Paberiteta taks on KRANTS ?

[Jägervision]

Kennelliidus ei käis asi nii, et sa oled sõber, viskad pudeli ja saadki papri pihku. Kui keegi oma kutsikate kõrvalt sussutab... Aga see, et oma koera nö nime peale võtta mingi tundmatu looma nahk on ikka VÄGA riskantne üritus. Ma ei tea kui hea plaan on oma koera mainet kaalule panna ja tõupuhtust kahtluse alla seada. Ja kui emase omanikul on kama kaks siis kas isase omanik ka on nõus, et tema koera järglase nime all jookseb ringi mingi koer, kelle tõupuhtus on ainult ausõna peal ja tööomadusi teab vist ainult taevaisa, kõigest muust rääkimata. Ma oleks väga tige, kui sedasi mõnele minu isasele mingeid käopoegi sokutataks... Aretuskoera väärtus on tema järglastes ja jahikoerte puhul on see veel eriti oluline, sest mööda servimine tähendab järgmiseks 10-15 aastaks lisasuud. Mingi pooli-meeli välimusega õuepauka kellegi isase või kasvandike kutsikate hingekirjas on suur häbi igale kasvatajale või isaseomanikule kes tahab, et tema kasvandikke ja isaseid tõsiseltvõetavate jahikoertena võetakse.

[hundikütt]

Neil inimestel kel pabereid vaja ,et legaalselt jahis käia,täitsa suva kui
koer natukegi midagi teeb ,ei need lähe kellelegi rääkima ,et sealt sain.

[Jägervision]

Inimestel on silmad peas. Mulle üritati ka väita suht hiljuti, et puhast tõugu "eesti õuekoer" on tegelikult laika. Kõik paberid ja särgid-värgid. Ma ei tea kas ma olen peast haige või muidu idioot, et selles koeras ma ühtegi laikat küll ei näinud. "Täiesti puhast tõugu" takse ma kohtan pidevalt. Mitmekümne meetri peale on näha, et seal on vist tõesti mõni taksi moodi koer kusagil patustamas käinud aga omanikud on veendunud, et see on nii tõuline koer, et võtab silme eest mustaks. Mul võtab mustaks küll aga selles võrrandis mitte kellegi tõulisus Aga kui selline koer on kirjade järgi minu isase või minu kennelis sündinud koera järglane, siis on mul tõsine probleem.

Üks asi on välimus aga kes ei suutnud koolist piisavalt poppi teha, et nendesse bioloogia tundidesse mitte jõuda, peaks teadma, et pärilikud omadused on, noh, pärilikud või nii. Seal hulgas ka tööomadused ja mingid juhuslikud juhtumised võivad anda ettearvamatuid tulemusi. Reeglina ei ole need meeldivad. Aga kui selline tundmatu looma nahk juhtub olema jahikoerana täitsa vinks-vonks ja on ju papred ka, mille peale võib veel ühe pesakonna laduda, siis kui esimeses põlvkonnas mingisugused jahikoertest eellased suutsid igasuguse kamarajura ära varjata, siis hakkab järgnevates juhtuma igasuguseid põnevaid asju. Ilmselt õigemini ei hakka eriti midagi juhtuma. Metsas vähemalt.

Mis puudutab laikasid siis nende hulgas on ilma poluvernikutetagi piisavalt koeri, kes ajavad ainult omanikul närvi mustaks. Kas ei oleks mõistlik üritada krookida see, mis veel olemas on kokku ja üritada midagi selle peale luua, selle asemel, et veelgi seda lahjemaks keeta ja ainult õlgu kehitada. Muu maailm on kuidagi aru saanud, et pärilike omaduste saamiseks peaks vanematel neid omadusi olema. Miks meie jahimeestest nii suur hulk veel selle vastu vaielda tahavad? Mul ikka ei ole kaasa sündinud selliseid omadusi, mis võimaldaks Shelly-Ann Fraseriga võistu litsuda ja ilmselt lastel ei tule ka (noh, issi ju ka Usain Bolt ei ole...). Miks peaks keegi arvama või uskuma, et koerte puhul asi kuidagi teisiti on?

