Käid meelsamini üksi või sõbraga?

[Shogun]

Hmm... Ja mina mõtlesin, et selline üksi käimine mingi minu "kiiks" on ja et muidu ikka üks õige eesti jaht seltskonnaga käib. Aga tõepoolest üksinda enam näeb... ja ka saab... tihtipeale. Ja rajaleidja mõtte kohta, et mõnigi kord võiks videokaamera ligi olla - tõesti, olen isegi mõelnud, et kuna suur osa aastast ju jaht "ära nuditud", siis peakski hakkama fotojahti (vms) harrastama! Elamusi saab samamoodi ja mälestused elavad kauem (kaante vahel, või lindil). Kui ainult see varustus nii kallis poleks... Üks sõber muljetas - ainuüksi norm objektiiv maksnud 27 tuhat... Aga pildikast ja muu "kola" juurde, sellele mõeldeski hakkab rahakott armu paluvalt värisema...
Muide, üksi käies on veel üks pluss - ei ole vaja mingit jahi juhatajat , või kuidas teda nimetataksegi - mingi tobedus igatahes!

[Mart]

Ja jaa,fotojaht enam-vähem sama hinnaklassi varustust nõuab,kui päris jaht ,aga siingi saab läbi ajada natuke odavama tehnikaga ja peab see tehnika siis uus olema.Ma arvan,et on võimalik ka kasutatud fototehnikat osta.

[pri:t]

Ise olen natukene fotojahti harrastanud ja egas se tehnika mul nüüd küll teab mis "kõva sõna" pole. Vana zenit ja jupiteri objektiiv (täpseid andmeid ei mäleta aga vist 4*46) Ei vingu kuigi tegemata on jäänud väga paljud pildid kehva aparatuuri tõttu. Mingeid uudsemaid asju endale küll soetama ei hakka. Loomadele/lindudele tulebki lähedale saades oma oskusi proovile panna ja see tuleb kindlasti kasuks ka päris jahis...

[kakuke]

Ja jaa,fotojaht enam-vähem sama hinnaklassi varustust nõuab,kui päris jaht

Ei tea midagi ... hea fototehnika kipub ikka jahitehnikast kallim olema (ei pea siinkohal silmas kallist tehnikat).
Näiteks midagi digitaalset peegelkaamerate vallast, sest seebikarbiga juba midagi ära ei tee.
http://www.hinnavaatlus.ee/search/produ ... =&x=15&y=6

[honkomees]

väikeulukeid meeldib enamasti üksi või siis kaksi jahtimas käia. Üksinda käies on hea mötteid mõlgutada, loodust nautida ja niisama olla. tihtipeale, kui teprekas peale tuleb, lähen oma kodu juurde metsa kollama. Teinekord ei olegi tahtmist looma lasta, kuigi püss on kaasas ...
Põtra ja siga jahime aga ühiselt. Tavaliselt on meid kahekümne mehe ringis, seajahis vähem. Mõnikord läheb ikka laadaks küll ja et uus aju paika panna, läheb mõnikord ikka väga kaua aega. aga üldiselt on meil väga tore seltskond, inimesi 20-80 eluaastanai. Ja eks see jaht ka muljetamiseks ja suhtlemiseks on.

