Mõtlesin, et kirjutan, kuidas mina ühest augustajast lahti sain. Tegemist oli siis hallpea-rähniga, kes oli miskipärast välja valinud minu jahikantsli seina ja asunud sinna korralikku avaust „puurima”. Sattus, õnnetuke, aga pärast tollise laua läbimist otse karkassi 10*10 prussi peale. Ei tea, miks küll pidi ta minu putkat uuristama? Ümberringi metsa ja kõdunevaid puid küllaga. Küsisin ka tuttavatelt, et mida sindriga teha, et jätaks lammutamise katki. Üks vanem loodusemees, kellel endal talumaja otsaviil nagu meekärg auke täis, teadis öelda, et ainult püss aitab, et muidu järgi ei jäta. Noh, ma ei hinnanud minule tekitatud kahju just nüüd nii suureks, et oleks hakanud issanda looma sellepärast veel tapma. Aga ühel toredal hommikul, kantslist mööda kõndides, näen – sõber istub kantsli akna peal. Seespool, klaasi taga! Mul nimelt pole sellel putkal mitte uks, aga on põhjaluuk, mille ma olin jätnud lahti, et las tuuldub. Noh, esimene mõte oli, et nüüd ma sulle, **** näitan, kuidas Luukas õlut teeb. Ronin siis putkasse sisse ja sell istub ikka aknalaual. Veidi ärevil oli, aga ei mingit suurt paanikat – ei ringilendamist ega suurt rapsimist. Ütleme nii, tema olekut nähes, minu ärevus ja pahameel lahtusid kohe poole võrra. Ilus lind ju! Sirutasin siis tasakesi käe tema poole, taganes, aga ikka ei rapsinud. Noh, nüüd tekkis juba selline sõbralik, ja peaaegu et heasoovlik tunne tegelase vastu. Ja saingi selli jalad endale pihku. Kartsin ikka seda suurt nokka, aga ei midagi – vaatas mulle otsa ja ei saa just öelda, et armastusega, aga sellise eksleva ja ärava pilguga. Ronisin siis, rähn ikka jalgupidi peos, redelist alla ja jõudsin õnnelikult maapinnale. Nüüd oli juba selline tunne, et ma pole mitte kurjategijt kätte saanud, vaid et olen ühe õnnetu linnu lõksust päästnud. Rääkisin siis talle pika jutu sellest, et võõrast vara ei tohi sellisel kombel, nagu tema teeb, ikka rikkuda küll! Ja manitsesin, et ka edaspidi tuleb sellisest tegevusest hoiduda! Lasin peo lahti, sell pani vurinal otsejoones üle metsa minema. Ei vaadanud tagasi, ei jäänud tiirutama, ei avaldanud, vähemalt nähtavalt, tänu minu õilsa teo eest!
Sellest on nüüd möödas oma 5-6 aastat. Ei tea, kas tegelane sai pärast minuga kohtumist infarkti või jõudsid minu manitsused talle sügavalt hinge, aga minu jahikantsli seinad on siiani terved. Aga hallpea - ja teisi rähne toksib ümberringi mitmeid.