ma ei ole meelega väga süüvinud papril olevatesse eeskirjadesse, mõttetu tegevus) - paaril aastal on olnud 100 x 100m alal 4-5 surnud parti, mis tuleb koeral leida ja ära tuua. Mõtlesin, et selle katse osa eesmärk on testidagi lastud saagi otsingut, mispuhul on ju väga hea, kui koer töötab ise võimalikult kaugel ja iseseisvalt. Aga seekord oli räme viga, koer ei olnud koguaeg püssi all. Sest selgus, et selle surnud lindudega otsiala mõte on siiski testida niiöelda elusale pardile jahti, koer peab töötama koguaeg püssi all (arusaadav sellisel juhul, eks). Katse käigus olin ise väga segaduses ja ka koer läks lõpuks lukku, kui teda korduvalt kaugelt tagasi vilistati (oleksin teadnud, oleks kohe algusest lähemal lasknud töötada).
Nagu keegi eespool kirjutas, siis koer ei ole masin ja see on ok. Aga mind teeb pahaseks, et ei suudeta korraldada samadel põhimõtetel (kui on peibutuspardid, siis olgu nad iga kord, kui on topeltmarkeering, siis olgu iga kord, kui on otsialas laibad, siis olgu iga kord). Rootsis on ka seisukoerte põllukatsed iga kord ühesugused korralduselt - kuigi tegu on täpselt pärisjahiga, päev läbi kammitakse põlde, metsikud linnud ja lastakse võimalusel linnud koera eest, ning hindamine käib pärisjahi standardi järgi.

[Beretta]

metsikud linnud ja lastakse võimalusel linnud koera eest, ning hindamine käib pärisjahi standardi järgi.

Vot sellisele katsele tuleks ma oma Kellyga ka

[jorr]

Arvan ka,et selline katse,tegeliku jahitöö katse, ütleb linnukoera kohta paljugi.Siin muide räägitakse,et koer ei võta parti,arvan,et õige linnujahikoer ei peagi sellist külmikus olnud pardilaipa võtma.Kui on tegemist linnujahiga,siis lastud part,millele jahikoer peab järgi minema ja välja otsima,on ikka teise lõhna ja välimusega kui mingi külmikus olnud ja mitme inimese käest läbi käinud pardilaip.Jahikoera võib õpetada sõna kuulama(käppa andma,sitsima jne.) kuid jahiinstinkt peab tal veres olema.Arvan,et need jahikoerad,kes meie näitustel linte koguvad selle külmunud pardilaiba toomisega, linnujahimehel eriti ei kõlbagi,lastud lind on ju teise lõhna ja välimusega.Üldiselt nagu imelik lugeda,et linnujahikoerale õpetab keegi linnujahti ja kasutab selleks mingeid sulepulki või kuskilt hangitud parti.No milleks see vajalik on?Et saada samasugusel (õpetatud koerte näitusel) siis linte ja autasusid või,kuid need näitusekoerad pole ju jahikoerad?Kuna olen Tädi Maali koera jahil näinud,siis arvan,et temal(koeral) on ikka jahikoera veri sees.Ka Brettal on minu arvates linnujahikoer kes jahikoera katsega kindlasti toime tuleb,ja see ongi ju jahikoerale kõige tähtsam.Muud vigurid,nagu tantsimine ja trummilöömine, pole küll jahikoerale vajalik.

[aivar00]

Lubage aga kuidas siis koerale (mitte ainult jahikoerale) teha selgeks toomiskäsklus?
Kas see mitte ei alga justnimelt puupulga tooma õpetamisest...
Äkki sa Jorr valgustab mind lollikest kuidas siis õige on Siis saab kohe koerte treenimises revolutsiooni teha- siiamaani koeri õpetavad treenerid ja paljude koerteraamatute autoritele saab kohe vesi peale tõmmatud...
No andke ikka tõesti andeks

[jorr]