[hundikütt]

Reeglina on sellised koerad saadud kogemata juhtunud pesakondadest.Kas siis ühe pere lähisuguluses olevatelt vanematelt või midagi taolist.Nad ongi puhtatõulised ,kuna veri ju pole väljastpoolt tõugu.Mis selline paaritus loomariigis teeb,tõenäoliselt sama ,mis inimeste seas. Vaevalt selliste koerte omanikud hakkavad ,,tõuaretusega,,tegelema,neil põhiline,et saaks ilma probleemideta koeraga metsas käia.
Väga naljakas on kuulata vahel vanade meeste jutte stiilis,et vot mul kunagi oliüks hagija ja hurda segu koer,küll see ajas hästi.Ei tahaks uskuda ,et taolisi tohmaneid veel esineb

[jyri]

Ja jälle pika kaarega tagasi boniteeringu rakendamise vajaduses.

[kakuke]

Mina jälle näen siinjuures vajadust, et neil, kel suur soov krants metsa viia, oleks see legaalne võimalus (näiteks läbi töökatsete). Sedasi puuduks vajadus neid tõuloomadeks smuugeldada ja võidaks teglikult antud juhul sellest puhas tõug (otsene solkimine verega jääks ära). Antud juhul kogu see jant käib üksnes jahipassi pärast.

[Ain Aavik]

Vanasti, siis, kui mu jahimeheks olemine algas ... oli igas metsavahi peres mingi segavereline .. suurem või väiksem. Metsavahid olid enamjaolt ka jahimehed. Kui nende koertest lugusid rääkida, siis saakś ennem mitmed päevad, kui nädalad otsa .. igal juhul nood segaverelised ehk krantsid olid sõna tõsises mõttes töökoerad rohkem, kui praegused kõrgelt tunnustatud tõud.
Sõna kuulasid ka paremini .. rääkimata ajamiskaugusest ja hääle tegemisest metsas.
Siis ju igatsugu gepsusid ja muid asjandusi polnu ja kõik jahid said peetud.

Selles suhtes Kakukesega täitsa nõus ..

[Jägervision]

Super hea idee! Ma kohe lähen toon omale kusagilt karu kaheksast 3 mingit ägedamat putukat. Pitbulli, am.staffi, agentiina dogi või äkki leian kusagilt vihasemat sorti iiri hundikoeri. Kuniks ma neid Eestis registrisse ei võta, ei võta keegi siin ka kinni, et nad tegelikult tõukoerad on (või äkki ristaks hoopis midagi huvitavat- näiteks argentiina dogi kaukaga). Käin aga hoolega noortena metsas nendega, harin ja õpetan ja küll nad ükshaaval need katsed kenasti ära teevad. Ja siis lasen kõik kolmekesi metsa. Kui kellelgi tekitavad praegu laikade poolt kistud kintsudega kesikud pahameelt, pange silmad kinni! Koertevõitlus on keelatud aga kes keelab sellisel kujul mul metsas jahi nime all sääraseid "gladiaatorite kohtumisi" korraldada?

Miks on raske lähisuguluspaaritusest sündinud kutsikad registreerida? Keegi ei ütle oh-i ega nah-i, täpselt samamoodi käib asi, nagu iga teise pesakonna puhul. Kui ei taha, et nad omakorda sugu tegema hakkavad, on kasvatajal võimalus nad kanda kohe "mitte aretuseks" ehk MA registrisse. Samas on neil tõutunnistust tänu millele saavad nad käia näitustel, teha jahikatseid ja omada jahipassi.

Teema kokkuvõtteks- tõukoeral on tõutunnistus. Koer, kellel tõutunnistust ei ole, ei ole tõukoer. Krants ei ole sõimusõna (minu tõutunnistusega elukad on kõik hellitavalt krantsid ), ärge võtke nii südamesse seda

[Ain Aavik]

Lisan veel seda, et enamjaolt olid toonased niiöelda segaverelised krantsid madalama jalaga (laika mõõtu olid üksikud ja hundi mõõtu eip andnud ükski välja) ja erineva karvakasvuga koerlased - takse ja terjereid oli ka .
Mäletamist mööda ühegi sea kintsu hammastega ei kargatud ja tagajalgu eip näritud (rääkimata kõrisse kargamisest), põtradel kasukat selgast eip rebinud, kui loom maas oli ja vigastusi oli ka neil koerlastel tunduvalt vähem, kui tänapäevastel tõupapritega koertel .. ei tea küll, millest see tulenes ....
Kui veri taga oli ja loom läks rapikusse, siis leiti see ka üles nende koerlaste poolt ja lasti kõvahäälset ''pasunat''

Aga kui teema algusesse tulla, siis on paprid tänasel päeval tõesti vajalikud, kui sääduseid silmas pidada ja jahtidesse enm miskit sorti segaverelise tundmatu loomaga eip lähe ... sest see on taunitav jahimeeste hulkas.

Jägervisioni äärmuslikust näitest siinjuures rääkima eip kipu.

