kaidojaht kirjutas:Olen ise ka maaomanik, aga ei saa aru nendest kes taovad rusikaga vastu rinda ja karjuvad, et minu oma siin ei liigu ja isegi ei vaata siiapoole. ...
Läheb väga ühte väravasse palli löömiseks. Mul on endal elust enesest jahimehena näiteid, kus oli lausa piinlik olla jahimees. Ja ma ei olnud neil hetkedel omal kinnistul rinnale trummi löömas, vaid vaatasin, kuidas jahimehed ise seda tegid. Tea, kas maksab ikka alati trummi lõhki lüüa? Mind hämmastab pigem see, et ühed ja samad räägivad üksnes ühisosa leidmisest ja mingid üksnes nõuavad ja ähvardavad.
Täpselt niipalju kui on inimesi on ka arvamusi. Kui mõnede jahimeeste jutte kuulata siis peaks üldse neil relvaload ära korjama. Ei väidagi, et jahimehed on kõik korralikud. Lihtsalt kui oled külas heas mõttes tuntud mees siis antakse ka rohkem eksimusi andeks, rohkem jama on nende linnameestega kel suhtumine, mis sa mats mölised.
Ega jahimehed saa olla paremad või kehvemad kui meie ühiskond. Teadaolevalt rikub isegi 1 must lammas valgete lammaste karja ära. See "minu oma" on õnneks meie kandis päris kõvasti rahunenud. Minu tähelepanekute järgi on kõige "sõgedamad ja mõistmatumad" eluaeg linnas elanud värskelt omanikuks saanud. Olgu tegu siis tagastatud kinnistu või ostetud kinnistuga. Need, kes maal elanud-elavad- nendega selliseid "probleeme" ei ole tekkinud. Üldiselt ikka oleme katsunud probleemid rahulikult selgeks rääkida. Kui aga jahimehel endal "kuplialune" tühi on, siis tuleb ka maaomaniku sõim kõrvad lontis ära kuulata (oli kunagi juhus, kus üks jahimees sõitis oma jeebiga üle talumehe värskelt tärganud talivilja põllu). Selge see, et oras tõusis uuesti üles, kuid nn. vaod jäid alles. Ja talumees hiljem pritsimisega sõidab nagunii osa vilja maha- seda teeb aga omanik ise. Küsimus oligi ainult suhtumises- teise tööd ja seega ka omandit ei austatud. Kui on vaja kellegi põllul-heinamaal -metsas sõita väljaspool teed- ei ole raske omanikult luba küsida. Aga "kohalike poliitikute" idee kohe äri hakata ajama- seda peavad ikka omad mehed ise otsustama kas ja või ei. Jube hea on teiste nn. "rahakotis" sobrada. Kas selline asi aga rahakoti omanikule meeldib- selles kahtlen ma küll väga.
Mõtlen ja üritan kuidagi taas saada sellise laiema pildi vaatamise peale, kuid kipub see arutelu vajuma pisut laiali või liigfragmentaalseks. Hoopis hakkasin mõtlema näiteks sellise asja peale, et tihti on tavakoolides üks häda, et inimeste tase on seinast seina ja kole keeruline leida nö kuldset keskteed õpetamises. Mõni ei oska veel korralikult kirjutadagi, kuid teine lahendab juba võrrandeid. Räägin seda seepärast, et võttes ükskõik mis teema, kipub olema keeruline leida sellist ühisemat (reaalsemat) tõde ning asi valgub laiali. Tõenäoliselt ongi probleem ühiskonnas tervikuna, jahinduses väljendubki ju see kõik samuti. Minu eesmärk jätkuvalt on võtta ette ja filosofeerida, et näha võimalikke perspektiive. Üks ägedam vaidleja (loe: intrigant) hakkas naerma, kui tegin talle konstruktiivse ettepaneku, et mõtleks õige jahindusest noh ütleme nii 50-60 aasta perpektiivis. Jahinduse roll on muutunud (pole enam ju eluspüsimiseks toidu mõttes vajalik), on lisandunud ärieesmärgid, lihtsalt nautlejad, loodusekaitsjad(äärmuslikudki) ja mida kõike veel. Kui eeldada, et bioloogiline taust oskab hakata tulevikus näiteks aru saama tasakaalust looduses ning inimfaktorit osatakse ligikaudugi oma tegevustes/mõtlemises ette ennustada, siis oleks juba palju mõelda, loomulikult.
Jube raske on siinses keskkonnas (mis tegelikult suht kitsas) tegelikult millegi üle filosofeerida, ilma, et sind keegi ei ründaks. Hr Aadu Kadakas, siin on mitu lk arutelu olnud, aga kuskilt ei suutnud ise välja lugeda, et milline Sinu enda visioon on? Teinekord võib hea eeskuju nakkav olla.
Eks mõttearendustel ongi eesmärk tõepoolest ju kuhugi välja jõuda. Ega ma ei oska välja käia mingisuguseid lõplikke mudeleid jahinduse arenguks (muidu oleksin juba kindlasti mõni deep teadlane), kuid pakuksin välja mõned reaalsed (tegelikult võimalikud) arengustsenaariumid, mis juba kajastavad paljus hetkeseisu:
1. Skandinaavia mudel. Endale kõige hingelähedasem, kus suhteliselt tasakaalustatult on jahindus põimitud ühiskonda. Üksikindiviidi ja ka ühiskonnatasemel toimiv. 2. Aadliku mudel. Jahindus on peamiselt nende käes, kel võimu, raha, maad. Ehk selline briti või saksa variant. Eestis ühe olulise osana juba ammu esindatud. 3. Hirmuvalitsuse/ressursijagamise mudel. Selline vildakas sümbioos nõukogude-aegsest hirmuvalitsusest, kuhu siis kapitalistlik maailmanägemus ressursikasutamise näol sisse rammib. Täna vast kõige levinum Eestis. 4. Kodanikuühiskonnast väljakasvav organisatsioon, mis suudab genereerida nii lokaalsel kui globaalsel tasandil ideid jahinduses.