Üks õige jaht on koertega ühisjaht seale. Siin on kõik mis vaja: kambaga hoolikas jälgede otsimine e "piiramine" alustades autodega suurtest ringidest kuni jalgsi masti välja selgitamiseni, põhjalik arutelu, kuidas aju ja kütid paika panna (laat nagu öeldakse), koertega emotsionaalselt jälgitav seakarja liikumine (milline adrenaliin), ootamatud karjast lahkulöönult hiilivad sead, kiirelt liikuv loom, mille tabamine nõuab kiiret kätt ja täpset silma, mitte seisev tapaobjekt ja lõpuks ühine maksakaste koos kõige sinna juurdekuuluvaga e muljetamine ja suhtlemine. Kui palju emotsioone kutsub esile inimese vanima sõbra töö ajujahil! See on nagu oma lapse edusammud. Ei saa aru neist kes peavad aju paikapanemist laadaks: erinevad seisukohad tuleb selgeks vaielda ja nii selgub TÕDE. Pole meil ju tapamaja, et jahijuhataja käsukorras see sinna ja too tänna ja ruttu-ruttu uus aju, et jõuaks kõik maha nottida.
Põdrajaht (lumeta) tükib rohkem huupi läbikammimiseks minema, kus kõiki teisi loomi hirmutad aga põtra ajus pole. Kui on lumi on muidugi teine tera.
AGa see nõme pukis kangeks istumine ja siis seisva looma kindel mõrv - see on ikka eurooplaste täielik humanism! Tooge veel loomaaiast taltsad loomad ka kohale, on veel rahulikumalt paigal. Nii paljukest või vähe kui meie päälinnast ülikaugesse nurka neid somme on sattunud, pole nad veel seale ajujahis metsavahel pihta saand - see pole ju kõrgistmelt nottimine, vaid siin on ka loomal tänu oma kiirusele ja reaktsioonile lootust. Võib ju tõesti ajujahis mõnevõrra haavatuid rohkem olla, kuid loodus leiab neile oma koha kiskjate ja raipesööjate toidulaual.
See hiilimisjaht on igati tore asi, näitab, mida mees suudab, kuid kes meil ikka seda usub et mees püss seljas mingit väikeulukit jahib. Kohe tekib hulk kahtlusi ja vaenulikkust külameeste seas salaküttimise kahtlusel. Ka meile on paar meest tulnd, kellest võib arvata nende ainsaks eesmärgiks oli saada seaduslik õigus püssiga ringi liikuda väikeuluki tuusiku kattevarjus ja ....javascript:emoticon(':evil:') Pole nad ju praktiliselt ühestki ühisjahist osa võtnud - aga kes pole tabatud pole varas või kuidas see vene vanasõna oli. Ise küll ei taha enam üksi püssiga metsa minna, kuidagi imelik tunne tekib nagu oleks paha peale läind.javascript:emoticon(':oops:') Ja seda erilist ühisjahi tunnet ka ei ole, ikka nagu oleks liha või nahavarumise peale välja läind, mitte emotsioone saama.
Kui siis veel igal mehel tekivad omad söödapõllud ja söödakohad, mitte ühised, omad kõrgistmed, mille lähedased mastid on puutumatud, siis ei jää sõbralikust jahiseltskonnast enam midagi järgi ja mingit jahimõnu pole ollagi.
Vaid see ürgküttide ühistegevus, kiviajast pärit ajujaht koos sileraudsete relvadega on tõelise kollektiivi kooshoidja. javascript:emoticon(':)') Meenutage, kas 20-30 aastat tagasi jõudsid jutud ühisjahil lastud ülelimiidilistest loomadest võõraste kõrvadeni nii nagu praegu. Ei, siis olid kõigil sileraudsed püssid, oli aju- ja hiilimisjaht ja oli jahimeeste ühine vaim, mis hoidis pahandused omakeskel. Ja loomi oli 2-3 korda rohkem (noh mitte kopra kuradit, aga kitsi, sigu ja jäneseid). Ei kahjustanud ajujaht neid nii palju, ehkki ka jahimehi oli sektsioonis ligi 3 korda rohkem kui praegu.
Ühisjaht koertega on selge mõnu, ELAGU.
No läks väga pikaks, aga see üksi-kaksi metsas uitamise jutt tegi meele haigeks.

[kütt]

Paljus olen nõus HONKOMEHEGA, mõnes aga mitte. Eks juhtumeid on erinevaid ja palju. Olen jahimees alates 1987 ja näinud-kuulnud nii mõndagi. Ma pole nõus sellega, et kui armastad liikuda üksi ja võtad alati väikeulukile, lindudele loa, et ju siis oled salakütt või üsna lähedal sellele. Saan aru murest ja eks paljudel, pean silmas uutel ja algajatel jahimeestel tänapäeval, on see kihk suur ja ka kiusatus siis ühe või teise sildi all hoopistükis midagi muud korda saata...kogemusi ju vähe jne., pole ehk seltskonda kujunenud ja mis iganes veel...
Kuid, näiteks mina, käin suht harva, olen üritanud kopraelu tundma õppima hakata viimasel ajal ja talle jahti pidada, aga, vaatamata kogenud küttide kutsetele ja lubadustele mind heameelega kaasata, pole ma leidnud seda aega ei töö ega vabaja, poisi kasvatamise kõrvalt. Pidevalt ühe juurest teise juurde, millal saan jala metsa, ei tea. Korra või paar aastas ikka...aga varasemaga võrreldes, jah, väheks on need korrad jäänud.
Niiet mees kes käib linde ja väikeulukeid laskmas, liigub üksi, varjatult, ei pea alati kahtlane olema.
Minu arvamus ja minu maitse!