Kogu mu kaks postitust on natuke teemast väljas ja omamoodi ka sees ... ehk kõvasti ei nüpeldaks selle eest

[puugi]

Ma tean mehi kes 80-ndate alguses segasid läänekat ja saksa lambakoera.Asi mida praegused koerad teevad pole selle kõrval midagi.Aga 70-ndate lõpus olid linnameestel läänekad ja venekad olemas kui Lahemaale seajahti tulid.Tühjagi need krantsid head on.Seda juhul kui korralikke koeri pole näinud?

[Jägervision]

Oli mis oli. Mis nüüd on, selles on küsimus. Ja ka selles, mis tuleb. Krantsid on tupik. Muidugi mis see on selle mehe asi, kes lihtsalt tahab koera, et jahis käia, eks. Hea, kui saaks veel odavalt või täitsa ilma eest kätte. Aga koerte aretamine on kallis hobi. Keeruline veel takkapihta. Eriti nö. sisemise ilu osas. Milleks rabeleda, kui pead hunnikutega pappi peale maksma, et teistel oleks töötavaid koeri võtta? Märkimisväärselt odavam, kui korralikke paaritusi teha ja neid kopikate eest laiali jagada, on minna ja tuua endale kusagilt piiri tagant kellegi teise kasvatatud koer. Aga kui kohalikud õued hakkavad juba mittetöötavatest krantsidest täituma ja tuleb mõte, et tahaks ikka kindla peale välja minna, mitte võtta kesteabkellega lahjendatud või lihtsalt "tühja" sugupuuga koera, siis äkki ei olegi enam oma riigis võtta midagi. Lähed tood hingehinna eest kusagilt mitme maa ja mere tagant. Jõudu sellel teel

[kakuke]

Oh, mis segane jutt ja veel toredamad näited. Näiteks tooks ise juurde ehk Soome, kus krantsiga sisuliselt saad jahti pidada. Turjakõrgusel küll omad piirangud.

[Jägervision]

Kas saab praeguses hetkel Soomet Eestiga võrrelda? Õige pisut utreeritud näited aga ma ei ütleks üldsegi, et võimatud. Ma mäletan siit foorumiski ühte küsijat, et kuidas oma pitbulliga jahti saada

[aadu kadakas]

Kui sul on kaks viina pudelit. Mõlemal on samasugune silt peal, et viin ja 40 %. Kuid ühel pudelil on kork maha keeratud (ilma tõutunnistuseta), teine pudel on kinnine (krõpsud tegemata ehk paberitega).

Kui sõber ütleb, et lahti keeratud pudelis on viin, siis sa usaldad teda ja võibki olla viin.
Kui tundmatu müüb sulle lahtist pudelit ja ütleb, et on viin- ei saa ju vaadates kindel olla. Pudelid näevad küll ühesugused välja, kuid kindlaks on raske teha!

Ja siis on see kolmas variant ehk "kodukootud". Mõnes mõttes traditsioonide ja eheduse hoidmise eesmärgiga.
Ma aktsepteerin loomulikult vajalikke tunnistusi ning aretajate poolt antavat kindlust. Väidan sellegipoolest, et just erinevate eesmärkidega aretustöö käigus ona palju omadusi (neid nimetatud sisemisi) kehvemaks jäänud. Jägervision räägiks mu tõenäoliselt oma professionaalsusega kohe küliti , kuid välistele tunnustele pannakse kõige rohkem rõhku, alles siis muud asjad. Ja tegelikult hea töö ja pühendumise kõrval mängib ikka raha ka väga olulist rolli.
Ma ei kuulu klubisse... mitte mingis mõttes. Olen pakkunud kodu koertele, kes on kas varjupaigast, sõna otsese mõttes äraviskamise äärel, kuid olen ka ostnud ühe taksi. Vaesest perest, tõupaberiteta ja nii see jäigi kuni lõpuni. Kui oma taksirivile mõtlesime pabereid ajada, küsis Farmax`ist Erkmaa, et kas meil on vaja koeri või paberit, kas hakkame näitusel käima. Ei. Meile olid olulised koerad. Europassid tegime. Ma ei halvusta igatsorti iseenda defineerimist läbi oma neljajalgsete sõprade, kuid ma olen ka oma valikutega väga rahul olnud.

[JahikoerTaks]

Mina isiklikult arvan , et iga koera saab tööle, oma silmaga isegi nähtud kuidas kunagi segavereline koer tegi tõesti paremat tööd kui puhas laika (kumbki "Krantsi" vanematest polnud jahikoer).