Eks kindlasti ole veel palju muid võimalusi, kuid need siin ilmselt mõjutavad lähitulevikus kõige enam Eestis toimuvat. Kuna esimesed kolm on suht arusaadavad, siis keskenduksin enam just neljandale visioonile. Põhimõtteliselt oleks idee koondada meie ühiskonnast (sõltumata oma positsioonist või staatusest) need inimesed ühe mütsi alla, kellele tõepoolest läheb korda jahindus ja kõik sellega seonduv. Olgu see MÕTTEKODA näiteks. Ja siin foorumis esineb selliseid inimesi kindlasti.
Paistab, et siin jäi arutelu katki. Lugesin täna tulevase jahiseaduse muutmisesaagat ning küllap eesti elu ongi paljus selline uue ootus-praktikas loksutamine/muutmine-päevakajaliste probleemide õhinal seletamine, mitte aga laiema perspektiivi otsimine. Kurb, aga pole hullu, kogu maailm liigub varsti pilk maas, vist...
Võimalik, et filosoofias saab leida ka üldmõistetavat praktilist (st instrumentaalset) väärtust. Filosoofiaga tegelemine soodustab paremat mõistmist ning kriitilist suhtumist oma arusaamadesse. Selle tulemuseks võiks olla tolerantsem suhtumine teistsugustesse arvamustesse.
Siin väljavõte filosoof Indrek Meose filosoofia väärtuse teemast
Aadu, milline see skandinaavia mudel on? Endale tegelikult on väga pakkunud huvi, et millistel alustel mujal on jahindus ülesse ehitatud. Kui paljudes riikides jahindus üldse toimib samadel alustel, kui hetkel Eestis? Venemaal ehk?
Venemaal jahindus üritab üldse kuidagi hakkama saada. Põhimõtteliselt küll on tegu mingil moel administratiivselt jahindusorganisatsioonidele "kinnitatud" piirkondadega. Suurulukiload saadakse ülaltpoolt (nagu meil varasemalt, st kindel etteantud limiit), väikeulukilubadega asi lihtsam. Sotsialismiaja pärandina tähtsustatakse - vähemalt sõnades ehk ajakirjanduses - seda, et kõik ajalehepoisist miljonärini saaksid jahti pidada, kuid samas tõdetakse omakorda ka seda, et seal, kus lubade hinnad madalad ja jäägrivalve piiratud, ei ole lihtsalt enam looma, keda küttida.
Skandinaavias loomulikult saab rääkida jahindusest kui ühiskonna loomulikust osast ning ühiskond ise ka arusaadav ning terviklikult toimiv. Jahiõigus on maaomanikul, kuid maaomanik tähendab enamasti ka sealsamal maal elav-tegutsev mitmepõlvkonnalist perekonda. Jaht pole enam elatuseteenimine, vaid hobi või loomuliku elustiili osa. Bioloogiline taust looduses pidevalt jälgimisel, vastavalt sellele jahinduslikud eesmärgid ning sõraliste ohjamine, kiskjate vähendamine jne. Vahest tundub meile, et nad mingit teemat nagu "nämmutavad" liiga palju, kuid samas on näiteks Soomes kitse leviku suurenedes juba igatsorti teematika lihtjahimehelegi üheselt arusaadav. Sama ka kähriku levik rootsi jmt. Ja on aega, aega ning nautida, valida, elada loodusega kooskõlas. Tõlgin ühe lõigu WSOY:N Suuri Metsästyskirja`sta: Jaht on jahimehele loomulik ja iseenesestmõistetav. Peame jahti, sest armastame loodust ja peame jahindusest lugu; peame jahti, et saaksime looduses elamusi ja ka erilist rooga lauale; ja ka sellepärast, et meie esiisadki on nii teinud.
Muidugi see ka veel, et tuttavad, sugulased, tuttavate tuttavad moodustavad lõpuks kogukonnas jahiseltsi. Turismijaht on, kuid hoopis mingitel teistel alustel, kui meie ette kujutame. Tihti pole eesmärk mitte mingi sissetulek, vaid soov kogukondlikult enam läbi käia.
aadu kadakas kirjutas:Muidugi see ka veel, et tuttavad, sugulased, tuttavate tuttavad moodustavad lõpuks kogukonnas jahiseltsi. Turismijaht on, kuid hoopis mingitel teistel alustel, kui meie ette kujutame. Tihti pole eesmärk mitte mingi sissetulek, vaid soov kogukondlikult enam läbi käia.
Seda see kogukonnapõhine jahindus tähendabki. Samas ma julgeks arvata, et kogukonnapõhisus valdavalt ei saa vist olla midagi sellist, mis saab alguse jahindusest endast, vaid hoopiski jõuab muudest eluvaldkondadest - üleüldisest elukorraldusest - muuhulgas ka jahindusse. Seega - pelgalt jahiseaduse muutmisega-täiendamisega ei saavutaks sedasama tulemust meil. Pigem võiks arvata, et see tulemus oleks saavutatav suurema koguse vabatahtliku kohapealse tööga erinevate kohaliku kogukonna liikmete sidustamiseks ümber ja läbi jahinduse, mis oleks n.ö defineeritud eluterve ja objektiivse maaelu ja loodustunnetuse osana. Loomulikult läheks selleks rohkem kui üks aasta või rohkem kui viis aastat.