Aga mis siin siis nii keerulist on,pealegi kui ise jahimees oled?Toomiskäsku saad ka jahil olles õpetada ja kui koeral see liigutus istub,siis toob ta sulle iga lastud linnu kätte,ilma mingi sulepulgata.Võta loe foorum läbi,siin aina kurdetakse,et ei võta parti ja püütakse asja sulepulgaga või pardilaibaga päästa.Kas koera pead jahi jaoks või toomiskäsu õpetamiseks?
Muideks,targad raamatud on tarkade inimeste jaoks,kuid neilgi(raamatutel) on omad puudused.Ka arstiteadust paljalt raamatu najal ei õpi,võib esineda trükivigu ja siis õpidki valesti.Kui jahiraamatus esineb trükiviga sõna näol,jagab ehk jahimees ära aga kui tegu juba vigase lausega?Palju need korrektorid alati koeraõpetusest ja jahist taipavad,ning võib kergesti ka viga sisse tulla,ehk nagu kokkaraamatu kohta öeldakse,et tema koht on just köögis sellepärast,et saab ka tulehakatuseks kasutada.

[GC]

Pole oma koerale kunagi mingit linnutoomist õpetanud (tegemist v.e. laikaga), aga ükski lind ei jää vette (poolhull lindude toomise järele) Ok, kätte ei too, aga ujub lähimasse kaldasse. Sama koera poeg ei too midagi, ega kedagi... ujub ainult metssea järel.

[tädimaali]

Ise mõtlen, et nii lihtsad need asjad ikka pole, kui tahad väga hästi töötavat jahikaaslast. Kui lähed nt hanejahile, siis seal lastakse võibolla 5 lindu korraga, ehk et sisuliselt 5ne markeering koerale (kui ta sealt kraavist varitsusest üldse näeb, oleneb olukorrast). Edasi vaja vaadata, millised linnud on ärksamad, võibolla osa surnud. Ärksam läheb veel lendu, seega vaja väga ka koera, keda saaks juhtida - millist lindu esimesena saadad - koer tooks lähima, sina tahad, et tooks kaugeima. Või nt koolitamata koer, kes parasjagu üht lindu püüab või toob, kui talle sellel ajal lasta lähiulatusse veel linde, võib jätta esimese sinnapaika, mille järel too võibolla hoopis minema läheb. Sama on otsinguga (või ka lindude lenduajamisele saatmisega), seal on vaja koera suunata väga täpselt, kasuks tulevad kõik sellised asjad, et koera on võimalik ka tühjalt saata käsu peale üle järve, suunata vees ka 300m peal paremale-vasakule jne. Koer, kes kätte ei too, võib lastagi linnu lendu, niipea kui maha paneb. Või kui võtta selline võimsa lõuaga koer (nagu siin kirjutati, et parem on koer, kes universaalne ja ka võtab kõik väikekiskjad ja ka suurlooma jne) nagu mingi saksa linnukoer - on ikka vaja tihtipeale õpetada koera ilusti võtma, kesse pärast seda katkihammustatud lindu tahab - tegelikult ei tahaks ju rinnalihasse ka pardil-hanel ühtki hambaauku. Faasan on veelgi õrnem lind - ja maksab ka alates 250 kr tükk. Püü samamoodi kallis lind, olgu siis farmi oma või looduslik.
Kõik see õpetamine ei toimu ikka jahil. Jahil võib koera hoopis peeti keerata, kui alles ja ainult seal hakkad koolitama - on sul seal aega ise laskja olles vaadata, et koer püsi käsku kuulab ja püssi ette ei hüppa, või et ta ei õpiks nt paugutoojaks (väga suur viga). Ega ainult linnu suhu võtmine pole ainuke linnujahiks vajalik omadus koeral. Vabandust, aga see on minu isiklik arvamus - mingi kodutöö ikka vajalik, kodus on nii koeral kui õpetajal pea selge, olud rahulikud, vigu tekib vähem. Vigu pärast on väga raske parandada.
Saab ju jahtida ka mitte väga hästi töötava koeraga - nt seisukoeraga saab lasta ka püüsid, kui ta seisakut ei tee. Või linnud ise ära tuua poole maa pealt, või leppida väheke katkiste lindudega. Aga kas sellise töö üle just uhke saab olla ... Parem ikka, kui koostöö nagu õlitatud ja koera nagu ei märkagi (kui just sellest töötava koera ilust mööda ei suuda vaadata ).