[kütt]

Ja veel lisaks siia paslik üleskutse vanematele jahimeestele, suuremate kogemustega igas vanuses meestele.
Nimelt kaasake uusi liikmeid, noori oma tegemistesse, siis õpivad aktiivselt, saavad haisu ninna igas mõttes ja ka vähem aega jääb isetegevuseks, ka pöördumatute vigade tegemiseks ja saavad seltsielust osa. Isegi vähene osalus, kuid järjepidev ja pidev võimalus kaasa lüüa, need tulevad kasuga hiljem tagasi ja mehed ei võõrdu ühistest ettevõtmistest. Mida ei saa mingil juhul loota siis kui tuntakse vastumeelsust uute vastu, kui tuntakse suletut ringi ja hammaste krigistamist... Ja selle, muide, tunneb kohe ära ja siis mehed lähevadki sala peale!

Niiet jõudu ja jaksu ning täpset silma!

[honkomees]

Niiet mees kes käib linde ja väikeulukeid laskmas, liigub üksi, varjatult, ei pea alati kahtlane olema.

Ega peagi, aga katsu sa talumeestele seda selgeks teha et pole kaamel. Nii eelistan üksi parem järvele minna või mesilastega vehelda, sinna keegi naljalt juurde targutama ei tule, et kes sa oled või mis teed!
Pealegi on seltsis ikka mõnusam jahtida! Minu maitse!

[kütt]

Mnjah, ega sellest paljud aru saada ei taha ses on täitsa õigus. Õnneks pole endal probleeme olnud kuna liigun suht harva omapäi ja kui teisiti siis seltskonnas külalisena.

[kakuke]

Ega peagi, aga katsu sa talumeestele seda selgeks teha et pole kaamel.

Olen ka paljuga nõus, aga samapaljuga pole ka. Liikudes viimasel ajal sagedamini üksi ringi, kohtasin sellist juhust, kus maainimene ei peagi seda karjameest, kes ainult suurulukit karjaga jahib jahimeheks, kuna sellest pole talle lihtsalt erilist kasu, vaid hindab rohkem jahimeest, kes tegeleb väikekiskjate ja kobrastega. Ja neilt kahtlustajatelt tahaksin küsida, et kas mitte nende endi südametunnistus puhas pole, et teisiti mõtlejaid viltu vaatavad ja kraaksuvad, et pauk ja kõik muu siin ilmas kallis ja las väikekiskjad aga elavad omasoodu ja küll need ükskord lennukitelt ära vaktsineeritakse. Kes siis metsakahjustustuste ja marutaudiga peavad tegelema või teete ka kobrastele, rebastele, kährikutele, minkidele, nugistele jne aju ?

[Feen]

Hmmm... nüüd pani küll mõtlema, et kuis ma siis ise. lapsepõlves meeldis kogu aeg, igal aastaajal, metsas kolistada, ja järvel. Järvel küll õngega, aga metsas jm niisama maha istuda ja mõtiskleda, järgida, uurida. Eks nüüdki vahepeal meeldib üksi käia. Õnneks on mul koolivend, kes mind jahi juurde juhatas (no, jahimees elas juba enne hunges, aga see viimane lihv). Temaga siis käime põhiliselt. Väga hea käia. Ei laata kui pole vaja. Kui on millegi puhul põhjust emotsionaalne olla, siis ikka kahekesi toredam, põast võid rääkida küll, et näää.. sellene... Ja tema täiesti pesueht bioloog (nii verelt kui hariduselt), ja ma ikka palju tarkusi temalt õppinud. Siis, kitsejahi seltskond kooneb meil 4-5st mehest. Nö oma seltskond, ka väga toredad tegelased. Ja siga/põder ikka mingi 18-24 mehega. Ja siis kõik ajujahi võlud, see "laada" teema meeldib mulle ka. Põhiliselt ongi nii, et naudin igasugust metsa viibimist, üksi või hulgi, vahet pole (no, meeldivuse teemal). Kalal käimisega sama lugu, kuigi väga palju üksi käidud. Oeh, ja hetkel istun laboris ja vaatan kolvis loksuvat bakterikultuuri... ja ei saa nautida üle lendavaid sinikaelu ja mööda ujuvat kobrast ning latikat (õnge otsas)
Ahjaa...jahile pole küll sattunud, aga kalal käimisega on küll tegelasi olnud, kellega rohkem minna ei tahaks (palju lärmi, siblimist ja null oskus).

