Jääger-online jahindus foorum

Jahilistis oli mõni aeg tagasi kihvadest juttu, minu mälu järgi vist siiski rohkem säilitamisest kui kinnitamisest.

Tuula ja Izhevski püssidel ju puha kasest kabad (pähkel üldse nigu rohkem sakste värk, proletaarlasele ei sobigi ), 30. a. ja rohkem neist lastud ja pole küll kuulnud, et tagant ära kukuksid. Õunapuust kaba olen muide käes hoidnud, peo all tundus täitsa kõlbulik.

Pistaks väikese vahelehõike keetmise asjus. Mina olen kalavärgi pistnud marlist kotti, ja keetnud kuni ainult luud koti sisse jäävad. Ei pea pärast kurnama ja saab tummisem kah.

Käib põder mööda metsa, näeb: siil jookseb lagendikul ümber kännu ja ise nohiseb mõnust. Põder küsib: "Siil, mis teed?" Siil vastu: "Mõnu teen, jookse minu järel." Jooksevad, siil ikka ägiseb, põder ei saa aru midagi. "Kuule siil, kus siis mõnu on? Jookseme ja jookseme..." Siil: "Tunned ju kuda rohukõrred mune kõditavad!"

Mul isa rääkis kuda põdrajahis tuld loom välja, matsud käinud, põder joosnud õlaga vasta puud, kukkund maha ja valmis. Kõik soovinud siis laskjale õnne ja nülgima. A vot kuuliauku kudagi es leitud. Lõpuks tuld välja, et põder ehmatand paugutamise peale nii koledasti, et jooksis vasta puud. Komistas ja kukkus. Aga maas ootas teda kiiniga löödud lepakönt. Nii et pistis ennast ise surnuks.

Oli ilus jaanuaripäev, külma nii 2-3 kraadi, lund kah peaaegu parajalt. Läksime siis meestega siga kaema. Jahijuhataja ja koeramees läksid sisse, teised piirasid ümber nagu ikka.
Seisan siis vaikselt sihi servas, kui ragin tuleb. Püssitoru kõrgemale ja kaitseriiv maha, järsku kuulen kuidas mehed omavahel metsas räägivad. Lükkan riivi peale ja kirun oma liigset agarust, hea et õnnetust ei juhtunud. Kui mehed läbi sihiäärse kuusetihniku hakkasid trügima murdsin püssi lahti ja toppisin parasjagu padruneid taskusse, kui kuuseoksad laiali lükati.
OH SA ISSAND JUMAL! Mis metsavana minu kallite jahikaaslastega teinud on! Mustad ja karvased ja jooksevad neljakäpukil!
Kui sead üle sihi jälle paksu sisse kadusid jõudsid mehed ka metsast välja ja imestasid, miks ma sellise äraseletatud näoga olen.

Kaal ja kõvadus kipuvad ikka käsikäes käima. Pähkel on ju ka vähe raskem kui tavaline kasest kaba.

Pathfinder'il on tuline õigus. Laanetu näitas ühte ilusat diagrammi eelmise kümnendi kohta, kus lihtsustatult öeldes sedamööda kuda mingi arvukus tõuseb ondatra oma langeb mürinal.

Saar on ka väärt puu, korralikud kirve- ja haamrivarred ikka sellest. Kuda saarest kaba jääb ei oska öelda, aga korralikult (ca 10 a) kuivatatult ei tohiks väga mängida, saarepuit läheb "ära surres" kuidagi plastiseks.

Katzist ei tea midagist, aga Mora nuge kiidaks ka omalt poolt. Mul juba 8 aastat üks kummipidemega rootslane ja ei tunne küll, et kallimat nuga tahaks. Mis kaotamisse puutub, siis on mul temaga nii palju meeldivaid mälestusi, et nutaks vaatamata mõnekümnekroonisele hinnale rohkem taga kui mõnda sepa taotut.

Katsetasin ka mina erinevaid kuule. Distants 40 m (toelt) ja püssiks Blaser B 95 (türklane) 12 cal. Kuna rahakott on õige kõhnuke, lasin igat marki vaid 2 kuuli, statistikaks see võimalust ei anna, aga mingi pildi ometigi.
Parimaks osutus ka minul Baschieri & Pellagri Big Game - Palla B & P, millel hajumist rõhtsihis 0,5 ja vertikaalis 2,8 cm.
Halvim oli lätlaste (DauSkR) PAM, mille aukude vahe oli 4,5 X 5,5 cm, kusjuures üks kuul jooksis märklauda külg ees. Ka tagasilöök oli PAMidel hirmus, kõrvalt vaadates olevat pikk tulelont rauast välja käinud.
Ülejäänud (B & P Palla Gualandi, DauSkR Treffer, Clever Mirage Palla Solengo ja leedukate Zala Arms Polev) mahtusid hajuvuselt nende vahele. Treffer ja Polev üllatasid 3-4 cm langusega teiste 0 cm vastu.
Kõiki tegureid (ka teiste meeste kurbi kogemusi Palla B & P-dega) kokku liites jättis mulle parima mulje Clever'i Palla Solengo (tagasilöök oli tal naljakalt nõrk aga terav - nagu tiirupaukudel).

Millalgi sõin soomlaste kuivatatud poroliha (nii et saab ka põhjamaal teha), oli kah päris huvitav. Hind muidugi astronoomoline.

Hannes võrdlemisi tagasihoidliku inimesena võib-olla lihtsalt ei taha tundmatute inimestega tegeleda. Hakkab muidu kuulsus kasvama ja pärast enam muud ei saagi, kui nokleid lappida.

Kui mu plära vähe segaseks jäi, siis relvaõpetus on vajalik küll (aga mitte koolis).

Guns don't kill - people do.
Mina hakkasin õhupüssi lartsutama nii vanalt kui palge tõsta jaksasin ja kaheraudset võisin ka näppida kuis süda lustis. Selle juures oli mul siiski kindel teadmine, et kui ma püssiga midagi "korda saatma" peaksin, oleks enese (kogemata) mahalaskmine mu tervisele tunduvalt ohutum kui vanemate poolt tulevad sanktsioonid. Sestap olin ma (vähemalt enda arvates) ettevaatlik.
Kakukese arvamuse toetuseks leian siiski, et padrunid on targem luku taha panna.