http://www.parnupostimees.ee/3013961/hu ... privileegi
Hülgejahist ei saagi ainuüksi Kihnu jahimeeste privileegi
Kihnust pärit Annely Akkermann käis riigikogu keskkonnakomisjoni liikmena Soomes kaemas, kuidas hülgejahti tänapäeval peetakse, ning oli valmis seda jagama Pärnu Postimehe lugejategagi.
Foto: Erakogu
Hülgejahi korraldaja Stefan Pellas näitas, kuhu tuleb hüljest tulistada.
Foto: Erakogu
Kihnust pärit Annely Akkermann, riigikogu Pärnumaalt valitud liige, kes on seisnud Eestis rannarahva vana tava – hülgejahi ellukutsumise eest, käis Soomes oma silmaga kaemas, kuidas see hülgeküttimine õigupoolest käib.
“Soomes hakati hülgeid küttima 1977. aastal rangelt limiteerituna,” rääkis Akkermann. “Aga kuna hüljeste populatsioon on seal väga arvukas ja nende küttimine keerukas, on lasta lubatud isendite arv aasta-aastalt kasvanud.”
Soomes võimaldatakse jahimeestel aastas lasta tuhatkond hüljest, tegelikult kütitakse keskeltläbi kolm korda vähem. Lubatud on nii viiger- kui hallhüljeste jaht.
“Soomes on seitse protsenti rahvastikust jahimehed, meil Eestis ainult üks protsent,” tähendas Akkermann. “Ja isegi Soomes ei suuda jahimehed lasta nii palju hülgeid, kui teadlaste vaatluste põhjal antud jahiload võimaldaksid.”
Võrdsed õigused
Eestis, kus hülgejahikeeld on kehtinud 1970. aastast, võib seaduslik jaht alata tuleval kevadel, kuid ainult hallhüljestele, kuna viigreid ujub Eesti vetes vähe. Põhimõtteline otsus selle kohta on tehtud, nüüd tuleb määratleda lubatud jahipidamise viisid ja kord, kuidas, kellele ja mis tingimustel hülgejahilube väljastada.
Soomes lastakse hülgeid nii vees kui jääl, nii paadist kui pankadel. Jaht on keeruline ja füüsiliselt raske ning sellega tegelevad peaasjalikult ainult alale pühendunud kütid.
Korduvalt on kõneldud, et hülgejahist saab Eestis kihnlaste privileeg. Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Akkermann taandas selle võimaluse olematuks. “Sellega ma küll ei nõustu, et see oleks ainult kihnlaste luksus, ehkki ise olen kihnlane,” sõnas ta.
Akkermanni arvates ei saa kohaldada eriõigust ühe saare elanikele, vaid see peab rakenduma kõigi jahimeeste suhtes, kes hülgeid lasta soovivad ja on täitnud tingimused, et hülgejahiluba saada.
“Kindlasti peab tegu olema registreeritud jahimehega, kellel on hülgejahiks vastav relv ja koolitus,” ütles Akkermann, kummutades lootuse, et hülgeid saaksid laskma hakata kalamehed, kes ühtaegu pole jahimehed.
Üheks nõudeks võib hülgejahiloa taotlemisel saada varustuse ehk püssi ja paadi olemasolu. Relv, mida Akkermann nägi Soomes hülgejahimeeste käes, oli optilise sihikuga moodne tapariist.
“Miskipärast oli püssil summuti, aga ma arvan, et see on Soomes pigem tava kui nõue,” rääkis Akkermann. “Relv peab olema efektiivne ja jahimees täpsuslaskmise katse sooritanud, kuna tänapäeval on jahipidamisel põhimõte, et saak tapetakse võimalikult kiiresti ja vähe piina valmistaval viisil.”
Seega ei saa kõne alla tulla traditsioonilised hülgejahi pidamise moodused, nagu näiteks hülgepoegade piinamine, et hülgeema jääle püssi ette meelitada.
“Poegimise ja imetamise ajal on hüljeste jaht Soomes üldse keelatud,” tähendas Akkermann. “Täpselt peab tulistama sellepärast, et hüljeste rasvakiht on sedavõrd paks, et looma tuleb tabada pähe. Pealegi pakub pinnale hingama tulnud hüljes end märklauana mõne sekundi, nii et tulistaja peab olema kiire sihtija ja kindla käega.”
Akkermann rääkis, et tihti tuleb hülgejahimehel tulistada lainetel õõtsuvast paadist, kusjuures jahitav hüljes ujub jääpankade või rüsi varjus.
“Meid saatnud jahimees ajas laskmise hetkeks paadi ninaga vastu jääpanka, et oleks kindel jalgealus sihtimiseks,” meenutas Akkermann.
Vee sügavus on tähtis
Soomes on nõue, et hüljest ei tohi küttida üle kolme meetri sügavuses vees. Akkermannile selgitasid põhjanaabrid, et see on vajalik, kuna sügavamast veest ei saa hüljest merepõhjast kätte, kui lastud loom vee alla vajub.
Hülgel on suur kopsumaht ja surnud loom püsib mõnikord mitu minutit vee peal, aga ikkagi juhtub, et jahimehed ei jõua jääpankade vahel paadiga manööverdades küllalt kiiresti lastud loomani. Siis tuleb looma keha merepõhjast konksu abil kätte saada.
“Meie lastud hüljes saadi kätte, ilma et see vee alla vajunuks,” nentis Akkermann, kelle jahiseltskond lasi viigerhülge, mitte viigrist palju suurema hallhülge.
Akkermann nägi Soomes hülgenahast valmistatud tooteidki. “Need on fantastilised kotid, kindad – eri asjad,” sõnas ta.
Liha ja rasv
Kihnus on harjutud hülgeliha sööma, küllap tehakse seda mujalgi rannaaladel, kus hülgejahti on peetud.
Hülgeid süüakse Soomeski, kus saadaval on eri retseptid, mis õpetavad hülgelihaga köögis ümber käima.
Niisama kindlasti, kui paljudele inimestele hülgeliha ei maitse, leiab see liha koha Eesti gurmeerestoranide menüüs, kui neid loomi siin laskma hakatakse.
Hülgerasvaga on rannarahvas immutanud ehituspuitu.
Hülged on kalurite vaenlased, kuna lõhuvad seisevpüüniseid.
Akkermannile rääkisid soomlased, et kui veel 1990. aastate algul tegid hülged kaluritele palju muret, siis nüüd tarvitseb lasta vee kohal jahipüssist üks pauk – isegi summutiga püssist, sest hülged on head kuuljad –, kui nad püüniste juurest kilomeetrite taha kaovad.
“Tarkade loomadena ujuvad Soome randade hülged aladele, kus neid ei tohi küttida,” olid Soome kütid Akkermanni veennud hülgejahi tõhususes, kui neid tahetakse kalurite püünistest eemale peletada.
Teadlaste hinnangul ei ole Läänemere hall- ega viigerhüljeste populatsioon enam ohus, vaid nende arvukus kasvab. Rannikuti ja loomaliigiti võib see pilt siiski erineda.
Tõnu Kann, reporter
tonu.kann(at)parnupostimees.ee