[Kristjan]

[quote="honkomees"][quote="rajaleidja"]väikeulukeid meeldib enamasti üksi või siis kaksi jahtimas käia. Üksinda käies on hea mötteid mõlgutada, loodust nautida ja niisama olla. tihtipeale, kui teprekas peale tuleb, lähen oma kodu juurde metsa kollama. Teinekord ei olegi tahtmist looma lasta, kuigi püss on kaasas ...
Põtra ja siga jahime aga ühiselt. Tavaliselt on meid kahekümne mehe ringis, seajahis vähem. Mõnikord läheb ikka laadaks küll ja et uus aju paika panna, läheb mõnikord ikka väga kaua aega. aga üldiselt on meil väga tore seltskond, inimesi 20-80 eluaastanai. Ja eks see jaht ka muljetamiseks ja suhtlemiseks on.[/quote]
Üks õige jaht on koertega ühisjaht seale. Siin on kõik mis vaja: kambaga hoolikas jälgede otsimine e "piiramine" alustades autodega suurtest ringidest kuni jalgsi masti välja selgitamiseni, põhjalik arutelu, kuidas aju ja kütid paika panna (laat nagu öeldakse), koertega emotsionaalselt jälgitav seakarja liikumine (milline adrenaliin), ootamatud karjast lahkulöönult hiilivad sead, kiirelt liikuv loom, mille tabamine nõuab kiiret kätt ja täpset silma, mitte seisev tapaobjekt ja lõpuks ühine maksakaste koos kõige sinna juurdekuuluvaga e muljetamine ja suhtlemine. Kui palju emotsioone kutsub esile inimese vanima sõbra töö ajujahil! See on nagu oma lapse edusammud. Ei saa aru neist kes peavad aju paikapanemist laadaks: erinevad seisukohad tuleb selgeks vaielda ja nii selgub TÕDE. Pole meil ju tapamaja, et jahijuhataja käsukorras see sinna ja too tänna ja ruttu-ruttu uus aju, et jõuaks kõik maha nottida.
Põdrajaht (lumeta) tükib rohkem huupi läbikammimiseks minema, kus kõiki teisi loomi hirmutad aga põtra ajus pole. Kui on lumi on muidugi teine tera.
AGa see nõme pukis kangeks istumine ja siis seisva looma kindel mõrv - see on ikka eurooplaste täielik humanism! Tooge veel loomaaiast taltsad loomad ka kohale, on veel rahulikumalt paigal. Nii paljukest või vähe kui meie päälinnast ülikaugesse nurka neid somme on sattunud, pole nad veel seale ajujahis metsavahel pihta saand - see pole ju kõrgistmelt nottimine, vaid siin on ka loomal tänu oma kiirusele ja reaktsioonile lootust. Võib ju tõesti ajujahis mõnevõrra haavatuid rohkem olla, kuid loodus leiab neile oma koha kiskjate ja raipesööjate toidulaual.
See hiilimisjaht on igati tore asi, näitab, mida mees suudab, kuid kes meil ikka seda usub et mees püss seljas mingit väikeulukit jahib. Kohe tekib hulk kahtlusi ja vaenulikkust külameeste seas salaküttimise kahtlusel. Ka meile on paar meest tulnd, kellest võib arvata nende ainsaks eesmärgiks oli saada seaduslik õigus püssiga ringi liikuda väikeuluki tuusiku kattevarjus ja ....javascript:emoticon(':evil:') Pole nad ju praktiliselt ühestki ühisjahist osa võtnud - aga kes pole tabatud pole varas või kuidas see vene vanasõna oli. Ise küll ei taha enam üksi püssiga metsa minna, kuidagi imelik tunne tekib nagu oleks paha peale läind.javascript:emoticon(':oops:') Ja seda erilist ühisjahi tunnet ka ei ole, ikka nagu oleks liha või nahavarumise peale välja läind, mitte emotsioone saama.
Kui siis veel igal mehel tekivad omad söödapõllud ja söödakohad, mitte ühised, omad kõrgistmed, mille lähedased mastid on puutumatud, siis ei jää sõbralikust jahiseltskonnast enam midagi järgi ja mingit jahimõnu pole ollagi.
Vaid see ürgküttide ühistegevus, kiviajast pärit ajujaht koos sileraudsete relvadega on tõelise kollektiivi kooshoidja. javascript:emoticon(':)') Meenutage, kas 20-30 aastat tagasi jõudsid jutud ühisjahil lastud ülelimiidilistest loomadest võõraste kõrvadeni nii nagu praegu. Ei, siis olid kõigil sileraudsed püssid, oli aju- ja hiilimisjaht ja oli jahimeeste ühine vaim, mis hoidis pahandused omakeskel. Ja loomi oli 2-3 korda rohkem (noh mitte kopra kuradit, aga kitsi, sigu ja jäneseid). Ei kahjustanud ajujaht neid nii palju, ehkki ka jahimehi oli sektsioonis ligi 3 korda rohkem kui praegu.
Ühisjaht koertega on selge mõnu, ELAGU.
No läks väga pikaks, aga see üksi-kaksi metsas uitamise jutt tegi meele haigeks. [/quote] [color=blue][/color][size=18][/size]

