Väga hea teema sai siia tõstatatud. Plaanisin kunagi, kuhugile, postitada teema - jahisõltuvus. Aga kuna sõltlastel endal sellega väga probleemi pole, siis jätsin selle tegemata. Nüüd siis kirjutan. Alguseks mainiks seda, et jahisõltuvus on sama reaalne ja kaasahaarav kui hasartmägusõltuvus, alkoholism, kalastamissõltuvus... ja mis iganes. Paljud käivad kasiinos ka nii, et pole mingit sõltuvust, samuti tarbib emanus elanikkonnast alkoholi nii, et ei mingit sõltuvust. Erinevus jahi- ja kalastussõltuvuse ning muude sõltuvuste vahel on see, et teised sõltuvused kas tapavad tervist ja/või viivad suurtesse võlgadesse (ma pole kuulnud, et keegi käiks ja laenaks suuri summasid kokku selle nimel, et saaks uut püssi või paari padrunit lisaks osta).
Milles siis seisneb jahisõltuvus. Esiteks, rahutus, kui ei ole saadud loodusesse (mind nt rahustab ka see kui ma saan kalale, seenele, marjule, pildistama (no, oleks siis mõistlik fotokas ka
), enamasti siiski jahile või lasketiiru, või luureretkele, või ulukihoolet tegema. Aseaineks sobib väga hästi kirjandus, see foorum jms, kust samal ajal lisandub hulga teadmisi, kuidas sõltuvust veelgi meeldivamaks teha, lisaks tekib selline meelikõditav tunne, et kuidas teistel läheb ja mida teised teevad... ja soovitavad (et siis tekivad mõttes pildikesed jne ning ka jälle tore olla). Nagu juba mainitud, siis kuulub selle alla ka varustuse hooldamine, sellesse investeerimine, ulukihoole jms, mis raha välja viib. Aga need kulutused on alati õigesti tehtud kulutused (no, kui mingit praaki ei saa) ning kuigi vahepeal tekib tunne, et kulud juba päris suured, siis vaba raha tekkimisel läheb see loomulikult jahindusse. Nt. seadsin endale eesmärgi, et enne juhilubasid tegema ei hakka kui on olemas, relvaluba ja relv (nu jahitunnistus eelnevalt), nüüd siis mõlgutan järgmise relva teemal mõtteid.. ja arvake kas need juhiload niipea tegemisele lähevad. Ahjaaa... ja kui lähevad, ning endale masina soetan, siis on jälle väga suur mure, et kuidas võib keegi (st mina siis) jahilkäimiseks nii palju kütust kulutada. Nii, et tasub ka sellel mõelda, kui on mure, et jahivarustuse arvelt ei osteta autot. Mis siis veel, nagu mainitud, siis võib tekkida keskendumisraskuseid muudes valdkondades. Minul on küll õnneks ainult paar asja edasi lükkunud, kuna mõte selles, et ideaalne jahiilm, aga jahti ei saa... ei lase muid asju ka teha. Samas on juhtunud ka seda, et mõne tuttava sünnipäevale vms jääb minemata kuna sünnipäev (või muu üritus) toimub kusagil kaugel ja seetõttu jääks nt seajaht ära (no, pardijahi jätaks selle pärast ära küll). Ja ühele koolitusele olen läinud nii, et kui jaht läbi ning loomad tükeldatud, siis oli koolitus juba 3 tundi kestnud. Kuna olin sellega arvestanud, siis olid vahetusriided kaasas... siis Käärikule, ning jahiasjad saatsin koju... muud ei olnudki midagi, aga 2 loengut jäid kuulamata (mis ei oleks mitte kui midagi juurde andnud) ning kolmanda loengu kuulasin siis teadmises, et käed on ikkagi osaliselt veriseks jäänud.
Meie, jahimehed, nimetame seda asja jahikireks. Ja see on natuke parem termin, sest iseenesest on tervisliku asjaga, mis pakub palju elamusi. Sama asi nagu armastus (kui ikka õige kirg kellegi vastu, siis on sümptomid suht samad). On ka selliseid suhteid kus sa oled teisega rahul, või teine lihtsalt meeldib ja ka toimib. Nii ka jahil. Mõnele see lihtsalt meeldib, mõni on rahul, aga paljudele on see tõeline kirg (mis ei välista, et mõne vastassoo esindaja vastu ei saaks sellist kirge olla). Ja nagu armukirega on ka jahikirega nii, et ajapikku läheb ta väiksemaks... aga sellegipoolest küpsemaks. Tekib oskus jagada oma aega ning võimalusi ka nii, et teised pahaseks ei saa. Nii, et siit soovitus, varu aega. Aga nendele, kellel siis kirg. Katsuge teisle rohkem tähelepanu pöörata, ja see kui te talle õhinas seletate, kui tore jahipäev teil oli, siis see ei pruugi teda üldsegi huvitada. Eks ma ise ka sel teemal vastu päid ja jalgu saanud, aga nüüd siis katsun ennast ikka rohkem tagasi hoida... raske see ju on. Ja muide, seda ka on juhtunud, et kui on ikka nt 3 jahimeest koos ja neiu juhtub ka seltskonnas olema, ja jahijute igast kandist, siis kuuled hiljem, et vahepeal oli päris huvitav
Ja kavalamad kaasad õpivad selle ka selgeks, millal jahil käiakse, millal jahiilm... ning millal sellele aseainet leitakse (nb! relvapuhastus ei ole aseaine vaid vajalik hooldus), siis sel ajal on võimalus lagedale tulla mõne ideega, ja kui mehel, sõltlesel, kärsitus sees, siis tihtilugu ollakse vägagi vastutulelikud headele ideedele (ahjaa... jahisõltlased, alati tasub ise midagi välja pakkuda, see aitab ka mõtteid mujale viia). Ja kui mehega ikka koos meeldib olla, siis varu aega ja kannatust, ning harju olukorraga.
Aga, peaaegu lõpetuseks, ütleks ma ühte asja, kui selline naine kes mulle meeldib ning kellega koos olemine igati rahulolu pakub, aga kelle vastu meeletu kirg puudub (ja selliseid on ikka väga vähe), esitaks ultimaatumi, kas tema või jahindus, siis võib ta juba enne asju pakkima hakata... aga kui juhtub selline kirejuhtum olema, siis ma mõtleksin... sellele, et kui ma otsustan temakese kasuks, kuidas siis salaja jahil käia
Ja jahikirge enasiandev mõte tuleb ühelt vanalt jahimehelt: "tihti ma mõtli, et kui ainult lennata mõistaks, küll siis oles roo kohal ringi lennanu ja noid partse taga ajanu!"
Ps! Vaadake seda hundipilti üleval. Jahindus on ürgne kutse!
