Jääger-online jahindus foorum

küünlarasvaga oht suur, et lõhed sisse viskab - tal pole ju mingit siduvat ega sileda pinnaga haakuvat omadust. Teisalt ei ole kindlasti kihva tervisele hea rasva kuumus. Jahtub küll kiiresti maha, aga ehmatab sellegi poolest. Sama moodi nagu siin juba öeldud, et ei maksa kuumast veest kihvu välja kiiresti rebida.
ja alati maksab meeles pidada, et keetmise ja valgendamisega tasub ikka piiri pidada, pigem ikka vähem kui üledoseering.

kuskohast seda maarjast üldse saad oleks?
maarjapargi kestvusaeg iseenesest on aastakümneid, iseasi kui lihtsalt on selle toreda ainega üle vürtsitatud - põletab naha ikka ära.
iseenesest võiks ju olemas olla mingi huvitav moodus, kuidas maarjajää hukutavat mõju neutraliseerida saaks. teab keegi sellest midagi?

kui aga vähegi annab, siis soovitaks kolju üleni vesinikulahusesse uputada (sarved muidugi välja). siis saab töödeldud põhjalikult. põdra trofeega see muidugi ei õnnestu, siis pole muud kui nartsud-pintslid appi. kui keetmine õnnestunud, siis pole suurt probleemi, ehkki ka keetmine põdrasarvede puhul nadimast nadim.

valgendamata trofeede säilimitamise juures kaks poolust: kui vesinikuga valgendada, siis võib liialdamisel juhtuda, et pärast kuivamist kipuvad kihvad nt lõhki kergemini minema. samas kui jätta pärast keetmist-puhastamist valgendamata, siis ei pääse sellest, et ajapikku muutuvad koljud nii tumedaks, et valgeks saab ainult karmi võõbaga, st. asi jääb kolledasti ebaloomulik ja sobimatu.
aga iseenesest säilimise koha pealt pole midagi viga, kui valgendamata. iseasi kusagil garaažinurgas olles võivad hiired ja muud taolised pudulojused liigset sõbralikkust üles näitama - toidu lõhn pole rikutud.

kui suur on kasutegur sellise ettearvamatu ilmastikuolu korral nagu praegu, et isakene ise ka veel ei tea, kas nüüd anda maapealsetele killuke päikest või lödistada kõik vihmaplödiseks.

Jahimees läheb metsa üheraudne püss seljas. Jõuab karu koopani ja laseb oma ainsa kuuli karu koopasse. Karu tuleb välja ja ütleb jahimehele:
“Karistuseks püüad mu kasukast ühe kirbu kinni ja sööd siinsamas ära!”
Mees püüabki ühe kirbu ja sööb selle vastikusest võdisedes ära.
Vannub vihast kättemaksu ja haarab järgmine päev kaheraudse kaasa, tulistab karukoopasse,mis tal tulistada on ja taas astub karu välja nii et karvadki sassis pole ja teatab:“Selle eest püüad kinni kaks kirpu ja sööd ära!”
Kolmandal päeval võtab mees kaasa automaadi ja väristab koopasse terve pidemetäie.
Karu tuleb välja ja ütleb: “Ah, sa maiasmokk!”

maapirn neile tõesti maitseb hästi, aga ei tea öelda, kas seda seemne kujul üleüldse kusagilt saab. pigem levitatakse mugulatega, sellised heledad kartuli moodi ja endalegi söögiks sobilikud.

loodab siis, et kõik hundid ja ilvesed euroopast magusat keeluala otsima lähe.

miks küll inimene on varustatud nii viletsa silmnägemisega. praegu oleks öösiti väegagi mõnus järve ääres või kusagil kobraste paradiisis kükitada ja lihtsalt nende tegemisi jälgida. just sai laupäeval istutud tunnike-paar. aga ega nad tarkpead hämaras hoiavad suhteliselt madalat profiili, kui inimese haisu ninna ei saa, siis sujuvad-ujuvad mõnuga mööda. 11 paiku kasuta aina fantaasiat milline möll võib lopsutamise taga olla..

nii nad räägivad jah, et tänamatu töö, aga ega ju enne tea, kui ise ära katsetatud.
seda maarjapargi töökäiku juhtusin ise ka lugema. ja maarjajää saamiseks on mul üks soovitus. nimelt tuleb kõigile tuttavatele kuulutada, et otsid. keegi ikka midagi tarka oskab vastata. mul juhtus nii, et üks sõber kusagilt vanast fotolaborist leidis ja kohe teadis mu jaoks kõrvale panna

kogemus näitab, et kõige laiema haardega levitajad on floristid ja muidu ilusatest/huvitavatest taimedest innustujad. võtavad ilusa tutsaka ja toovad näiteks kingituseks, proovi sa pärast neist putkedest kodu ümbruses lahti saada... tõsi ta on, et mundris peab olema, kui nendega plaan võitlema minna, sest see mahla mõju on küll suht individuaalne, aga need villid on ikka pagana valusad ja ei taha sugugi ära ka paraneda.
kas sosnovski vastu võitlemiseks on mingisugused lepingud või koostööd ka naabermaadega olemas? eesti kagu nurk ehk siis misso kant on üsnagi putkekest täis, aga kui petserisse sõita, siis läheb sootuks putkepadrikuks kätte.

mõttes mõlgub pisuke nikerdamine nahkade parkimisega, aga kui seda asja üritada ajada taimsel baasil, siis kirjandust va napi võitu ja needki aastast ca 1930 ja stiilis "tean küll, kuidas asi täpselt käib, aga ei ütle, seega veeretan üldist juttu". kas ehk keegi on puukoorte ja muu sellise kraamiga proovinud nahku viisakaks saada või vähemasti teab, kuidas seda teha? siblimist ja ajakulu selle üritusega ju on, aga eesmärgi nimel kõigeks valmis...