[kakuke]

AGa see nõme pukis kangeks istumine ja siis seisva looma kindel mõrv - see on ikka eurooplaste täielik humanism! Tooge veel loomaaiast taltsad loomad ka kohale, on veel rahulikumalt paigal.

Mhmm ... päris tore mees.
Inimesi on erinevaid ja nande elud on ka erinevad. Mina ise teen päevad läbi suhteliselt vastutusrikast ja närvilist tööd, kus inimestega peab alatasa suhtlema ja mobiil ei tahagi vait jääda, siis on minu jaoks ikka suureks kergenduseks küll kui saan vaikselt puki, puu või mis iganes otsa või pingiga põlluserva oma kõrvu puhkama ja meelt rahustama. Kui ka siis peaks kuulama Jüri või Juhani targutamist ja tati pritsimist teemal, et ei too mast on ikka parem ja loom tuli eelmine kord hoopis sealt välja ja tuul on nüüd nii siis ei saakski ma ennast välja puhata. Muidugi suhteliselt väikse seltskonnaga ühisjaht võib minu jaoks ka teinekord meeldiv olla. Ajujahis ei näe Sa looduses toimuvatest asjadest vähemalt poolt, kuidas sokk ennast jalaga sügab, rebane hiirt otsib või kuidas hall-kärbsenäpp lennult putukaid püüab vms. Saan aru, et paljude jaoks on suhtlemisvajadus suur ja neile seetõttu meeldib ka ühisjaht enam, tore. Mina aktsepteerin seda ja ei hakka seetõttu midagi kohe nõmedaks tituleerima. Arvasingi kohe esimese hooga, kui seda sõna nägin, et tegu on mingi pubekaga, aga paistab, et suur mees ikkagi selle taga. On mõtetu hakata vaidlema teemal, et milline jahivorm see kõikseõigem on ja häirib kõige vähem. Nende asjade funktsioon on lihsalt sedavõrd erinev. Ülal väljatoodud tsitaat on väga omane paljudele portaalidele, kus räägitakse jahindusest üleüldse ja enam ei imesta selle esinemise kohta seal, kui midagi sellist võib juba ka siit lugeda. 20-30a. tagasi oli rohi rohelisem ja taevas sinisem ning riigikordki hoopis teine. Aeg on aga vahepeal edasi läinud ja paljudel ajujahi laatadel ongi see üheks jututeemaks. Mõelge ise.
Rahu ainult rahu

[Teder]

Eks me ole erinevad, jahimehed ka. Peame aktsepteerima neid erinevusi. Ise ma küll suuri kambajahte ei armasta. Neli-viis korda põdrajahis käiks ehk heameelega, et oleks nagu ühise seltskonna tunne, näeks mehi ja uuendaks ühistunnet. Osa kambajahimehi üksinda hakkama ei saakski, taterdavad niisama kaasas ühisjahis ja topivad liha kotti. Ega mul kade pole- toredad mehed ja käivad looduses ning mõtlemine õige. Üldiselt enamik neist, kes ühisjahil lasevad ja tapavad, suudavad ka üksi jahti pidada, uluki tabamiseks pole neile kampa vaja. Eks nii 40-se kamba kohta tuleb ehk 10 tõsiseltvõetavat jahimeest, kellega läheks ka kahekesi metsa tundega, et on asjalik mees ja tugi. Nendest kümnest viis ehk sobiks iseloomult.
See kambajaht on mind aastatega tõsiselt tüüdanud- võtab ära sügisese huvitava aja, mil võiks palju huvitavamat jahti üksinda-kahekesi pidada (laanepüü, nepp, hani, kaelustuvi, jänesejaht koertega, nugisejaht, rebasejaht, ilves ja hunt, kährik, kobras). Tahaks ju edasi ka areneda, aga mis areng selles ühisjahis ikka nii väga on. Aastate viisi üks ja sama. Ootan alati põdrajahi lõppemist, et saaks juba jänesejahti koertega pidada- see on tõsiselt ilus ning nõuab rohkem teadmisi ja oskusi kui oma numbril seistes põtra lasta. Põtra laseks ma heameelega 2- 4-ses kambas- jaht on nii huvitavam, liigud metsas ja ootad laikade haukumist ja kui see algab, on hinges tore tunne.........proovid ligineda. Sama ka seaga. Ausalt öeldes rohkem mehi isegi segab seajahis- ei oska neist enamus vait olla, müristavad oma autodega, liiguvad valel ajal ja ei oska paigal seista. Lõpuks lähevad loomad ikka sealt läbi, kuhu nad on pandud, sest polnud kannatust. Laikadega seajahil on kõige etem minna paaris ja üks võiks liikuda autoga kuhu vaja ette.
Olen mõelnud ette võtta ilvese, aga kõik nädalavahetused lähevad põdra ja sea peale ära.
Ärge mehed (honkomeesa) olge nii tõrjuva hoiakuga väikeulukijahi ja üksinda jahipidamise peale ( ka suurulukile), ärge ka õhutage usaldamatust oma kaaslaste vastu. Lõpuks liigume nii metsas rivikorras kambakesi ja jälgime kiivalt üksteist, et kas keegi tüki liha äkki eraldi ilma teisteta kotti ei pane ja mul nüüd sellevõrra vähem. Ja kuna seltskond äkki võib ühiselt suli teha, paneme veel jahijärelevalve ka punti, veel parem salajase nuhi seltskonda nagu kagebiidi.
Eks salaküttimise oht on alati ja pole just meeldiv kui sinu jahimaadel lastakse, aga ebaterve on ka kollektiiv, kes üksteise järel nuhib ja igaüks vastu rindu peksab kui aus jahimees ta on ja kuidas salakütte hukka mõistab. Tihti pole salakütile vastast ei oskustelt ega metsa tundmiselt. Vene ajal süvendati seda usaldamatuse tunnet isegi nii, et alla kolme mehe ei tohtinud üldse jahil käia: igaüks kontrollis igaühte ja muudkui õhutati nuhkima ja pealekaebama.
Parem süvendada seda ühise jahimaa tunnet ja selgitada, et ega ulukeid taevast juurde tule kui üleliia lased. Mida siis järgmisel aastal võtta. Ja oma kambas on võimalik ehk ka milleski kokku leppida. Ja kui sügavkülm on tõesti põdrajahijärgselt liha täis, miks mehed nagu peakski väikeulukijahis põtra laskma?
Õudselt tore on muide laanepüüjaht vilega- liigud üksi hääletult sügiseses metsas ja kuulatad seda, mida iial ühisjahis ei kuule. Ilma üksinda jahipidamise võimaluseta kaob jahipidamisest enamik võlu.

[Külaline]

mitte jahimeestest kaaslasi max 1 rohkem ei suudaks ka paremate närvide juures vastu pidada